Taustal Hagia Sophia mošee. Foto on tehtud 2011. aastal, mil käisin esimest korda Istanbulis.Foto: Liina Metsküla
Blogid
24. detsember 2014, 22:38

Täna on jõululaupäev.. aga kus on siis moslemipalve? (32)

"Kas ma kuulen varsti palvet ka?" küsin Istanbulis hosteli töötajalt."Mis palvet? Jõulupalvet, sa mõtled?" on noormees segaduses."Ei-ei, moslemite palvust," vastan."Jaa, kindlasti. Varsti tuleb viimane," lubab ta, ise veidi üllatunud, et üldse küsisin.Paraku palvust ma sel õhtul ei kuule. 

Aga alustan oma lugu siiski algusest. Just jõululaupäeval hakkas pihta minu reis. Bussijaama tuli mulle lehvitama terve hulk armsaid inimesi. Aitäh teile!

Niisiis. Kaks ja pool tundi Tartust Tallinnasse. Kaks ja pool tundi Tallinna lennujaamas ootamist, taustaks ridamisi jõululaule. Üle kolme tunni lendu Tallinnast Istanbuli. Tunnike Istanbuli lennujaamas. Poolteist tundi linna sisse sõitmiseks ja siis hostelisse jõudmiseks. Niimoodi veeres õhtusse minu jõululaupäev. Ometi lõppsihtpaika ma veel ei jõudnud, sinna läheb veel veidi aega.

Kuuldes, et ma jõululaupäeval ära sõidan, on kõik mind vaadanud kurva näoga. Et miks ometi? Vaene Liina. Isegi türklane, kellega ma lennukis tuttavaks sain, paistis mulle kaasa tundvat. "Istanbulis sa küll mingeid jõule ei näe," tõdes ta, viidates islamiusule. (Muide, see türklane sõitis tööasjus pooleks tunniks Tallinna, et võtta ära üks asi ja lendas kohe tagasi)

Aga jõululaupäeval minna oli siiski minu teadlik valik. Eks kahju on ikka, kuid kuna tahtsin veel enne aasta lõppu ära sõita, siis just jõululaupäeval olid kõige odavamad piletid. Tegelikult oleksid märksa soodsamad piletid olnud hoopis detsembri algul, kuid siis polnud mul veel võimalik sõita. Niisiis jõululaupäev.

Pean piinlikkusega tunnistama, et eriline jõulude fänn pole ma olnud enam kümmekond aastat. See muidugi ei tähenda, et ma jõule perega ei veeda. Ikka veedan. Ja seda sai ka tehtud päev enne. Sõime jõulutoite, vahetasime kingitusi ja kuulasime jõulumuusikat. Minul on täiesti tunne, et jõulud juba peetud.

Mõtlesingi siis, et saan oma jõululaupäeva teistmoodi veeta. Istuda mošee ees ning kuulata moslemipalvust. Vahetult enne linnapeale minekut leidiski siis aset see vestlus, mille postituse algul välja kirjutasin. Lootsin, et saan kuulata jõulude ajal moslemipalvet. Paraku selgus mõne aja pärast, et viimane palvus on siiski juba toimunud. Egas midagi, loodetavasti kuulen seda hommikul.

Võib-olla kõlab minu jutt palvuse kuulamisest kummaliselt. Mind vaadatakse tihti imelikult, kui sellest räägin. Aga üle linna kõlav moslemipalve on üks kõige ilusamaid asju, mida kuulnud olen. See on maagiline.

Okei, palvus jäi küll kuulmata, aga jõululaupäev läks lõppude lõpuks korda. Kui ma istusin pargipingil ning vaatasin Sinist mošeed ja värvilisi purskkaeve, tundsin kindlalt: asi oli seda väärt!