Taavi RõivasFoto: ERIK PROZES/POSTIMEES
Blogid
29. detsember 2014, 16:06

Pühad propagandariigis (42)

Minu jõulud algasid pettumusega, kuigi tegelikult ärkasin jõululaupäeva hommikul heas tujus. Nagu ikka, lugesin uudiseid, avasin meilikasti ja kiikasin isegi Facebooki. Kuna teen kaastööd ka TV3 Seitsmestele Uudistele, siis olen oma toreda kollektiivi sõbralistis, kuhu kolleegid tööga seoses igasugu uudiseid riputavad. Ühest sellisest uudisest selgus, et (selles kontekstis pole isegi oluline, kes selle kirjutas) peaminister Taavi Rõivas oli keeldunud meie reporter Sven Soiverile andmast aastalõpuintervjuud.

Miks? Vaat see on nüüd see koht, mis mulle tõelist meelehärmi valmistas. Enne jõule olevat teatatud Soiverile, et peaministribüroole ei sobi tema küsimused ja aastalõpuintervjuu tuleks teha hoopis teistel teemadel.

Tekib küsimus: kas me elame ikka Eestis või?! Kas Eesti ikka on Euroopa Liidus veel…? Rõivase pressitiimi käitumine meenutab antud juhul pigem iga-aastaseid Putini mammutpressikonverentse.

Kuidagi uskumatu on meie lugupeetud valitsuserakonna suhtumine ajakirjandusvabadusse. Kolleeg Soiver mainib viisakalt, et ilmselt küsis Reporter (Kanal 2) härra peaministrilt just neid küsimusi, mis büroo poolt ette anti, sest nende intervjuu toimus ja on juba telekanalis valjult väljagi hõigatud. Tegelikult on mul ääretult hea meel, et Soiver peaministribüroo poolt dikteeritud teemadel intervjuud ei võtnud. See poleks olnud aus ajakirjandus.

Kirjutan sellest, kuna leian, et avalikkusel on õigus teada, kuidas mõtleb meie “uus ja värske” poliitpõlvkond. Meie nooruke peaminister, kes tundub paljudele värske tuulepuhanguga, on tegelikult selles kontekstis hullem kui vanad olijad.

Näiteks Ansipi puhul ei kujutaks ma midagi säärast ette. Kas intervjuu temaatika ja küsimuste dikteerimine näitab, et tegu on ebakindla poliitikuga või soovib Reformierakonna pressitoimkond sihilikult manipuleerida avaliku arvamusega, seda otsustagu iga lugeja ise. Kui ma suvel intervjueerisin Soome peaministrit Alex Stubbi, lennujaamas tête-à-tête, ei küsinud tema saatjaskond minult küll kordagi, missuguseid küsimusi ma Stubbile esitama hakkan. Küsiti väljaannet, kellele kirjutan. Eesti Päevaleht tundus neile sobivat ja viieteistkümne minuti jooksul sain pärida kõike, mida soovisin.

Kurb on mõelda, et meie peaminister loobus andmast aastalõpuintervjuud mitte reporter Sven Soiverile, vaid kogu TV3 vaatajataskonnale, mis moodustab päris suure protsendi Eesti elanikest. Huvitav oleks teada, mis need Soiveri ohtlikud küsimused siis olid. Ei hakanud kolleegi pühade ajal tülitama. Kunagi hiljem küsin järele ja jagan seda ka teiega.