Ken Saan: "Kui elu kisub liiga stabiilseks, läheb tuju ära ja ma muutun lausa närviliseks." (18)

Ken Saani on tembeldatud väikseks vastikuks psühhohuligaaniks. Samas räägitakse, et produtsent Ken Saan leiab lahenduse ka ilmvõimatule probleemile. Kui õhtul ootamatult selgub, et järgmiseks hommikuks on võtteplatsile vaja kahe meetri laiust vesivoodit või kahe meetri pikkust vesiloodi, siis see lihtsalt on hommikul olemas.

Praegugi lisatakse tihti sinu ametinimetusele "produtsent" ette omadussõna "skandaalne". Käis selline paha poisi kuulsus sinuga kaasas juba lapsepõlves?

Ma ei usu, et ma paha poiss olin, küll aga uudishimulik. Teinekord liigagi uudishimulik.

Ka skandaalne mõõde – küllap see on jäänud külge "Esto TVst" – peaks praeguseks olema juba devalveerunud, aga ikka topitakse liide "skandaalne" juurde, kui kuskil minust kirjutatakse. Eks ma saan ajakirjandusest aru ka, sest malbe Ken Saan ei tööta nii hästi. Las ta siis olla.

Mis aga puutub lapsepõlve, siis eks ma ikka sattusin mingitesse sekeldustesse. Kes meist siis poleks sattunud?

Käitumine tunnistusel oli mis hinne?

Hea ja rahuldav.

Sa oled õppinud mitmes koolis, aga sinu viimane ponnistus TTÜs jäigi lõpetamata?

Jah, ma ei suutnud viimasel kursusel esimesel katsel statistikat seljatada. Tegelikult väga huvitav aine, aga ei suutnud sellega ühele lainele saada. Sinna mu majandusõpingud jäidki. Vahepeal oli mõte tagasi minna, aga siis puhusid juba uued tuuled.

TTÜsse minek oli üldse natuke naljakas, sest enne seda huvitasid mind rohkem kaunid kunstid. Olen õppinud süvendatult ka maali, skulptuuri ning esinenud mõne korra isegi koos tegevkunstnike rühmitusega.

Mingil hetkel hakkas siis kimbutama kroonu ja nii ma mõtlesingi, et miks mitte minna majandust õppima. Eluratas veeres täistuuridel ja kuidagi ei suutnud ennast kujutada distsipliinile allumas. Öeldakse, et sõjavägi teeb meheks, aga pidades silmas oma professiooni, tuli võib-olla isegi kasuks, et hoidsin kroonust eemale – eks televisioon ole tihti mäng, kus ellujäämiseks tuleb säilitada sisemine laps. Naljaga pooleks: elutarkus ja vaimne küpsus ei pruugi seal just voorus olla.

Ma ei saa ikkagi aru, kust tuli filmimehele pähe minna õppima TTÜsse?

Olin juba kooliajal mingil kummalisel lainel. Käisin koolivaheajal tööl ettevõtteid asutavas firmas, kus tegelesin nimede korraldamise ja riiulifirmade asutamisega. Nii see vähemalt omal ajal oli, et kui tahtsid firmaga registrisse saada, tuli ka firma nimi välja mõelda. Pakun, et olen olnud sunnitud nime välja nuputama vähemalt paarisajale ettevõttele. Mingil hetkel läksid käiku isegi ladinakeelsed kaardid, kust sai nimesid üks ühele maha kopeeritud ja nende eest ka linnavalitsuse nimekorralduskomisjonis võideldud.

Küllap sealt mulle see majanduse pool külge jäigi. Hiljem tegelesin hoogsalt veel ettevõtetele litsentside väljaajamisega, sealhulgas vormistasin kütuse-, ravimi- ja alkoholifirmasid. See oli omaette piiripealne eluteater. Ostsin ka kokku vanu firmasid, vaatasin, kas nad toimivad ja müüsin siis edasi. Ühesõnaga, see oli väga hämar ja pöörane etapp minu elus. Olin siis veel väga noor ja et oma babyface’i varjata, soetasin endale nullklaasidega prillid, ülikonna ja diplomaadikohvri, et vanem ja soliidsem välja näha.

Õnneks jäi see periood lühikeseks, sest peale tuli selline asi nagu "Friday Night Live" Eesti Televisioonis, mida juhtisid Rein Pakk ja Aigi Vahing.

Olin juba varem korraldanud sõpradega igasuguseid performance’id. Ükskord esinesime Läti investoritena ja läksime ära ostma Pärnu õlletehast. Sellest avantürismist kuulis omakorda "Friday Night Live’i" toimetaja Juhan Ulfsak, kes meid saatesse kutsus, et tehke siin ka midagi sarnast.

