Kas minna seljakoti või kohvriga?! (3)

Olen küllalt oma reisidel ööbinud hostelites ja kohtunud paljude seljakotiränduritega. Seetõttu teadsin, et kui üldse kunagi lähen niimoodi reisima, siis hangin ikka suure seljakoti. Olnud ära ostnud lennupiletid, hakkasin otsima seljakotti. Paraku oligi nii, nagu kahtlustasin. Sellised rändurite seljakotid maksavad päris palju – ikka korralikult üle 100 euro. Mõelge ise, normaalse suure kohvri saab poole väiksema raha eest.

Mõtlesin tellida seljakoti välismaalt. Pärast umbes kahetunnist internetis surfamist leidsin mitu sobiva hinna ja hea kvaliteediga (vähemalt tundus) seljakotti. Aga siis hakkasin mõtlema, et äkki ei jõua kohale, tõmmatakse nahk üle kõrvade või laguneb kott kohe-kohe ära. Panin internetiaknad kinni.

Leidsin sobiva seljakoti siis ühelt internetioksjonilt – maksis 50 eurot. Mõne päeva pärast jõudis see kohale ja ma pidin tõdema, et ega see mulle välimuselt väga ei meeldi (ei, ärge saage valesti aru – ma ei lähegi seljakotiga eputama – aga välimuselt võiks see siiski enam-vähem meeldida) ning seljas ta ka eriti mugav ei ole. Variant oli küll see tagasi saata, aga oleksin siis jälle sealsamas punktis nagu kaks nädalat tagasi.

Hakkasin siis mõtisklema, kas üldse minna seljakotiga. On mul olemas selline kohver-kott, millel on all nii rattad kui küljes sang, et seda saaks ka õlale võtta. Sellesama kohvriga on päris palju tehtud kuni nädalasi reise. Ema ja isa olid ka väga seda meelt, et võtku ma see kohver.

Kuigi mul on kohvreid erinevas suuruses lausa kolm, ei ole ma eriline kohvrite fänn. Nagu ma esimeses postituses mainisin, ei ole minu reisid sellised, et lennujaamast viiakse hotelli ja siis päevitan nädal aega hotelli basseini ääres. Seega ei ole kohvriga liiklemine just väga mugav. Kuna liigun enamasti üksinda ja ühistranspordiga, siis on mõttekas, et asju oleks võimalikult vähe ja nad oleksid hästi ligidal.

Toon näite, et kui lähen üheks nädalaks Tartust Tallinnasse, siis võtan kaasa sellesama spordikoti, millega käisin viis aastat tagasi kolmenädalasel reisil Mehhikos, Guatemalas ja El Salvadoris. Teisalt kolm aastat tagasi Indias ja Sri Lankal käies astusin ämbrisse ja võtsin suure kohvri. Täielik nuhtlus oli.

Jah, kui minna rändama, siis peaks pagas võimalikult keha lähedal olema. See on kindlasti seljakoti suur pluss – ringi liikudes on ju mul käed-jalad vabad.

Teisalt avaldas isa muret selle üle, et kuidas ma ikka jõuan suurt seljakotti tassida. Ikkagi tütarlaps. Ja kas üldse sobib? Mina ikka seletasin, et no kuidas ei. Palju olen selliseid näinud. Seljakotiusku pööramisel aitasid kaasa ka õde ja õetütar. Viimane muide on ka seljakotiga reisimas käinud ja sellega väga rahul.

Seega tuleb ikka minna seljakotiga. Ma tunnen, et nii on kõige parem.

Õnneks oli mulle vahepeal viidatud, et tegelikult leiab kaubanduskeskuste kotipoodidest täitsa normaalse hinna ja kvaliteediga eksemplare. Mina olin rumalal kombel otsinud vaid spordi-ja matkapoodidest, kus tõepoolest on väga kallid kotid. Saatsin lõpuks 50 eurot maksnud seljakoti müüjale tagasi ja ostsin hoopis 72 eurot maksva.

Esimene oli mahutavusega 65 liitrit, uus aga 85 liitrit. Internetist lugesin, et seljakotireisijate kottide keskmiseks mahutavuseks võikski olla 65 – 85 liitrit. Nii et kõik klappis. Vaatame aga, kui hästi asjad klapivad, kui ma seda riiete ja muude vidinatega täitma hakkan.