Hobikuduja Herni: saan ühe vardatäie 16 sekundiga valmis! (8)

Parroli elutuba ühes vaikses majakeses Räpina äärelinnas annab samuti tunnistust tema huvidest. Keset lauda seisab lõngadest lookas karp. Tooni annavad heledamad ja kirjumad värvid – heleroheline, valge, lilla. Taamal riiulis seisev tänukiri aastate eest kohalikus rahvamajas lavastatud tüki "Vanaisa sanatooriumis" eest vihjab, et Parrol on mitmekülgsete huvidega.

Tema armastus kudumise vastu sai alguse, kui ta pidi Pärnus hooldama oma voodihaiget ema. Just viimaselt pärinevad ka esimesed juhised näputöö vallas. "Igavusest hakkasin pihta," tunnistab Parrol.

Emalt saadud oskusi on ta täiendanud interneti ja naabrinaise abiga.

Ligi veerand sajandit hiljem ei jõua Parrol enam isegi oma kätetööna sündinud mütse, kindaid ja sokke kokku arvestada. "Kes neid enam jõuab lugeda," ohkab ta ja demonstreerib skeeme ja jooniseid, mille järgi kavatseb varsti hakata uut tehnikat katsetama.

Korraliku tempo juures näeb sokipaar ilmavalgust umbes kahe päevaga. "Need sokid on pealt ainult soonega tehtud – nii hoiab paremini koos," selgitab ta sokiteo iseärasusi.

Kudum olgu mitmetooniline

Parrolil on range põhimõte: oma loometööd ta mitte ei müü, vaid jagab niisama sõpradele-tuttavatele-sugulastele. Ehkki neid sõna otseses mõttes kodukootud talvetarvikuid on jõudnud ka piiri taha – Soome ja Saksamaale.

"Küllaltki raske on kududa ja samal ajal juttu rääkida," lausub Parrol vabandavalt.

Need sõnad tuleksid justkui võltstagasihoidlikkusest, sest tegelikult käivad tema sõrmed vilunult edasi-tagasi nõnda kiiresti, et silme eest võtab virvendama.

"Silmade võtmine käib kiiresti, ainult kolm esimest rida on kõige hullemad," ütleb ta.

Kogemuse varal teab Parrol ütelda, et ühe varda peale mahub neid täpselt 48.

Tal on oma stiil: üks õige kudum olgu mitmetooniline! "Ühes värvis muutub igavaks," seletab Parrol. "Pealegi on niimoodi kergem ridasid lugeda.".

Otsekui oma väite tõestuseks toob ta lagedale paari rohelisetriibulisi mahalõigatud sõrmeotstega kalamehekindaid.

Kuigi Parrol põeb vibratsioonitõbe, ei sega haigus näputööd tegemast. Arstidki suisa imestavat. Ilmselgelt on kudumisel rahustav ja teraapiline mõju.

Vahepeal kiikab tuppa tema teinepool ja taandub kohe uuesti ukse taha. "See proua ei sega mind üldse, kui on kudumise aeg," ütleb Parrol muigelsui.

Naine tema harrastust ei jaga. Kes ütles, et vanematel põlvkondadel kehtivad traditsioonilisemad soorollid?

Paraku ei tunne kudumise peene kunsti vastu suuremat huvi ka Parroli järeltulijad, kolm poega ja neli lapselast. "Ei võta nad sellisest asjast vedu – kalapüügistki ei huvitu, mis siis veel kudumisest rääkida!" ohkab ta.

Parrol hindab üksisilmi parasjagu pooleli olevat kätetööd. "Üks silm on puudu, aga küll ma ta hiljem leiutan – see on kõige kergem asi!"

Võimalust õppida kudumise põhitõdesid otse meistri enda käest ei saa jätta kasutamata ja nii istungi varsti Parroli kõrval, vardad käes. Sellest, mida ja kuidas teha, pole kõige vähematki aimu.

"Ära nüüd nõnda krampis hoia," juhendab Parrol.

"Siis ei tule midagi välja!"

Pika pingutamise peale õnnestub lõpuks jõuda korrektse asendini. "Nüüd võtad siit alt, siis lükkad vahelt läbi…" seletab Parrol ja näitab välgukiirusel ette.

Mitte midagi ei saa aru. Üritan vertikaalseks keeratud varrast suruda läbi silma. Ei õnnestu, lihtsalt ei mahu läbi. Ropendan mõttes ning imestan, kuidas on võimalik sellist tööd ilma närvi minemata teha.

"Ei ole siin kunsti midagi," julgustab Parrol.

"Alguses ongi niimoodi, mina olen lihtsalt harjunud."

Ta on ära mõõtnud, et kiiresti töötades saab üks vardatäis valmis täpselt 16 sekundiga.

Imetlusväärne saavutus – eriti tõdemuse valguses, et minul kulub ühe silmani jõudmiseks vähemalt minutit viis. Lõpuks läheb õnneks! Mingil moel õnnestub varras kitsast pilust läbi suruda ja valmis ta ongi.

Sean endale eesmärgiks teha vähemalt kaks silma veel. Järgmine ponnistus õnnestub juba kiiremini, kolmas ajab jälle närvi mustaks. Pusin ja pusin, kuni lõpuks läheb see äraneetud varras just sinna, kuhu vaja.

Parrolil peab olema ikka meeletult tahtejõudu ja püsivust, mõtlen lahkudes. Samas meenuvad tema varasemad sõnad: "Ma olengi alati selline nokitseja mees olnud!"

Suvel võtab ta kudumisrindel kergemalt. Siis on juba õue pealgi piisavalt palju tööd, millega aega sisustada.