Hiljem liitus meie kambaga Andres Maimik ja siis sündis "Esto TV". Koos Maimikuga said meie tegemised teatud sotsiaalse mõõte.

Skandaalse "Esto TV", mille saatejuhtidena esinesid Ken Saan ja Rain Tolk, sisuks oli sotsiaalkriitiline huumor, kus avaliku elu tegelased pandi ebamugavatesse olukordadesse ja neilt küsiti absurdseid või provokatiivseid küsimusi. Näiteks ühes osas uuriti riigikogu liikmetelt, mis tehnikat nad kasutavad, sealjuures võis vaataja mõista, et silmas peetakse nimelt vooditehnikat. Toonane Rahvaliidu fraktsiooni liige Arnold Rüütel seletas tõsise näoga kaamerasse kompuutritest.

Saade tekitas ühiskonnas sedavõrd tugevat resonantsi, et ETVd ähvardati alates kohtutee ja lõpetades maja alla pommi panemisega.

Siis sa saidki aru, et sinu edasine elu tüürib televisiooni ja filminduse poole?

Enne seda ei mõelnud ma kordagi, et minust võiks saada televisiooniga seotud isik. Nagu elus ikka, mõned asjad lihtsalt tulevad ise sinu juurde.

Sind on iseloomustatud kui ülipositiivset inimest, kellel pole elus lahendamata probleeme.

Kuidas ma nüüd ütlen… Meil oli kunagi kamba peale väike purjekas. Ühel sellil meie kambast olid isegi kaptenipaberid, nii et midagi ta merest mõikas. Aga meil oli selline kokkulepe, et kui peaks merel tulema suur torm ja asi läheb väljakannatamatuks, ronime alla kuuti, paneme luugi kinni ning teeme sigareti ja pitsi – motoks oli, et las olukord laheneb ise.

Niipalju siis lahendamata probleemidest.

Kuidas sa suhtled oma kolleegide ja koostööpartneritega, kui su mõtted liiguvad sama kiirelt kui su kõne, millest on teinekord päris raske aru saada?

Kõige tähtsam on meeskonnatöö, kus igaühel on kindel rida, millesse teised ei peaks sekkuma. See on minu põhimõte, et las iga inimene teeb oma asja.

Mis puutub minu kõnesse, siis meeskond on sellega harjunud, saavad aru küll.

Oled töötanud koos paljude kinoinimestega, näiteks Jaak Kilmiga, Andres Maimikuga, Ivo Uukkiviga. Ühes projektis istute te ühes paadis, järgmises olete juba konkurendid. Kuidas meie väikeses filmi­maailmas, kus kõik tunnevad kõiki ja raha on teadagi vähe, sellises natuke skisofreenilises olukorras koostöö toimib?

Eesti filmi- ja telemaastiku väiksus loob selliseid kummalisi olukordi ohtralt ning positiivne inimene näeks siin tegelikult palju head, sest nii tunned ka oma konkurente läbi ja lõhki.

Konkurents on paratamatus ja ega tegelikkuses keegi sellele mõtle, sest kõigil on mitu rauda korraga tules ja kindlasti mõned käsil ka konkurentidega.

Kui Soome kolleeg küsis, kuidas te selliste eelarvetega toime tulete, oskasin vaid kosta, et ega kerge olegi. Aga erinevalt Soome tavadest, on mul paralleelselt töös mitu projekti ning kui tema valmistab ette eetrit sügisel 2016, siis mina lähen võttele täna ja eetrisse kuu pärast. Selles mõttes meeldib mulle vaene, aga samas tempokas Eesti teleturg isegi rohkem. Annab elule vürtsi ja heas mõttes eklektikat.

Kui palju peaks sulle praegu makstama, et teeksid taas "Esto TV" laadset provokatiivset saadet? Või oleksid otsekohe nõus?

Me pole kunagi öelnud, et me seda enam ei tee. Kui asjad siin elus nii hulluks lähevad, et on vaja uuesti välja tulla, küll me siis ka tuleme.

"Esto TVga" olid teil kogu aeg jamad kaelas ja lõpuks pani televisiooni juhtkond ukse teie ees lihtsalt kinni.

