Inimesed

Suri Joe Cocker – lihtne Sheffieldist pärit õllesõber, kes laulis end maailmakuulsaks (2)

Anna-Liisa Mets, 27. detsember 2014 07:00
PARIM ETTEASTE: 1969. aastal Woodstockis antud kontsert jäi Joe Cockeri karjääri üheks parimaks, sest järgneva kümnendi kulutas ta peaasjalikult ­mitmesugustele mõnuainetele. Foto: AOP
22. detsembril 70aastaselt kopsuvähile alla vandunud Joe Cocker oli klassikaline rokimees – tema ellu mahtus loendamatul hulgal vingeid kontserte, pidusid ja pahesid.

Joe Cockeri (20. mai 1944 – 22. detsember 2014) karjäär sai alguse 1968. aastal, kui ta tegi kaveri The Beatlesi loost "With A Little Help From My Friends".

Sellest sai tolle aasta Suurbritannia edetabelite esikohahitt ja teda hakati võrdlema selliste bluusi suurkujudega nagu Aretha Franklin ja Marvin Gaye, kirjutab The Guardian.

1969. aastal Woodstocki muusikafestivalil antud kontserti peetakse Cockeri üheks parimaks, sest juba 70ndatel hakkasid teda kiusama tuntusega nii sageli kaasnevad deemonid: alkoholi- ja narkosõltuvus.

"Enne kuulsakssaamist olin ma lihtne Sheffieldist pärit õllesõber. Ja ühtäkki sain ülemaailmselt tuntud rokkstaariks: see polnud märkamatu ja valutu elustiilimuudatus," on Cocker ühes intervjuus meenutanud.

Samal teemal

1970. aastal läks ta Mad Dogs and Englishmeniga tuurile, mis koosnes 34 kontserdist ja millest kujunes publikule paras pettumus, sest selget päeva nägi Cocker tol ajal harva.

"Karjääri alguses andsin kontserte Janis Joplini ja Jimi Hendrixiga. Ma ei teadnud, mis järgmine päev toob, ja see meeldis mulle. Tuuriga alustades hakkas aga kõik allamäge minema. Inimesed ütlesid mulle, et see on kohutav, mida ma teen, aga ma ei uskunud neid.

Lõpuks lasi keegi mul kuulata ühe kontserdi salvestust, aga seegi ei veennud mind: ütlesin, et keegi on salvestist tahtlikult rikkunud, sest ma ei esine kunagi nii halvasti. Aga pikapeale taipasin, et see on tõsi: need kontserdid olidki kohutavad," on Cocker hiljem meenutanud.

Maalt väljasaatmine

Cocker tõdes, et oli vaimselt nõrk, sest ei suutnud kiusatusele vastu seista:

"Tol ajal ei teadnud keegi mingist võõrutusravist midagi. Narkootikumid olid vabalt saadaval ja ma sukeldusin esimeste seas, pea ees, sellesse hägusesse maailma." Järgneva kümnendi veetis muusik pidevas uimas, pidutsedes Rolling Stonesi, Jimi Hendrixi, Rod Stewarti ja teiste tolleaegsete kuulsustega.

Täielik madalseis saabus 1972. aastal, kui Austraalias tuuritav Cocker koos bändiga riigist välja saadeti, sest ta jäi esmalt vahele marihuaanaga ja sattus hiljem politsei huviorbiiti kallimaga Adelaide´i hotellitoas mahapeetud tüli pärast.

Cocker viidi hotellist otse arestikambrisse, kus tal tuli öö veeta. Hommikul ta küll vabastati, kuid Austraalia toonane immigratsiooniminister Jim Forbes andis talle aega neli tundi, et riigist lahkuda: meedia oli asja tõsiselt hambusse haaranud ja materdas Cockerit Austraalia seaduste eiramise, ebasobiva käitumise ja halva eeskuju andmise pärast.

Narko- ja alkoholilembene Cocker aga ütles vaid, et paari aasta pärast seadustatakse kergemad narkootikumid Austraalias nagunii ja siis ei tee keegi sellisest pisiasjast nii suurt numbrit.

Võimudel tuli anda mõista, et Cocker eksib ja riik sellist ülbust ei talu: veel andmata kontserdid tühistati ja bänd lahkus Austraaliast, seda hoolimata fännide raevust.

Cockeril aga vedas, sest 1978. aastal kohtas ta oma tulevast, ameeriklannat Pami. "80ndate alguses vaatasin oma elu üle ja tegin mõned parandused: mul oli valida, kas tappa end narkootikumidega või võtta end käsile, saada oma elu rea peale ja elada oma naisega õnnelikku elu," on Cocker meenutanud.

Pamist oli mehele tohutult abi: just naine oli see, kel õnnestus muusikut veenda, et tal on maailmale veel nii mõndagi anda.

"Ta aitas mul positiivselt mõelda. Ma olin veendunud, et keegi ei taha minust enam midagi teada, aga tema näitas mulle asju teises valguses. Ta kinnitas, et mul õnnestub allakäigutrepist üles tagasi trügida. Ja tal oli õigus!" kiitis Cocker oma naist mullu antud intervjuus.

Edetabelite tippu pääses vahepeal unustusehõlma vajuma kippunud Cocker 1982. aastal Jennifer Warnesiga sisselauldud duetiga "Up Here We Belong".

Kogu oma ülejäänud elu tegeles Cocker aktiivselt muusika loomisega, andes välja ühtekokku 40 albumit ja loendamatul hulgal kontserte.

Kui ta parasjagu ei tuuritanud, tegutses ta koos oma naisega Colorados asuvas einelas Mad Dog Cafe. Teda jäävad leinama abikaasa, vend Victor, kasutütar ja kaks lapselast.

Samal teemal

27.11.2014
Ivo Linna: ta oli ikka nii hea – tema kontsert võngub mul ihus ja väriseb jalgades tänini
22.11.2014
Suri Joe Cocker