LUGUDE JUTUSTAJA: Kunagisest okkalisest N-Euro lauljast Marek Sadamast on vähemalt Eestis olles saanud pigem lugude jutustaja, kes oma lauludes muretseb ennekõike Eesti tuleviku pärast.Foto: Liina Notta
Inimesed
30. detsember 2014, 07:00

Marek Sadam: "Inimestes peaks olema rahvuslik põlemine." (13)

"Enamiku Eestist kõnelevatest lauludest olen ma kirjutanud kusagil kaugel. Näiteks "Minu palve" on kirjutatud emotsioonist, kui ma seisin öösel Miamis ookeani kaldal, ümberringi must öö, ainult kollane kuu oli taevas," ütleb laulja, muusik ja poeet Marek Sadam.

""Minu palve" ongi kindlasti kõige olulisem lugu minu viimasel paadil, kuigi ma kirjutasin selle tükk aega tagasi. Ja näiteks "Eesti naine" on kirjutatud New Mexico kõrbes bussis sõites. Olin tulnud just Ameerika missi valimistelt. Mingit seost siin justkui polegi, aga ma ei eeldagi, et kui inimesed kuulevad mingit minu teksti, peaksid nad mõtlema täpselt samuti nagu mina. Mulle meeldiks, kui nad minu tekste kuulates jõuaksid ikka välja oma lugudeni," ütleb Marek, kes nimetab ennast eelkõige lugude jutustajaks.

Mitte muusikuks või poeediks. "Tegelikult polegi ma niivõrd laulja, kui just lugude rääkija või sõnumite edasiandja."

Marek on justkui kahe näoga Janus. Kui ta äsja koos ansambliga Sadamasild ilmunud album "Siis tulen. Siis jään...", kus kõlavad eranditult eestikeelsed laulud, millest paljud kantud murest kodumaa tuleviku pärast, on pühendatud Eestile, siis Marek ise on endiselt maailmarändur, kes käib tihti Eestist ära.

Viimasel ajal rohkem Los Angeleses, kus ta teeb ansambliga Jesus Nevada läbi justkui taassünni, kehastudes taas hüperaktiivseks okkalise soenguga solistiks, nagu ta oli N-Euro päevil.

Õnnelik läbielatu üle

Ometi on vist toimunud mingi muutus tema sisemuseski.

"Jah, ma pole alati õigesti elanud, olen kõikunud elu ja surma piiril. Aga kui ma poleks elanud sellist elu, nagu ma elasin, siis ilmselt poleks ma praeguste mõtete juurde jõudnud," vihjab ta ilmselgelt äsja ilmutatud plaadile ning selle tekstidele.

"Nii et selle tee üle, mis ma läbi olen käinud, olen ma küll väga õnnelik. Antud hetkes olen ma väga tänulik, et ma olen eestlasena sündinud ja kui keegi kunagi leiaks minu palvest üles selle mõtte, mida mina mõtlen, siis on mu elul olnud mingigi mõte."

"Meid erinevad võimud on püüdnud alla suruda, hävitada ja pole seda suutnud. Miks siis nüüd, kui oleme vabad, näib, et hävitame ennast ise, see teeb mulle haiget, ainsaks lohutuseks on vabadus seda mitte mõista. Meile meeldib ütelda, et ükskord me võidame niikuinii, aga mis siis saab, kui see õhkõrn kaob, mis siis, kui enam ei võida," just jutustab, mitte ei laula Marek plaadi märksõnalises loos "Minu palve", mille viis pärineb Toomas Lauri sulest. Kuulates "Minu palvet", kangastub millegipärast silme ette Juhan Liiv.

Et see noor mees, kes veel kolm aastat tagasi oma okkalise soenguga väikseid lapsi ja N-Euro muusikaga vanaemasid ehmatas, on siis meie aja Juhan Liiv?

"Anna meile oma aega

Anna tarkust püsida

Võivad teised mind ju naerda

Sinu käest saan küsida

Anna meile oma aega

Anna teada armastust

Kusagil seal teispool taevast

Eesti lootus, Eesti usk,"

kõlab "Meie palve" teine salm.

"Ma ei aja selle plaadiga taga miskit poliitikat, aga samas mõtlen ma väga tihti meisse kinnistunud lausele, et ükskord võidame niikuinii. Aga mis siis saab, kui me ühel päeval enam ei võida? See on peamine mõte, mille järgi ma praegu elan," mõtiskleb Marek.

"Ma tean, et see on kinni minu loomuses, aga mul on Eesti pärast mure. Mu lähedased teavad, et ma olen suur muretseja. Sellepärast ma üldjuhul ei käi internetis uudiseid lugemas, et mitte oma muret veelgi suurendada. Ma niikuinii tean, mis ümberringi toimub ja et mina siin mitte midagi muuta ei saa," tunnistab Marek, kes muusikuna on viimastel aastatel Eestist küll väga palju eemal olnud.

"Kõikidel asjadel siin elus on oma aeg ja ma tunnen, et täna on minu Eestis oleku aeg. Tööd on ka kuigipalju, aga mitte see pole primaarne. Ma tunnen, et praegu Eestist ära minna oleks lihtsalt vale samm. Mulle tundub, et antud hetkel on mind rohkem vaja Eestis. Aga kui ma tunnen, et mind siin enam vaja pole, siis ma ka lähen."

Naudib loomisprotsessi

Järgmine minek on Marekil veebruaris. "Los Angeleses on pooleli projekt ansambliga Jesus Nevada, mis nõuab meeletult palju energiat. Muusika nõuab üleüldse meeletut pühendumist ning mida küpsemaks ma saan, seda vähem saan ma pühenduda mitmele asjale korraga. Kui millelegi pühenduda, siis ikka täiega, olles valmis elama kas või täiesti kasinates tingimustes – ma olen niimoodi ka elanud.

See on seesama, et eestlane võiks jäägitult pühenduda Eestile. Isegi kui ta on Eestist ära. Ma ei taha öelda, et kõik peaksid olema meeletult rahvuslikud, nagu mina kohati olen, aga samas peaks inimestes olema rahvuslik põlemine," räägib Marek.

Muusikateema juurde naastes ütleb laulja, et inimene peab mingite asjade jaoks valmis kasvama.

"Nii nagu artist, nii peab ka iga inimene kasvama. Kümme aastat tagasi poleks ma osanud teha sellist muusikat, nagu ma nüüd koos ansambliga Sadamasild teen. Ma oleks olnud selleks liiga noor ja rumal."

Plaadi tegemise juures meeldib talle aga hoopis rohkem loomisprotsess, mitte see, et plaat lõpuks valmis on. Ent kõige rohkem naudib ta kontserte.

"Kontsert on minu meelest artisti mõõdupuu! Kontsert on see, kus sa saad rääkida, saad vahetu kontakti publikuga. Kuna ma olen selline veider inimene ning pole alati kõige lõbusam, siis just kontserdil olen ma kõige õnnelikum, see on nagu minu põlemine, minu kirg."

Kui tulla tagasi "Minu palve" juurde, siis tegelikult on see Mareki sõnul hästi lihtne laul.

"Paljudele võib see tunduda isegi natuke naiivne, sest paljud ei usu, et keegi võiks niimoodi mõelda, aga kontserdi ajal, kui me seda laulame, on selle ajal küll täielik vaikus. Selle järgi ma eeldan, et sellised hetked on vajalikud ja selliseid lugusid on vaja inimestele rääkida."