Ei olnud niimoodi. Pigem toimis selline naljaks ja hiiliv tsensuur. Kuna saade oli saanud juba sedavõrd palju vastukaja, siis otseselt ära keelata ei saanud, kuigi ta oli paljudele pinnuks silmas. Siis tehti selline jokk-käik. Esiteks lükati saade kogu aeg hilisemale ajale ja enne seda lasti eetrisse näiteks balletiõhtu. Mitte et mul balleti vastu midagi oleks, mu kallis abikaasa on ka baleriin, aga nii see oli.

Samas ma tean, et riigikogus oli esmapäeva hommikul enne fraktsioonide istungeid suitsunurgas esimeseks teemaks eelmise õhtu "Esto TV".

Kuuldavasti lubati pärast kurikuulsat ja skandaalset "Esto TV" saatesarja sinul ja Rain Tolgil siseneda telemajja vaid koos usaldusisikuga?

Oli vist tõesti nii. Ka riigikogus saatsid viimaste saadete aegu fraktsioonid üksteisele sõnumeid: "Esto TV" on majas, lukustage uksed ja ärge liikuge koridorides. Kõik panid tah-tah-tah uksed lukku ning maja oli tühi.

Kuidas te üleüldse üle Toompea lävepaku pääsesite?

Meil olid igal pool omad kanalid, muidu poleks sellist asja saanud teha. Pealegi olid Toompeal olemas ka tagauksed.

Teleinimesena või produtsendina oled sa nii-öelda self-made man, kes on end ise üles töötanud?

Ma nimetaks oma juhendajana eeskätt Ivar Viglat, kellega koos saadet "Ekskursioon" tehes hakkasin televisiooni toimimisest midagi taipama. Teisena nimetaks Olle Mirmet, kellega me juba aastaid ja aastaid oleme kõikvõimalikke ideid arutanud ja stsenaariume läbi mänginud, ning ka Mart Normetit, kes on julgustanud korraldama Aafrika-projekte.

Enamasti sünnivadki saated telekanali projektijuhtidega ideede tasandil pingpongi mängides.

Sa oled olnud stsenarist, režissöör ja ka produtsent. Millisel toolil sa ennast kõige mugavamalt tunned?

Stsenaristi töö on vist kõige põnevam – kui kõik on alles algstaadiumis. Ma oleks väga õnnelik, kui ma oskaks korralikult kirjutada. Ma tean, et see on metoodiline, keeruline, aga kui selle oskuse kätte saaks, oleks lahe. See sobiks mu hingele vist kõige enam. Ent tuleb tegelda ka muude asjadega.

Nagu produtsenditööga?

Produtsenditöö juures sobib mulle see, et sa saad olla tegev ja tegus igas etapis. Võtta üks ideekild ja hakata käima mööda pikka teed, mis on täis sadu tasse kohvi ja kohtumisi, nii väikseid võite kui ka kaotusi. Emotsioone jagub ja nii nädalast nädalasse.

Teatud staadiumis võib just produtsendi positsioon olla kõige huvitavam, kuna selles töös tegeled sa oma algideega, vormistad selle, lood nii-öelda mängumaa, millele lisab järgmises etapis oma panuse tiim.

Väga põnev on, kui näed ideealgest sündivat produkti – olgu tegu siis draamasarja või dokiga.

Mis imenipiga suudad sa ka kõige kitsimale ärimehele naha vahele pugeda ja järjekordse filmi jaoks rahapataka välja lunida?

Kitside ärimeestega püüan ma mitte suhelda. Põhiline on läbirääkimine: kui juba läbi­rääkimiste laua taga istutakse, siis midagi ikka pudeneb. Küsimus on ka selles, et kui mõni ärimees mõnda projekti toetab, siis sellepärast, et see läheb talle korda. Võtame kas või "Alpimaja". Selle sarja temaatika – doping ja spordimaailm – läks inimestele väga korda, tänu sellele me saime kasutada lokatsioone, tehnikat ja nii edasi.

Olen täheldanud, et teatud hetkel saab mõnest äriinimesest visionäär, kellega on väga hea ja mõnus asju ajada. Ärimehe ja ärimehe vahel võib olla väga suur vahe.

Kumba sina oskad paremini teha: kas raha küsida või seda lugeda?

Ma ei oska kumbagi teha. Ma olen väga halb küsija. Pigem on oskus kombineerimises.

Ma toon näiteks hiljuti eetris olnud saate "Raudse eesriide jumalused", millele pani punkti meie artistide kontsert Moskvas – selle salvestis jõudis eetrisse 26. detsembril. Siin oli sõitude organiseerimisel abiks Tiit Pruuli ja Heiti Hääl, kelle väikelennukiga sain käia Moskvas asju ajamas.

