Inimesed

Tund aega pimedana: teravnenud meeled, hirm ja saamatus 

Juhan Mellik, 29. detsember 2014 07:00
ESIMESED SAMMUD: Minu juhendaja Janne Jerva seletab süsteemi – hoovist viib kuni sõiduteeni spetsiaalne kivirada, mida kompides end õigel kursil hoida.Foto: Teet Malsroos
"Ära muretse, pimedaks jäänud inimest ei viida tegelikult kohe esimese asjana õue harjutama," trööstib juhendaja Janne Jerva meeltesegaduses reporterit, kes on just kinni seotud silmadega õuest ekslemast tulnud.

"Hea, kui alguses pühendad paarkümmend minutit sellele, kuidas saada ühest toast teise."

Samal teemal

Kui inimene kaotab nägemise, kulub Põhja-Eesti Pimedate Ühingu esimehe Janne Jerva sõnul ringiliikumise põhialuste omandamiseks vähemalt 20 tundi. Sellele eelnevad omakorda pikk eeltöö ja psühholoogilised konsultatsioonid – mõne puhul kiiremini, mõnega aeglasemalt.

Oleks mõeldamatu tervet protsessi ühteainsasse reportaaži kokku sulatada. Katsejänesest ajakirjanikul ja tema juhendajal on selleks aega vaid poolteist tundi. Põhja-Eesti Pimedate Ühingu Tondi maja treppidest üles ronides soovitab Jerva juba varakult: jäägu juba kohe meelde, mitu järku trepiastmeid liikuda tuleb. Varsti minevat vaja.

Jerva varustab uustulnuka silmi katva maski ja liikumiskepiga – vanamoelisema mudeliga, mida ei saa mugavalt kokku voltida. Ei mingisugust põgusat eeltutvust ühingu ruumidega – milles oleks muidu katse mõte? Silmad kinni ja minek.

Meeled lähevad valla

"Katsu kõigepealt põrandat kompides liist leida," juhendab Jerva.

Liist on ühingu ruumides orientiiriks number üks, mis läbib ühtse joonena tervet koridori. Kui joon ristub teise endasugusega, annab see kõndijale märku: siit keerab mõne ukse poole. Kõlab piisavalt lihtsalt. Niipea, kui kepp takerdub vastu liistude ristumiskohta, pööran paremale ja asun lingi järele kompima. Esimese ukse taga asub Jerva sõnade järgi koosolekuruum. Kepile vastu kolksuvad laud ja toolid kinnitavad tema juttu.

Järgmine ruum, arvutituba, on lukus. Täiesti avatud on aga peosaal, mille põrand on jõulupeo tantsu puhuks lagedaks lükatud. Seinad kajavad vastu. Esimest korda tekib kerge kõhedus. Ümberringi on lage – ei ole midagi, mida kepiga tonksata ja mille järgi samme seada.

Tagasitee esikusse on veel meeles, kuid seejärel saab lihasmälu otsa. Suurem väljakutse – hakkamasaamine õues – on veel ees.

"Kas mäletad nüüd, mitu korrusevahet pidi enne trepist üles tulema?" küsib Jerva, kui oleme astunud trepikotta.

Nimelt ei tule õue pääsemiseks sugugi laskuda nii alla kui võimalik, vastasel juhul lõpetad omadega keldris.

Need on elulised detailid, millele peab tähelepanu pöörama.

Põgus tubane ringkäik on pelgaks sissejuhatuseks sellele, mis tunne on väljas. Alles õue astudes avaldub täies hiilguses kogu meeleliste kogemuste spekter, mida nägijana tavaliselt tähelegi ei pane. Autode müra ja linnaelu hääled kõlavad eredamalt kui varem. Isegi õhk tundub teistsugune, sisaldades endas nii ahikütte hõngu kui ka lihtlabaseid heitgaase. Või kujutan ma kõike endale ette?

Pea on sassis

Mõistagi on pimedate ühingu hoov ja lähiümbrus kujundatud nii mugavaks ja ohutuks, kui vähegi võimalik. Jerva seletab süsteemi: hoovist viib kuni sõiduteeni spetsiaalne kivirada, mida kompides end õigel kursil hoida. Teine tähelepanek: piiksuv signaal annab märku välisukse asukohast.

