KODU: Selle grafitiga kaunistatud hoone on mõnele kodu. Ukseava vaid pooleldi katva räbala taga elatakse, magatakse, süüakse. Hiljuti lõigati siin ühel soomlasel kõrvad pea küljest ära. Foto: Katrin Helend-Aaviku
Inimesed
3. jaanuar 2015, 08:00

KARDA MEEST, KELLEL POLE MIDAGI KAOTADA ehk Päev tänaval koos varga ja kerjustega (34)

Loo juurest eemaldatud pilt 2. mail 2016 vastavalt Õhtulehele saabunud avaldusele ja Õhtulehe reeglistikule.

Pealinna elu peidus pool – kuidas elavad need, kellele tänav ongi kodu.

"Davai, Katrin, tule tänavale kaasa, ma näitan sulle, milline mu päev on," teeb kriminaalse minevikuga kodutu Mihkel mulle Oleviste kirikus kodutute jõulupuul pärast pikka jutuajamist ootamatu ettepaneku.

"Tulen. Aga nende riietega ma küll kodutu moodi välja ei näe," ütlen kahtlevalt.

Mihkel mõõdab pilguga mu sajaeuroseid nahksaapaid ja romantilise lõikega lillat villast mantlit ning sõnab hindavalt: "Need sobivad hästi."

Ülejärgmisel hommikul kella kümne paiku ruttavad asised inimesed Tallinna vanalinna tänavatel kontsade klõbinal tööle. Aia tänava Rimi kõrval seisab koos (saatuse)kaaslastega musta karvamütsiga Mihkel ja kummutab poolteiseliitrise kange heleda õlle pudeli suule.

"Igal hommikul saame siin kokku ja paneme päevaplaani paika. Me nimetame seda tootmiskoosolekuks," ütleb end eliitkodutuks nimetav Mihkel.

"Mina, vana känd, olen kodutute hulgas kõige kõvem käsi. Ja ma olen Tallinna linna kõige parem varas. Ma ei ole naljamäng. Tänaval nimetatakse mind isaks. Ma olen vaimult kõva mees. Mul ei ole hirmu mitte millegi ees."

Ta nõksatab peaga kaupluse poole: "Selles poes on mul sisenemiskeeld pärast seda, kui siit ühe päevaga 125 šokolaaditahvlit välja tõin."

Mihkel osutab käega kahele vibalikule dressipükstega mehele, kes kauplusse astuvad. "Narkomaanid lähevad tööle," sõnab ta tähenduslikult ja laseb õllepudelil ringi käia.

Ei aitäh, mina ei joo.

Haletsemist ei salli

"Hea, et sain ema haual ära käia," ütleb tumepruunide silmade ja sümpaatse olemisega noor mees pudelit Mihkli käest vastu võttes.

Ta nimi on Mikk ja ta on alkohoolik, nii nagu paljud teised tänaval elavad inimesed. Mikk on üks Mihkli poistest, kelle elukogenud mees on oma tiiva alla võtnud.

"Mulle meeldib selline elu!" vastab igavust põlgav Mikk mulle lillelapselikult muretu õhinaga otsa vaadates, kui uurin, mille kurivaimu pärast üks noor mees õllepudeliga päevast päeva tänavatel kondab ja raha kerjab.

Minu kaastundlikku pilku märganud Mihkel torkab kõrvalt, et haletsemist nad ei salli.

Mikk naeratab ja hoiab oma õllepudelist vaba hallis käpikus kätt hoolitsevalt ja abivalmilt ootel juhuks, kui peaksin lörtsilibedal teelõigul tasakaalu kaotama: "Katrin, ole siin ettevaatlik!"

Longime kolmekesi sadama poole. Mihkel tahab näidata, kuidas Mikk seal tavaliselt tööd teeb ehk turistidelt raha küsib.

"Kodutul ja kodutul on vahe. Meid on kolme liiki – vargad, küsijad ehk kerjused ja pudelikorjajad ehk prükkarid. Mina olen varas ja Mikk on küsija," selgitab Mihkel, et pudelikorjajatega nad eriti läbi ei käi.

"Nad on üldiselt hoolitsemata, pesemata ja räpased."