Millest sünnivad su hullumeelsed ideed filmida "Kevade" või näiteks ka "Mannerheim" Aafrikas mustanahaliste näitlejatega?

Need on sellised sähvatuse-momendid. Niisugused ideed on kõige mõnusamad. Lugesin kuskilt Nigeerias asuvast Nollywoodi filmitööstusest, kus kolme päevaga tehakse film valmis ja paisatakse turule. Inimesed korjatakse põhiliselt tänavalt kokku: "Kas teil oleks pool tundi aega, meil oleks pakkuda üks roll?" – "Olgu, teeme ära!"

Nii see asi käibki. Nad kirjutavad ka ise stsenaariume, aga põhiliselt otsitakse kuskilt mingi lugu ja viiakse Aafrika konteksti. Nii et omamoodi on see nagu kultuurivahetusprojekt.

Mõtlesin siis, et mis lugu Eestist võiks pakkuda, mis oleks kõige universaalsem. Loomulikult "Kevade"! Küll aga valisime Nigeeria ja Nollywoodi asemel Keenia ja sealse filmitööstuse Riverwoodi, sest meid hoiatati Nigeeriasse minemast, kuna seal võib olla liiga ohtlik. Keenia pealinnas Nairobis oli rahvusteatri juures palmipuu all meil casting ja kolme päevaga nad selle filmi valmis tegidki.

Samas tegime dokfilmi "Kevade" Aafrikas", kus me siis läbi absurdihuumoriprisma jälgisime, kuidas Aafrika-poolsele kurikuulsale produtsendile Simon Ndutile idee ette söödetakse, kuidas kuulutus näitlejate leidmiseks lehte pannakse, kuidas kohalikud stsenaristid meile nii kallist ja armast lugu hoolega ümber kirjutavad ja kohalikku koloriiti lisavad, kuidas võtted toimuvad ja nii edasi.

Tuleme Aafrikast tagasi Eestisse ja sellise sarja nagu "Kalevipojad" juurde, mida sa tootsid koos Ivo Uukkiviga. Sellega seoses räägitakse, ühel ööl saatis Uukkivi sulle sõnumi, et homseks oleks vaja kahemeetrist vesiloodi ning sina marssisid järgmisel päeval võtteplatsile kahe meetri laiuse vesivoodiga.

Tegelikult oli lugu selline, et sõnumi sain ma tõesti ja mõtlesin, et mis kuradi vesivoodi, et omateada olen stsenaariumi lugenud ja seal pole vesivoodist poolt sõnagi. Et mis kuradi vesivoodi? Kust ma selle vastu ööd leian? Tegin arvuti lahti ja hakkasin otsima.

Põhimõtteliselt oleksingi ära tellinud, aga saatsin siis sõnumi tagasi, et mis mõõdus see ikkagi olema peab. Siis selgus, et vaja oleks vesiloodi, mitte vesivoodit.

Sa oled vabakutseline. Elad ära või elad väga hästi ära?

Ma ei oska öelda. Ja ega ma oska ka teistmoodi elada. Loomulikult on kindlustunne oluline: et tead näiteks, mida teed homme või ülehomme.

Samas – selle professiooni juures, kus sul kogu aeg on ora tagumikus, on omamoodi võluv, et sa tõesti ei tea, mida homne päev tuua võib. Minu puhul on vist küll nii, et kui elu kisub liiga stabiilseks, läheb tuju ära ja ma muutun lausa närviliseks.

Oled vist seda tüüpi, kes ei oska päevagi jalad seinal lamada, niisama päikest või kuud vahtida?

Teinekord on tunne, et tuuseldad lihtsalt ringi ega tee mitte midagi. Lood endale illusiooni, et sa midagi teed, aga kokkuvõttes pole tolku ühti. Alles hiljem selgub, et nendest nii-öelda mitte midagi tegemise päevadest, kus sa oled saanud kokku vaid mõne inimesega, koorub välja mingi väga vinge projekt. Samas naudin ka selliseid päevi, kui ma otsin lapsele päkapikumütsi.

Su kolme ja poole aastase lapse nimi on Lumi Lulu. See vist ikka on tütarlapse nimi?

Jah.

Mari, Roosi või Meeli oleksid olnud liiga proosalised?

Muide, mu ema neiupõlve nimi on Roos.

Siin jooksid lihtsalt paljud asjad kokku. Väljas sadas lund, kui me sellele nimepanekule mõtlesime. Oli väga lumerohke talv, kui Lumi sündis ja lumes tundus sel hetkel olevat mingit jõudu. Oleks ta suvel sündinud, oleks ta nimeks saanud võib olla Suvi. Selles mõttes tuli see nimi nagu ise meie juurde.