Ent kõige asendamatumaks abiliseks on Jerva hääl. Ilma selleta oleksin sõna otseses mõttes kadunud. Kui toas võib loota veel seintele ja ukselävedele, siis hoovis sellist luksust pole. Tühjus igas suunas, astu, kuhupoole tahad.

Liigume kümmekond sammu. "Kas saad aru, kustpoolt tulime?" küsib Jerva nii muuseas.

Enda meelest keeran ümber ja kõnnin tuldud teed pidi tagasi. Reaalsus: lähen soovitule täpselt vastupidises suunas.

"Ettevaatust, siin tuleb nüüd üks suur puu," ütleb mu saatja, kui oleme jõudnud... ei oskagi täpselt öelda, kusagile poolele teele Favora bensiinijaama.

Vahepeal astub juba ligi keegi lahke naine: kas vajame abi?

Kõrvalt ülekäiguraja juurest kostub pimedatele kohandatud valgusfoori piiksumine. Jerva selgitab: tegelikult teevad häält kahed foorid. Ühed, mis viivad üle Tondi tänava, teised, mis üle Pärnu maantee. Nende kahe rütmil tuleb osata vahet teha.

"Oota, ära edasi rohkem astu!" haarab saatja käsivarrest.

Autotee on tõesti samahästi kui näpuga katsuda. Esimest korda tajun ebamäärast hirmuaistingut. Kui Jervat poleks kõrval, siis…

Tegelikult tekitab kogenud inimese kõrvalolek teatavat laiskust ja mugavust. Korduvalt peab Jerva korrigeerima: kepp olgu kogu aeg ikka ettepoole välja sirutatud ja kombaku edasi-tagasi maad. Mitte ärgu lohisegu lohakalt taga, nagu minul vahepeal.

Orientatsioon puudub juba ammu. Aju kannatab info üledoosi all: kuigi silmade kaudu ei tule midagi, ajab kogu aeg muutuv helide ja lõhnade kombinatsioon juhtmed lühisesse.

Uuesti päästab olukorra Jerva, kelle hääl on mittenägijale kõige lollikindlamaks maamärgiks üldse. Tegelikult ei saa siinkohal rääkida mingitest nägijatest ega mittenägijatest, sest rollid on sada protsenti vahetuses. Jerva teab täpipealt, kus on iga viimane kui puu, värav või tänavakivi. "Nüüd algab paremalt käsipuu, nüüd tuleb üks putka," kirjeldab Jerva ümbrust.

Jääb üle teda ainult uskuda, sest igasugune ruumiline taju ja vaimupildis loodud skeemid liikumisest – kui neid alguses ka oligi – on ammu hägustunud.

Kogemus sisendab alandlikkust. Kes oli õigupoolest nägija ja kes mitte? Vähemalt mõjuvad lohutavalt Janne Jerva sõnad: minu läbitud seiklus oli tõeline kiirkursus, mille käigus ei saagi suurt midagi meelde jääda. "Alguses majast välja ei mindagi, liigutakse rahulikult ühest toast teise," lohutab ta.

Ühtlasi saab lõpuks võtta ära maski ja päikese käes silmi kissitades näha seda, millised on ühingu ruumid tegelikult.

Ligi 15 uut liiget aastas

"Peamiseks nägemiskaotust põhjustavaks haiguseks on muidugi diabeet," ütleb Põhja-Eesti Pimedate Ühingu esimees Janne Jerva.

Peale selle kõikvõimalikud silmahaigused, nagu glaukoom. Isegi lühinägelikkus võib teatud harvadel juhtudel progresseeruda niimoodi, et nägemine kaob sootuks.

Põhja-Eesti ühingusse lisandub keskmiselt 10–15 liiget aastas. Eakamaid on Jerva sõnul kindlasti rohkem, kuid leidub ka päris noori. Vanusepiiriks on siiski 18 aastat.

See, kui kaua võtab värskel tulijal aeaga olukorraga leppimine, on täiesti individuaalne. "Kõige olulisem tegevus on kogemusnõustamine," ütleb Jerva.

Uustulnukaga räägib keegi, kes on varem temaga juhtunuga midagi sarnast läbi elanud. Eeskuju annab julgustust ja kui uustulnuk on saadud juba regulaarselt ühingu üritustel osalema, on pool võitu käes. "Nägemine on ju nii tähtis meel, et kui see kaob, siis inimene tunneb, nagu oleks kogu maailma tema ees sulgunud," kirjeldab Jerva.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee