TÕUSE JA PLÄRA: Aunaste uue sarja «Tõuse ja plära» esimene ülekanne riigikogu saalist oli täistabamus, arvab Jaak Allik. Aunaste rollis loomulikult Henrik Normann. Foto: Ülo Josing
Inimesed
2. jaanuar 2015, 07:00

JAAK ALLIK: "Kui Savisaart poleks, jääks meie naljasaadete repertuaar oluliselt vaesemaks." (43)

Mis ei ole muutunud vana-aastaõhtul ka pärast Eesti taasiseseisvumist? See, et meie kallis pereliige televiisor seisab sel õhtul järjepanu aukohal.

Jah, saadete sisu on kindlasti muutunud, kuid nalja püüti teha siis ja püütakse teha ka praegu nii, et veri ninast välja. Selle tulemusena on aga rahva üldine hinnang ikkagi, et oli see programm mis ta oli, aga eelmisel aastal oli ikka parem.

Nõukogude ajal oli naljaga teadagi mis lood, aga rahvas oli õppinud lugema, st vaatama, ka ridade vahelt ning kokkuvõttes võis see salakeel olla isegi hõrgum, kui praegune võimalus labidaga lajatada. Ning veel üks erinevus paarikümne aasta taguse ajaga: konkurents. Kolm kanalit on kolm kanalit, kuigi viimastel aastatel on konkurentsitult peale jäänud ETV.

Tundub, et ka seekord, nagu kinnitavad Õhtulehe palvel helesinist ekraani veidi tähelepanelikumalt vaadanud Villu Kanguri, kes nimetab ennast gurmaaniks ja kirjatsuraks, poliitiku Jaak Alliku ja lavastaja Ain Mäeotsa tähelepanekud.

Jaak Allik: "Hea paroodia nõuab objekti sisulist tundmist."

"Priit Pius sai mingil määral pihta vaid Mihkel Rauale, sest Savisaare hääle matkimine pole eriline kunst. Sisuliselt koosnesid nii Paedi kui ka Savisaare sketšid äranämmutatud klišeedest, kusjuures Savisaare oma peale selle ka lihtsalt valedest ajaloofaktidest.

Hinnang Eesti välispoliitikale kui "paetunule" oli tõsi küll päris vaimukas. Veel kord leidis kinnitust, et hea paroodia tegemiseks peab objekti sisuliselt tundma, mitte ainult püüdma teda väliselt järele teha.

Just pilatava ainese tundmises, lisaks sünnipärasele andele, peitubki Henrik Normanni iga-aastase edu võti. Kui rahvusringhäälingu juhtkonnal oleks kriitika- või Andres Kuusel enesekriitikameelt, võiks Normanni näidatud "Foorum" (koos sajaprotsendiselt pihta läinud küsimusega "Kas tahate vähema töö eest rohkem raha saada"?) selle formaadi viimaseks saateks jäädagi. Nüanssideni meisterlik oli ka Margna ja Jõekalda tögamine, tekkis tunne, nagu oleks korraks TV3 sisse lülitatud. Ka Aunaste uue sarja "Tõuse ja plära" esimene ülekanne riigikogu saalist oli täistabamus.

Paraku pole ma kunagi vaadanud selliseid sarju nagu "Padjaklubi" ja "Peitusemäng" ning seetõttu tuli vaid ammulisui imestada, et ka midagi sarnast valatakse meie televaatajale aasta jooksul pähe. Küll tuli, nagu eelmiselgi aastavahetusel tõdeda, et kui Savisaart poleks, jääks meie naljasaadete (ja küllap varsti ka teatrite) repertuaar oluliselt vaesemaks.

Mis puutub "Rahva tujurikkujasse", siis koduvideote kriitiline analüüs on kindlasti õpetlik ja tänuväärne tegevus, kahtlen ainult, et seda just vana-aastaõhtul peaks tegema. Sepa ja Avandi üleskruvitud kirglikkus ei teinud kogu lugu paraku vaimukamaks. Tavalises "topeltpõhjaga" headuses oli vaid saate lõpupuänt."

Villu Kangur: Michelini tärni esialgu veel ETV aastavahetusprogrammile ei annaks

"Mida teha, kui istud aastavahetusel loomadega kodus, sest kogu inimpere on hetkel ära? Otse loomulikult – vaatad televiisorit.

Käsi südamel, ei lülitanud kordagi ETV pealt ühelegi teisele kanalile. Ei, asi pole selles, et hakkan vanaks jääma või et olen

ERRile sedavõrd truu, kuna viimastel aastakümnetel olen kirjutanud oi kui palju teleskripte põhiliselt just neile. Puudus lihtsalt tarvidus!

Valmistusin juba eos selleks, et äkki tuleb midagi halvasti öelda. Õnneks ei tulnud.

Aastalõpuõhtu Võrno ja Ojaga oli rahulik ja meeldiv. Lasi mul samal ajal pesu ja nõusid pesta, tolmu imeda, lilli kasta jne. Ühesõnaga – tegelesin asjadega, mida tuleb paratamatult teha, kui abikaasa on pikalt eemal. Tundsin end Hannese, Peetri ja nende külaliste seltskonnas ülihästi. Tahtnuks tihti isegi kaasa lõõpida ja sõna sekka öelda. Teate küll, see on umbes selline tunne, nagu võtaks Andrus Kivirähkiga viina. Less is more. Mida vähem räägid, seda paremad saavad pärlid.

