Prints Harry isa on siiski Hewitt?! (70)

JUKUL pole vaja nii konkreetselt nõuda.

tallipoisid võisid mängus osaleda küll..., aga peale pärija@varupärija sündi, need kolmandad ja rohkemad järglased ei saand isegi pärandist osa, kui jÜst mõned emapoolsed sugulased ei halastanud:) majoraatreegel määras tiitli ja mõisad esimesele pojale. esimese poja enam-vähem puhta päritolu tagas pruudi süütuse nõue ja kui ikka süütu polnud, siis ta kloostrisse või mõnel muul moel ära koristati.

luuletage. erinevates kuningriikides käis see erineval moel. Kui muud ei viitsi lugeda, siis Dumas´ musketäride raamatuid ehk ikkas?

Vanim poeg oli tiitli edasikandja. Inglismaal päris tiitli ja mõisad tõepoolest vanem poeg, kui isal surres testamenti polnud. Seega juhul, kui isa ise polnud teiste laste eest aegsasti hoolt kandnud. Neile testamendiga midagi pärandanud või juba oma eluajal kinkinud ja kätte andnud.

järeldused tehtud puhtalt inglise kõrgseltskonna elu kirjeldavate romaanide@ajaloolise taustaga kirjutiste alusel. sealt võis välja lugeda kaks äärmuslikku abielulise kooselu varianti, liberaalne ja konservatiivne, eelpool oli see liberaalne variant, kui pärijad paika pandud, siis võis oma lõbuks elada, lapsed jäid küll perekonda, aga kasvõi hertsogi kolmas poeg ei omanud seltskonnas mingit kaalu, kui just emapoolne vanaema teda ei toetanud.
konservatiivne variant oli mõnikord ikka väga nutune, vaene naine hoolimatu mehe poolt sünnitustega nii äravaevatud, et kaoks meeste eest või ise kloostrisse. vahepeal võis ju ka midagi teisiti olla, aga pärimisõigus on inglastel karm, kui otsest poisspärijat ei ole on suguvõsas pikk kandidaatide rida ja lesk koos tütardega võidakse päriva "onupoja" nõudmisel hoopis "hurtsikusse tõsta", kõik selle nimel et maavaldused popsikohtadeks ei laguneks...ja veelkord, kolmandad pojad olid samahead kui popsipoisid, pidid ametit õppima ja ise elus läbilööma.

Kui eeskujuks on Inglise aristokraatia, siis oli selle kloostrisse mineku võimalustega pisut nadisti. Pärast seda kui Henry VIII katoliku kirikust lahku lõi ja oma lordkantsleri Cromwelli soovitusel kloostrid laiali saatis ning nende varad kroonile konfiskeeris. Anglikaani kirik kloostreid eriti ei tunnusta. Muidugi oli riigis arvukalt ka katoliiklikke aadliperekondi, aga kui seal mõni vanatüdrukuks jäänud tütar kloostrisse igatses, siis saadeti too nunnakloostrisse kuhugi mandrile, enamasti Prantsusmaale.

Romaanides on lood tõesti drastilised. Popsipoisiga võrdne ja nii edasi. Kui vana lord ennast just surematuks ei pidanud, kandis ta enamasti vananedes siiski ka oma laste tuleviku eest hoolt. Vanim poeg oli muidugi iseenesest mõista maade pärija. Ag tütred pandi mehele ja anti enamasti kaasa ka kenake kaasavara. See oli prestiižiküsimus. Noorematele poegadele kositi rikkad, hea kaasavaraga pruudid. Ja ka noorematele poegadele pärandati testamendiga või kingiti juba aegsasti mingid väiksemad maavaldused, maja pealinnas või muud taolist. Aga kui paps oli laostunud või muidu vaesevõitu, läksid nooremad pojad kas armeesse, merele, riigiteenistusse või vaimulikeks. Ja auväärt aadlinimi tagas ka kirikuhierarhias mingist tõelisest popsipojast märksa kiirema kajääriredeli ning arvestatava sissetuleku.

Kas Inglise pärimisseaduste ja traditsioonide üle saab ikka järeldusi teha vaid ajaloolise taustaga romaane lugedes? Vaatame parem ajalugu. XIV sajand, kuningas Edward III kolmas poeg John of Gaunt. Troonile seega mitte mingit looust. Aga tema abiellus riigi rikkaima lordi Lancasteri ainsa tütre Blanchega. Kuna vanamehel poegi polnud sai endale hertsogkonna, Lancasteri nime ja hiigelvarandused (isegi rikkam kui vana kuningas ise) hertsogi tütre kaugu just väimees John of Gaunt. Mitte aga mingi nõbu või onupoja poeg. Johnist sai riigi mõjukaim ja võimsaim mees, Lancasteri hertsog.
Tema tiitli ja põhivaranduse päris muidugi vanim poeg Henry,hilisem kuningas. Kuid ega teisedki popsipoegadeks jäänud. Ühest sai hertsog, teisest krahv ning kolmandast peapiiskop ning kardinal, mees, kes juhtis riigi poliitikat ning oli hiljem alaealise kuninga regendiks. Kahest tütrest said aga kuningannad (Portugali ning Kastiilia kuningate kaasad), teised kaks said aga krahvide abikaasadeks.

muidugi võis ka kolmas poeg hea järje peale saada :)... kasvõi tegeliku isa toetusel, lihtsalt väljavaated olid segasemad, käopojad olid enamasti arvel kui nad just kuninglikud polnud (ka nemad muidugi, ainult eriarvel) - tallipoiste järglased hoiti vereliinidest siiski eemale.

Ei tea midagi. Ka tolle John Gaunti, Lancasteri hertsogi enda kohta liikus neil aegadel üldtuntud kuulujutt, et ta polnud mitte kuninga enda poeg, vaid Flandria lihuniku võsuke, amme poolt hällis ära vahetatud imik. Kuigi kahtlus ju oli, ei hoitud teda sugugi niinimetatud vereliinist kõrval. Vastupidi. Tema pojas sai Inglise kuningas Henry IV, pojapojast Henry V ja tolle pojast Henry VI. Tema väljaspool abielu sündinud, kuid hiljem adopteeritud sohitütrest põlvnes kolm Yorki kuningat: Edward IV, Edward V ja kurikuulus Richard III. Järgmine võimu haaranud dünastia Walesist pärit Tudorid põlvnesid samuti John Gaunti ühest sohilapsest, Tudorite järel võimule tulnud Šotimaa Stuartitest põlvnesid naisliinis Tudoritest ning Hannoveri dünastia põlvnes naisliini pidi Stuartitest. Praegused Windsorid on Hannoveride järeltulijad. Seega, nagu näete, on just too omal ajal kahtlaseks peetud vereliin domineerivaks osutunud.

meenub, et arvestades Harry päritolu, pidi ta ikka peale sõjaväeakadeemia lõpetamist hirmsasti vaeva nägema, et saaks teenistusse kriisipiirkonda, kuna oli moslemitele eriti magus sihtmärk. ilmselt Harry oleks isegi õnnelik, kui tuleks välja mittesiniverelisus - saaks ükskord ometi tegeleda sellega, mida ise tahad.

mitmendat põlve sohilaste järeltulija, sest ametlikke lapsi Charles II polnud.