Sellegipoolest hoiavad kõik kodutud enamasti kokku, üksteise aitamine on olulisem kui konkurents. Nõrgemad kustuvad, aga uued tulevad peale.

"Kahe kuuga, mis kinni istusin, panid neli meest saba (tõlge: surid ära – K.H.-A.)," ütleb Mihkel.

Teel sadamasse ajab ta oma tööasju – käib takso juurest takso juurde, võtab tellimusi ja pakub kaupa müügiks. Astume läbi ka ühest poest, kus ta venelannast müüjaga tuttavlikult vestleb ja uurib, kas tavaari järele on soovi.

"Praegu ma ainult blufin. Mul ei ole veel mingit kaupa. Aga ma muretsen selle," ütleb Mihkel, kui kauplusest tänavale astume.

"Ma ei tea, mis sina teed, aga meie lähme nüüd siitsamast üle tee," lausub ta ja astub koos Mikuga külma rahuga otse Narva maantee liikluskeerisesse.

Vakatan. Vöötrada on vähemalt poolesaja meetri kaugusel ja mu teekaaslased eemalduvad. Sööstan autode vahele ja kalpsan enne oma kaaslasi kõnniteeäärele. Mehed vahetavad pilke ja Mihkel kergitab kulmu: "Nüüd ma tunnen küll, et barjäär meie vahelt on kadunud."

Tunniga seitse eurot

Ka Viru hotelli ees koputab ta omamehelikult taksoaknale. "Sa joodad ainult seda poissi ju kogu aeg," mühatab juht etteheitvalt, kuid ulatab siiski eurose.

Postimaja Rimist ostab Mihkel uue poolteiseliitrise õlle. Justkui maa alt kerkib kassade juurde valvsa pilguga turvamees. Mihklit teavad ja tunnevad kõik kaupluste turvamehed ja tema tunneb neid. Kas süda ei valuta, kui poest varastad?

"Häh, absoluutselt mitte! Vaata, kui palju seal iga päev toitu ära visatakse!"

Inimeste taskust ei luba süda kunagi midagi võtta. Ükskord siiski olla juhtunud Mikuga selline lugu, et pargipingil istuv purjus soomlane ulatas talle kogemata pangakaardi koos parooliga. Mikk sai saagiks kaheksasada eurot. Viiskümmend sellest kulus õlle peale, ülejäänu pani pihta tema tollane sõbratar.

Sadamasse jõudes asub Mikk tööle. Ta astub ligi keskealisele soomlasele, küsides heas inglise keeles, kas oleks võimalik anda veidi raha peaparanduseks, jõuluaeg ju ikkagi. Mõlema kaenla all õllepurgiplokke tassivat põhjanaabrit näib mure puudutavat – ta loovutab eurose. Tunni ajaga on Mikk teeninud seitse eurot.

Mihkel ei taha rahaküsimisega jännata. "Tead, Katrin, ma lihtsalt ei viitsi enam. Ma kunagi tegin seda tööd rohkem, aga see on nii pagana igav. Kui mul on raha vaja, siis ma lähen poode lõhkuma (tõlge: varastama)."

Küsimus, kas mehed saadud raha eest peale õlle ka süüa ja riideid ostavad, ajab nad kõva häälega naerma: "Riided saame ju Humanast!"

Ostate odavalt? Uus naerupahvak.

"Tead sa, kui meil midagi vaja on, siis lähme lihtsalt poodi, valime riided välja, lähme riietuskabiini, tõmbame need omale selga ja jalutame minema. Humana ei ole ju äriettevõte, vaid MTÜ, kes abistab vaeseid. See pole vargus ja politsei ei saa seal midagi teha," selgitab Mihkel.

Kui kõht tühjaks läheb, võtavad nad supermarketist suitsukanakoiva ja lähevad seda Lidosse sööma. Aga supiköök?

"Hull oled peast! Sinna sigalasse me ei lähe. Seal käivad ainult nõrgad," ütleb Mihkel ja seab sammud baasi poole.

Baas on grafitiga kaetud lagunev kivist laohoone sadama lähedal. Poolenisti vana palakaga kaetud ukseavade juurde viib kitsuke lummetallatud rada. Seal elavad kodutud.

"Ära karda, sinuga ei juhtu siin midagi halba, kui sa meiega oled," ütleb Mikk hoolitsevalt.

Jõuan öelda, et ma ei kardagi, kui Mihkel räägib loo, kuidas siinsamas lõigati ühel soomlasel armukadedushoos kõrvad pea küljest ära. See ruum on ka tühjana võigas. Kõrvalruumis kerkib määrdunud tekikuhila alt kellegi pea. Teine ruumis olev tekikuhil jääb liikumatuks.

Õllepudeliga pangas

Mihkel ja Mikk siin ei ööbi. Mihkel läheb ööseks külakostiga kokast sõbratari juurde ja Mikul on oma tuba, millest ta täpsemalt ei räägi.

Kui kesklinna poole tagasi sammume, märkab Mihkel sadama juures Rimi uksel seisvat turvameest, tõstab käed lõbustatult üles ja pröökab: "Jõulurahu, eks!"

"Tahad, lähme lambaid vaatama?" küsib Mihkel.

Mõtlen pingsalt, keda või mida tänavakeeles lammasteks kutsutakse. Aga ennäe, majade vahel on väike aedik, mille juures väike vene tüdruk ehtsatel uttedel pead silitab.

Mihkel võtab oma mustast sülearvutikotist jõuluvana pildiga kommikarbi, küsib lapse emalt, kas võib selle tüdrukule anda ja luba saades ulatab karbi tirtsule.

Kas see karp oli varastatud? "Jaa, muidugi. Tead, laste jaoks ei ole mul millestki kahju. Ma olen kinkinud ära isegi kalleid legokomplekte. Lapsi ma hoian, kes neid puutub, selle taon ära."

Lähme uuesti läbi hommikusest kohtumispaigast, kus meiega liitub veel üks Mihkli poistest – Risto. See pikk, nägus, kuid lontis oleku ja las-minna-riietusega noor mees on mulle tuttav põgusast kohtumisest Oleviste jõulupuul. Heast perekonnast pärit mees on samuti alkohoolik nagu Mikk. Ristol on pangakonto Nordea pangas ja ta ootab sinna lähipäeval raha. Lähme otse pangakontorisse asja uurima, sest Mihklil on vaja pandimajast välja osta sinna viidud kuldkett.

Risto võtab järjekorranumbri ning Mihkel ja Mikk lasevad end mõnusalt heledatele diivanitele lösakile.

"Te näete väga hea välja," hõikab Mikk üle diivani oma järjekorda ootavale nooremapoolsele prouale.

Naine naeratab kõhklevalt, kuid läheb vestlusega kaasa.

Mihkel sosistab mulle kõrvalt: "Niimoodi me teeme siis, kui meil igav on."

Mikk keerab õllepudelilt krõginal korgi lahti ja kummutab pudeli suule, justkui istuks ta läinudsuvisel pargipingil, mitte väljapeetud haudvaikses pangakontoris. Ta mõõdab pilguga ülikonnapükse ja kübaraid, pöördub siis minu poole ja ütleb end diivanil mugavamalt kohendades kõva häälega: "Ma ei kujutaks ette, et läheksin igal hommikul tööle, siis tuleksin koju naise juurde, vaataksin õhtu otsa telekat, muretseksin arvete ja pangalaenude pärast. See oleks nii igav! Aga seda ma sulle ütlen, Katrin: karda meest, kellel ei ole midagi kaotada."

Kas sinul on midagi kaotada?

"Ei. Jah, tegelikult on küll. Mul sünnib kuu aja pärast laps. Tema pärast ma ei tohi endale kõike lubada," arutleb Mikk.

Mihkel põrutab maruliselt: "Si..agi see sulle loeb! Kui sa sellest hooliks, siis sa ei istuks praegu õllepudeliga siin, vaid oleksid oma naise juures ja hoiaksid tal kätt! On mul õigus?"

Viru keskuse pöördukse juures seisab sissepoole pööratud vigaste jalgadega naine, almusetopsik õieli käes.

"See on mustlane. Ta ainult mängib santi, ta jalgadel pole viga midagi. Mustlastega me tegemist ei tee," tähendab Mihkel, tõmbab mind arvutipoe turvaväravatest sisse ja ütleb, et näitab mulle nüüd, kuidas ta sülearvutikotte varastab. Lubab, et praegu ei varasta, ainult näitab.

"Enne kella viit õhtul vargile minna oleks ju enesetapp!"

Ta kõnnib kindlal sammul rüperaalikottide riiuli juurde, tuhnib sealt ühe välja, tõmbab raginal luku lahti, leiab turvakoodi, tõmbab selle ära, võtab koti sangapidi pihku ja ütleb: "Kui ma tahaksin seda varastada, siis sammuksin sellega lihtsalt läbi turvaväravate välja."

Ja mina arvasin, et vargad tegutsevad salaja ja vargsi.

"Nüüd ma näitan sulle, mis me siis teeme, kui end lihtsalt lõbustada tahame," võtab Mihkel turvakoodi ja kleebib selle möödaminnes ühe nooruki jope külge.

"Kui ta nüüd turvaväravatest välja läheb, hakkavad need piiksuma," kihistab ta poest välja astudes.

Ma ei kiida seda heaks ja palun tal turvakoodi süütu inimese küljest ära võtta.

Jõuluehtes fuajees on müügiriiulid maiustustega.

"Kui ma nüüd tahaksin siit midagi võtta, siis valiksin selle viiulikujulise kommikarbi ja näe, selle kalli karbi seal kõrval. Rafaellot ei võtaks, seda karpi ei saa põue pista," ütleb Mihkel mind kommikarpidele lähemale sikutades.

Jälgin, et pikanäpumees ikka tühjade kätega riiuli juurest ära läheks. Ta valib ausa tee – teeb koos Miku ja Ristoga tühjaks degusteerimislaua, kus on maitsmiseks väiksed topsikud magusate dražeedega. Ulatab mullegi lahkelt ühe. Nooruke kohmetunud kompvekineidis vaatab meile hämmeldunult järele ja hakkab kiiruga uuesti lauda täitma.

"Tulge, pärdikud, lähme laseme endale lõhna peale," viipab Mihkel isalikult oma poistele.

Ta sammub uljalt parfüümiosakonda, laseb endale Playboy pudelist peale korraliku pahvaka lõhn, sinna otsa veel teise pahvaka Ferrarit, päästab lärmamise pärast turvamehe haardesse sattunud Miku ja Risto ning viib nad siis Humanasse riideid valima.

Mihkel – lõvisüdamega rebane, kes maandub alati jalgadele nagu kass

MIHKEL (55) on veetnud paarkümmend aastat oma elust trellide taga, peamiselt poevarguste eest. Teda on vangi viidud ka inimese õhkulaskmise ja Nõukogude Liidu lipu põletamise eest. Ka ta enda keha on põletushaavu täis pärast seda, kui narkomaanid ta põlema panid.

Mihklil on kaks lõpetamata kõrgharidust – ajaloos ja filoloogias. Ta ütleb, et talle meeldib vahel valetada. Ta on tegelnud maadlusega ja oskab hästi kakelda. On olnud kaks korda abielus.

"Ma ei saa rahulikult kodus istuda, mul hakkab seal igav," põhjendab ta oma kriminaalset elu. T

a varastab ainult kauplustest. On spetsialiseerunud šokolaadile ja legokomplektidele.

"Aga minu jaoks on vale inimeste käest varastada. Isegi kui mul võimalus avaneks – ma ei võta."

Mikk – põnevust otsiv heasüdamlik poiss, kellel on veel midagi kaotada

Mikk (26) ütleb, et ta ema, kes lahkus siit ilmast 21 aastat tagasi, oli psühholoog ja ta oletab, et küllap sellest midagi ka temale külge jäi. Ta tunnetab ära, kelle käest tasub tänaval raha küsida ja kelle käest mitte. Ta annab mõista, et võiks elada ka teistsugust, ontliku inimese elu, aga see ei pakuks talle huvi ega piisavalt põnevust.