Sinu abikaasa Arlin on tantsuõpetaja, kui palju te kumbki oma töödest koju kaasa toote?

Eks me ikka räägi tööst.

Mu ema on keraamik ja Arlin teeb nüüd koos mu emaga keraamikat, nad soetasid just ateljeesse kõrgkuumusahju. Itaalia pere me just pole, aga suhtleme omavahel päris tihedalt, mis on tegelikult väga tore.

Mis puutub aga Arlinisse, siis balletitundide kõrvale, mida ta ise annab, hakkas ta võtma trummiõpetuse tunde ja pani koos sõbrannaga kokku varieteetrupi, mis on väga lahe. Tore on kõrvalt vaadata, kuidas ta on hingega oma asjade küljes kinni.

Kes siis lapsega tegeleb, kui te mõlemad nii rakkes olete?

Ei ole hullu, lasteaed on olemas, pealegi saame oma tööd niimoodi organiseerida, et kui üks on kinni, on teine lapse juures ja vastupidi. Näiteks hommikusöögi tegin täna mina. Olin pikalt Eestist ära ja mul on tänaseni ajavahega probleeme, mis tähendab, et hommikul kell neli-viis on mul juba uni läinud ja siis hakkad lage vaatama. Ei taha ju nii vara rahmeldama hakata ja teisi üles ajada. Kannatad siis seitsmeni, et jee, nüüd võib tegutsema hakata.

Mis puutub söögitegemisse, siis mulle meeldib pliidi ees toimetada. Ma ei ole see, kes köögiraamatust näpuga järge ajab, mulle meeldib eksperimenteerida.

Hiljuti võtetel Mehhikos sai pidevalt tänaval tortillasid söödud, nii et nendele ei taha ma pikka aega mõelda. Ameerikas olnud võtete ajal tegin korraliku eeltöö – uurisin eri arvustusi, mille põhjal valisin toidukohti ja nii kogunes kuhjaga vaid häid emotsioone. Ei pidanud kordagi pettuma. Oli see siis kas või pisike takoputka äärelinnas, mis oli kuulus oma üliterava tšillikastme poolest.

Samas – kodus tuleb arvestada lapsega, et toit poleks liiga terav. Lapsega on üldse iga toitumiskord paras läbirääkimiste jada, et näiteks menüüsse kas või porgand saada. Samas on see mõistetav, sest talle on ju kõik maitsed uued.

Kuidas sa oma kümnete projektide all ellu jääd ja pingeid maandad. Pigem sportides kui klaasi kummutades?

Kindlasti ei tohi ennast käima tõmmata frustratsiooni, vaid ikka hea tuju pealt.

Võib-olla on siin ka natuuri või inimtüübi küsimus, koleerik nagu ma olen, nii et see vibra oleks justkui minu orgaaniline olemus.

Tänasel päeval on tööga võrdselt olulised sinu elus või isegi olulisemal kohal laps ja pere?

Pere eelkõige. Eemal olles saab vaadata kas või telefonist fotosid ja ohata. Loomulikult on reisilt tagasi tulles meeletult võimas tunne, kui pere uksel seisab.

Oled 38aastane ja jõudnud juba mõndagi korda saata. Loodad, et paremad tegemised seisavad veel ees?

Me ju kõik loodame. Samas tuleb võtta päev korraga. Midagi oled sa võib-olla valesti teinud, midagi õigesti, kuigi otseselt kurja ei ole ma omateada küll kunagi kellelegi teinud.

Kui nüüd natuke nuriseda, siis eks see meie filmi- ja televisiooni valdkond natuke õnnetu ja alarahastatud on, keegi selle alaga jõukaks ei saa, aga ometi on see maailm mulle südame­lähedane ja aitab justkui lapsepõlve pikendada.

Ken Saani osalusega tele- ja filmitöid

• «Ken ja Tolk»
• «Esto TV»
• «Pimp TV»
• «Kokk tuleb!»
• «Täna õhtul Leo Põld!»
• «Inimrööv Liibanonis»
• «Eesti maffia»
• «Eesti nokitsejad»
• «Eesti narkomuulad»
• «Üle piiri»
• «Ekskursioon»
• «Estraalia»
• «Seks ja küla»
• «Mis toimub?»
• «Kalevipojad»
• «Alpimaja»
• «Nurjatud tüdrukud»
• «Süvahavva»
• «Huumoritähestik»
• «Bollywood»
• «Ilvese jälgedes»
• «Afrovisioon»
• «Raudse eesriide jumalused»