Henrik Normann: "Eesti rahval on vaja ära õppida armastuse külvamine." (15)

"Vaadake kas või venelasi. Artist lõpetab alles esimese laulu, aga juba viiakse lilli, lõpetab teise laulu – jälle viiakse lilli. Publik lihtsalt lustib koos temaga seda õhtut. Lill on üks väike sild artisti ja publiku vahel," õpetab Normann.

Järgmisele püstijalasoolole ta veel väga tõsiselt ei mõtle, kuigi tunnistab, et mõned ideed juba keerlevad peas.

"Nii lihtsalt see ei käi," tunnistab Normann. "Mu elus pole vahepeal midagi nii palju juhtunud, et peaks selle taas publiku ette tooma. Lihtsalt fabritseerida – selleks ma olen juba liiga vanaks saanud. Ei viitsi. Pealegi oleks see ebaviisakas. Publikut peab armastama."

Mõtiskledes elu üle, mis jääb väljapoole teatri­tegemist, on Normanni sõnul kõige olulisem, et Eestis on rahu ja et siin on mõnus elada.

"See on ikka väga suur väärtus. Samuti on mul tunne, et aeg on toonud meid üksteise juurde tagasi, et me ikkagi hoolime üksteisest. Ma soovin ainult ühte asja: et kõigil inimestel läheks hästi. Sest kui teistel läheb hästi, läheb hästi ka minul," õpetab Normann.

"See võib tunduda banaalne, sentimentaalne ja võib-olla isegi nagu jobu jutt, et mida ma siin targutan… Aga – proovige! Alustage hommikut selliselt, et ütlete kellelegi: nii tore, et sa oled olemas, ma armastan sind, mingu sul täna kõik hästi. Vaadake, mis teiega juhtub. Uskuge, te olete õhtul palju õnnelikum. Eesti rahval on vaja ära õppida armastuse külvamine," võtab Normann tagataskust kalli tarkuse. Sest vaenlasi on niikuinii palju.

"Sellepärast me peamegi külvama rohkem armastust kui vihavaenu ja vaenu."