Jancis: võiksin olla sõber enamiku Luminali fännidega

Mul tekkis raamatut "Valgus tunneli lõpus. Unenägu Metro Luminalist" lugedes üsna kiiresti kiuslik küsimus: mis nipiga on teil, Rainer Jancis, õnnestunud kõige kiuste ellu jääda? Poleks olnud ju eriline kunst omal ajal kusagil nuga või muul moel surma saada…

Arvan, et igal inimesel on elus ohtlikke hetki, mida oma teiseks sünnipäevaks pidada ja kindlasti on neid minulgi rohkem, kui oleks raamatusse mahtunud. Aga ikkagi tundub mulle, et kõige napim hetk oli viieaastaselt, kui ma vees hulpivalt rannamadratsilt maha vupsasin. Kui naabripoiss Anti poleks märganud, siis ma seda juttu siin ei räägiks.

Kolkisaamisi lugesin ma raamatust välja mitu. Kas on kunagi ka vastupidi õnneks läinud – Rainer Jancis sai ise käe valgeks?

Kolkisaamine ja -andmine on ilmselgelt Õhtulehe meelisteema. Minu jaoks jäi vägivalla hirm 1990ndatesse. Niisugust, 80ndate lõpu ja 90ndate alguse hirmu ja paranoiat nüüdsed noored enam ei tunne. Selles mõttes on elu läinud ratsionaalsemaks ja paremaks – tänapäeva pätid on millegi konkreetse peal väljas ja kui just baaris mõne psühhopaadi peale ei satu, pole üldiselt karta midagi.

Enda keretäied jäid ikka sinna vanasse aega ja andmised veel kaugemasse. Arvan, et olin esimeses klassis suht kõva mees ja võisin tuupi teha küll mõnele, kes tänapäeval ministriportfelli hoiab või dirigendikeppi viibutab ja minusse siiani ettevaatlikult suhtub. Sellised asjad ei lähe ju meelest.

Soov treenida end judomeistriks on ka muidugi endiselt päevakorras, füüsiline vorm igatahes seda lubaks. Nägin "Nu, Pogodi!" multikas, kuidas judokast jänes hundile tuule alla tegi – vot selliseks tahaks kunagi saada! Aga praegu veel tegelen natuke muusikaga.

Tulin raamatut lugedes mõttele, et Rainer Jancis oleks ju perfektne persoon, keda vedada koolides teismelise publiku ette ja näidata: vaadake nüüd, lapsed, see mees on näinud elu...

Aga muidugi olen selleks ideaalne persoon ja jääksin nõusse küll, aga kahjuks ei ole ma niivõrd kuulus parm kui Mihkel Raud. Jätsin joomise ju 26aastaselt. Näonahk on sile ja uduhabe lõua otsas. Ma ei usu, et keegi praegu mu välimusest välja loeks: 22.–26. eluaastani olin alkoholiga kimpus. Võttis neli aastat, et aru saada, kuhu selline eluviis lõpuks välja viib.

Mingit sellist "enne ja pärast" näidist, nagu moodsatel kaaluproduktide reklaamidel, minust ilmselt ei saaks. Tõenäoliselt olen oma nooruspiltidel palju atraktiivsem ja see oleks karsklusele halb reklaam. Mihkel Raud sobib sellesse rolli paremini ja kuulsam on ta ka.

Ühes vanas usutluses olete öelnud: tollal olin maailmaparandaja, nüüd enam mitte...

Kurat teab, mis intervjuu see oli ja mida ma tegelikult mõtlesin... Üks lause ilma kontekstita ei tähenda midagi, nii et raske on kommenteerida. Paraku ei saa ju ühtki ajaleheintervjuud surmtõsiselt võtta.

Nagu ma aru saan, siis juba 1995. aastal taganesin maailmaparandaja rollist. Jah, maailmaparandaja kõlab napakalt. Mulle meeldiks rohkem eneseparandaja. Sellega saab vähemalt ilma pikema jututa pihta hakata. Kas või kohe.

Kas teil süttiks peas väike ohutuleke, kui teie poeg hakkaks bändi tegema?

Jumala pärast tehku, see on ju igati tore asi. Kellel on huvi muusika vastu, sellel on ju huvi ka elu vastu. Kõige hullem on, kui inimene ei näe enam perspektiivi ja ei taha midagi teha.

Minu elu on küll näidanud, et need, kes omal ajal vingelt bändi tegid, on enamasti muusikutena läbi löönud. Need, kes nimetavad bändi tegemiseks kambas koos käimist ja joomist, on muidugi valel teel. Bändi tegemine on ikkagi puhas pillimäng ja lugude kirjutamine, loominguline tegevus.

Natuke põlvkondadevahelist targutamist: mis eristab tänapäeva noori muusikuid neist, kes kuulusid Metro Luminali põlvkonda?

Heh, Luminal pole mingi õllekõhtudega vanade peerude bänd. Mul on olnud just väga hea side noorema põlve muusikutega ja nad jagavad matsu kohati palju paremini kui minu põlvkond.

Ega kõik ei pea vaimselt kipsistuma. Põlvkondade vahetumine terves ühiskonnas võiks olla dünaamiline ja täis mõlemapoolset austust.

Oluline on, et asi oleks hea, mitte see, kas seda teeb noor või vana inimene. Vana loll on muidugi eriti loll, sest lootused targaks saada on väiksemad kui noorel.

Pisut üldistades ja utreerides võib Metro Luminali pidada terve põlvkonna depressiivikute ja kaunishingede lemmikbändiks. Olete sellise tiitliga rahul?

No see on muidugi naljakas. Ma tunnen ka mitte-depressiivseid, kellele Luminal on lemmikbänd.

Mulle paistab, et Luminali kuulatakse ja austatakse ikkagi heal tasemel pillimänguoskuse ja kompromissitu lõpp-produkti pärast. Labase laadapulli tegemisest oleme üritanud hoiduda.

Kindlasti on huumor samuti oluline osa Luminalist. Kõige rohkem olen rahul aga just sellega, et enamik ansambli fänne on niisugused, kellega võiksin meeleldi sõber olla. Selliseid tapan-end-kohe-ära-tüüpe olen kohanud siiski üsna harva.

Raamatus kirjeldate muu hulgas kohtumist Saksamaal Arvo Pärdiga…

Kirjutasin temast põgusalt, et teda oma suhteliselt punki raamatusse liigselt mitte segada. Ta on tõsine inimene, maailma tasemel proff, keda tõsiselt austan. Juba pelgalt fakt, et minu sooloesinemine toimus Arvo Pärdi kodus Berliinis, on kõnekas. Ma ei taha teda pikkida oma populistlikesse intervjuudesse.

Kas pärast teose ilmumist on keegi jõudnud juba ka solvuda?

Puhtsüdamlik ülestunnistus: nii imelik, kui see ka pole, aga vist mitte. Ja ma olen selle üle väga õnnelik. Ehk sai määravaks see, et mul polnud plaaniski kedagi solvata. Minu raamat pole ju selles mõttes biograafia. See on Metro Luminali elulugu. Müüt.