Mõned küsimused siiski tekkisid. Priit Pius tõestas veel kord, et ta on suurepärane parodist, aga noh – võib-olla oleks parem olnud, kui see juba varemnähtud tegelaste galerii aastalõpukavas eraldi numbriteks oleks hakitud. See pole etteheide ei Piusile ega Paavo Piigile, vaid Mart Normetile. Miski ei üllatanud, sest see on 1:1 meie kurb eestlase elu. Mis sellest, et keegi seda suurepäraselt imiteerib või interpreteerib. Natuke varem nähtud Elisabet Reinsalu mõjus seevastu parodistina aga suisa armsalt.

"Edekabelit" vaadates tabas mind aga siiras üllatus. Midagi oli teisiti, kui Normanni puhul tavaliselt. Kohe alguses sai selgeks, et saatel on väga tugev skript. Oi rõõmu! Lõputiitritest selgus, et Olav Osolin. Keep going, vana pühvel! Noori lootustandvaid telestsenariste peabki peale kasvama! Jumal tänatud, et ma teistele kanalitele ei klikkinud. Oleks ehk näinud sama, aga ilmselt lahjendatud kuues.

Noh, "Tujurikkujast" ei taha pikalt rääkida. Jäi sedapuhku rikkumata. Las igaüks jääb ikka oma liistude juurde. Kuigi saate parim nali oli selle viimane lause. Ent ma tõepoolest ei usu, et Märdil ja Otil kõvaks läks. See mõjus umbes nii, kui Marko Reikop (keda ma pean, käsi südamel, saatejuhiks, kes läheb iga aastaga üha paremaks ja terasemaks) saadetaks Eurovisionile laulma ja Tanel Padar ning Dave Benton teda kommenteerima.

Väga lahe, et ETV meelelahutustoimetus on juba ammu ära tabanud, et vägisi punnitatud nali on ilmselt maailma kõige kurvem asi. Parem siis juba teadlikult mitte herilasepessa urineerida. Korra ma naersin ikka päris südamest ka. Hannes Võrno ja vana Kreisiraadio kuritegevusstatistika sketši peale. Aga parem hilja, kui mitte kunagi!

Õhtu parim nali oli aga see, et kui võtsin pärast südaööd lahti ERRi kodulehekülje, et meenutada, mida ma siis äsja nägin. Sealt vahtis mulle vastu kuupäev "Kolmapäev, 0. jaanuar". Nii peab! Tühja see neljapäev, me kõik ju teame, et elu algab alati alles aasta teisest kuupäevast. Ent mis erilist rõõmu teeb – see peaks kulgema sellise mõnusa lustiga, nagu mõnulesid vana-aastaõhtul eetris ansambel Swingers ja solistid! Mõnsa!

Ainus asi, mis mulle südamele jäi: Roman Zaštšerinski väitis, et vakladel pole tema restoranide menüüs vist kohta, sest keegi ei telli neid. Tehke mulle selline restoran, palun! Ja et seal pakutaks ka rotte, rohutirtse, maoliha, surströmming’ut, h?karl’i jms. See, et eestlane pole suu peale kukkunud, on kindel. Ta kasutab asja peamiselt söömiseks.

Kõik, mis sealt sisse läheb, peab olema nauding. Sama kehtib aga ka selle kohta, mis sealt välja tuleb. Michelini tärni ma esialgu veel ETV aastavahetusprogrammile ei annaks, aga… küll see kord tuleb, kui püsikliendid õdusa õhtu ettetellimisega püstihädas on. Viis väikese miinusega on igati ilus number."

Ain Mäeots: "Rahva tujurikkujast" ei taha ma midagi rääkida."

"Tänavuse vana-aasta kõige šefim asi oli kahtlemata kümne-minutine "Rahvasaadik Pius". Miks? Aga sellepärast, et see oli hea näide, kui väheste vahenditega näitleja, antud juhul siis Priit Pius, oskab igati lõikavat ja professionaalsel tasemel huumorit teha. Ilma et ta oleks korragi läinud üle võlli või oleks olnud banaalne. Ainuüksi idee tõsta Matthew McConaughey monoloog "Wall Streeti hundist" riigikogu kõnepulti oli geniaalne, peale selle tegi Priit seda veel väga meisterlikult.

"Edekabelist" niipalju, et Henrik Normann võib meeldida või mitte, aga ta on vaieldamatult väga andekas. Küsimus on vaid doseerimises. Ma saan aru, et formaat näeb ette pooletunnist saadet, aga kui ta oleks piirdunud vaid esimese kümne minutiga ehk siis "Foorumi" saate parodeerimisega, oleks kõik olnud väga hästi. See oli tugev, selge, jõuline, see lõikas. Aga mida edasi, seda vähem, kuigi ma ei paneks seda otseselt ka Henriku süüks, sest tema pidi selle formaadi lihtsalt ära täitma. Sest huumor tugineb alati äratundmisele, aga on mõned teemad ja mõned nähtused, mis on paraku juba iseenese paroodiad ning sealt midagi välja pigistada on kuradima raske tegu.

"Rahva tujurikkujast" ei taha ma midagi rääkida. Meenus, kui kuskil 15 või 20 aastat tagasi algas digikaamerate võidukäik ja ennustati, et nüüd saab igaüks teha kino, telet ja sketše. Nii et ma tõesti ei taha sellest midagi rääkida. Jah, ainult Ivo Uukkivi oli hea. Ning mis veel: Märt Avandi ja Ott Sepa saladus on see, et ega nad ei teegi nalja."