Kuidas jõuluajal päevaraamatuid lugesin

Panso tsiteerib Suitsu. «Ah mul läheb ikka süda soojaks, kui mäletan seda välkuvat kuju tumedate säärtega seal Draama trepil 41. aastal.

«Su hele naer mu tuppa lõikas – su hele naer.» Suits jätkab: «Mu raamatute nukrust läbi lõikas / kui järve aer», Panso aga läheb edasi kirjeldusega näitsikust: mäletan ikka väikest painduvat keha, musti juukseid, säravaid silmi, lumivalgeid hambaid ja tumedaid sääri.

Üks paljudest, kui mitte kõige tähtsam naiseportree Panso raamatus. Kuigi edasises kurbarmastuses võinuks Panso pigem Suitsu asemel Visnapuud tsiteerida: «Üks armastus armastada olnud ja naist, kennest õnn ja piin».

Visnapuud, kes 1937. aasta jõulukuul kaksiknumbriga avas ajakirja Varamu.
Veel üks päevikutsitaat, sedapuhku Elo Tuglaselt: «Nüüd asutavad nad Tallinnas oma kirjanduslikku ajakirja, kui aastate vaevade peale Loomingut ikkagi kätte ei saanud.»

Toimetajaks olevat ette nähtud Visnapuu ja organ oleks praeguse «Tallinna vaimu» väljendajaks. Miks piirdub kõik tagaselja irisemise ja vimmakandmisega? Kas sellepärast, et nad kõik on juba «nõunikud». Vähemalt vaimselt?».