Miku vend elab Iirimaal ja ta on veljel ka külas käinud, aga sealne elu tundus igav ja ta tuli tagasi. Noor mees on osalenud telesaates "Sind otsides", kus ta leidis üles oma Ukrainas elavad sugulased. Paraku on ta nende kontaktandmed kaotanud. Mikk on töötuna arvel ja saab üheksakümmend eurot kuus. Kes sellega ära elab? On sul elus mingi unistus või siht?

"Ei ole mingit sihti. Elan päev korraga," ütleb Mikk rahulolevalt, et kui millestki üldse unistab, siis päris oma elamispinnast, kus keegi ei seaks talle piire, kuidas ta elama peab.

Risto – prints kerjuse nahas, kes pole kaotanud lootust pääseda tagasi koju

"Mul oli kõik olemas – naine ja kuueaastane tütar. Aga ma hakkasin jooma. Närvid. Mu ema on rikas inimene, aga ta ei taha minust midagi kuulda. Isa ei ole ma kunagi näinud," räägib Risto (27), hüüdnimega Pikk, ja tunnistab: "Mul on probleem – ma olen alkohoolik."

Ta on tänaval elanud aasta. Ööd veedab kodutute varjupaigas. Kerjab enamasti vanalinnas.

"Kõige hullem on see, kui sa harjud selle eluga ära. Aga sipeldes saab ehk välja. Mul on vähemalt siht silme ees – tahan sellest jamast välja rabelda."

Samas märgib ta, et tänaval kerjates elab lahedalt ära. Ta sõidab taksoga ja on ära vaadanud kõik viimased kinofilmid. Ka kasiinodes on tal õnnelik käsi olnud.

"Ükskord võtsime maha 103 euri."

Kodutu Andrus – tänaval elades on oluline huumorimeel

Viiekümnendates Andrus, hüüdnimega Kark, kerjab tavaliselt Mustamäe Rimi juures. Ta on lõpetanud kutsekooli, käinud palgatööl, oskab lehma lüpsta ja eelmises elus oli tal ka pere – naine, tütar ja poeg. Kakskümmend aastat noorema naisega viisid teed lahku pärast Tanel Padari ja Dave Bentoni võitu Eurovisioni lauluvõistlusel, kui naine geograafiavõhikuna küsis, miks Aafrika Eurovisionil ei esine.

Praegu ööbib Andrus sõbra juures ühiselamus. "Olen ka lageda taeva all olnud. Polnud häda kedagi, tähed säravad ja…"

14 aastat tagas murdis ta põlvekedra. "Selle kätte ei sure keegi. Aga põlv läks paiste. Medõel läksid arstirohupudelid segamini ja ta valas hapet jala peale, sidus kinni ka," ütleb Andrus, et pärast seda hooletut juhtumit vajab ta kõndimiseks karku.

"Tänaval raha küsides ei tohi inimesele mõtlemisaega anda. Ja kaks asja – pead olema puhas ja kaine," räägib mees.

"Paljud, kellel on hea masin, ütlevad, et neil ei ole midagi anda, kuna maksavad ainult kaardiga. On selliseid noori naisi, kelle käest ma ei hakka raha küsima, aga palun neilt, et kui on võimalik, ostku mulle süüa. Üks ostis mulle kaks kotitäit, seal oli lõhekala ja suitsuvorsti ja piima. Purjus soomlased annavad hästi raha. Kui inglaste juurde lähen, siis ütlen: Ai living in striits, giv mi pliis mani. Peab ju keeli oskama ja pa russki tože naada gavaritt. Ütleme niimoodi, et iga päev ikka kümme eurot tuleb ära."

Kõige suurema summa sai ta aga ühe eesti noormehe käest – viiskümmend eurot.

Andrus valgustab, et rahaküsijate seas on ka pettureid.

"Ükskord istus Viru juures ratastoolis mees, topsik oli käes, koer süles. Kui raha kokku sai, tõusis püsti, lükkas ratastooli kokku ja pani sellega nagu Gunde Svaan minema. Oli terve nii kui kosmonaut," kõkutab Andrus naerda.

"Kuigi olen kodutu, üks asi on kindel – kui sul on huumorimeel, siis on palju kergem elada."