Inimesed

Mis meist saab? (58)

Rainer Kerge, 20. detsember 2014 07:00
«Kui ususõjad ei lakka, kui religioon ja relvad maa pealt ei kao, juhtub midagi hirmsat.» Ervin Õunapuu «Me võime ju kaotada kiriku, aga ühiskond jääb, kalmistud jäävad ja inimesed ikka mõtlevad surma peale.» Urmas Viilma Foto: Stanislav Moškov
Mis meist saab? Hea küsimus, pomisevad need, kes vastust ei tea. Põhjani täpset selgitust ei oska sellele pärimisele anda ka uueks peapiiskopiks valitud vaimulik Urmas Viilma (41) ning ateistina tuntud kunstnik ja kirjanik Ervin Õunapuu (58). Oma nägemus neil asjast aga on.

Urmas Viilma, mis on kõige hullem põrgu, mida te olete näinud või üle elanud?

Samal teemal

U. V: Võib-olla on mul liiga hästi läinud, aga isiklikult pole ma pidanud elama üle midagi, mida võiks nimetada põrguks. Küll olen ma näinud kannatusi ja puudust maailma teatud piirkondades.

Namiibias sattusin ääretult piinlikku olukorda. Meie vaimulike delegatsioon viidi ühte külla, kus kiriku ja riigi koostöös käis humanitaarprojekt: külaelanikele anti iga kuu kindel summa, et naised ei peaks ennast laste söögi nimel müüma.

Ühel momendil toodi siis meile lõunaks ette nähtud toidupakid – meid vastuvõttev kirik koos riigi esindajatega tahtis olla külalislahke. Kui me auto kapotil sööma hakkasime, ümbritsesid meid kohe lapsed ja koerad ning kui üks India piiskop viskas koertele näritud kanakonte, nägime me, et tegelikult oleks hea meelega haaranud neid konte lapsed. Ma ei oleks tahtnud seal niimoodi süüa.

Vaatasite oma suhteliselt odavat käekella ja mõtlesite: sama raha eest saaks osta selle küla kahe kuu riisivaru.

U. V: Seda tüüpi mõtted tulevad pähe küll. Samas sa mõtled ju ka reaalselt: niimoodi ei saaks seda küla igavesti toita; tuleb leida teine lahendus.

Nii et ma olen näinud keskkonda, kus inimeste elu on meie hinnangul põrgu sarnane. Samas ma nägin seal lapsi mängimas kilekottidest meisterdatud jalgpallidega ja tõenäoliselt olid nad oma lapsepõlves siiski õnnelikud.

Ervin Õunapuu, mis on kõige suurem põrgu, mida teie olete kogenud või sattunud pealt nägema?

E. Õ: Põrgulikke olukordi on olnud küll nii Nõukogude ajal kui Eesti ajal, aga ausalt öeldes mul ei plahvata midagi väga ekstreemset ette. Ju ma siis ei ole olnud päris põrgulikus situatsioonis. Nii et räägime ikka sellest pärispõrgust. Ma olen lugenud ajalehtedest, et põrgu on reaalne koht ja tuleb kirjutada suure tähega: Põrgu.

U. V: Ma ei ole prohvet ja ei oska prohveteerida. Ma saan aru, et me juba räägime Dan Browni "Inferno" kontekstis: alustame põrgu teemadel ja jõuame maailma ülerahvastumise küsimuseni…

See seos oli praegu puhas juhus!

U. V: Selge. Aga kuhu me teel oleme – ma kahtlen küll, et tasakaalustumise poole. Ma ei usu, et me suudame rajada maa peale paradiisi. Õiglus, võrdsus ja vabadus ei saabu kunagi ühtlaselt ja korraga kõikidele inimestele.

Samas ei ole see ebaühtlus vastuolus kiriku õpetusega. Kirik ikkagi sunnib inimesi mõtlema igaviku peale. Igavese elu peale, mida me võime tinglikult nimetada paradiisiks.

Maa peal me paradiisi luua ei suuda, sest siin on tugevalt mängus inimfaktor: inimeste huvid on tihti üle teiste inimeste huvide, vajaduste ja soovide. Ehk siis: lõpuks domineerib see, kellel on rohkem jõudu. Mitte et see oleks õiglane ja peaks nii olema, aga see paraku lihtsalt on nii. Ka Jeesus ütleb, et vaeseid on alati meie keskel, see on paratamatus.

Me ei saa igal hommikul ärgates hakata muretsema kogu maailma pärast?

U. V: Ligimese pärast tuleb ikka muretseda, aga see on ju päris käibetõde, et ei tohi muretseda asjade pärast, mida sa ise muuta ei saa.

Ervin Õunapuu, kuhu teie meelest maailm oma 7 miljardi inimesega teel on?

E. Õ: Maailm elab, aga ma olen veendunud, et kui ususõjad ei lakka, kui religioon ja relvad maa pealt ei kao, juhtub midagi hirmsat. Meie idanaaber, jumalamees Putin – kes avaldab endast fotosid, kuidas ta lakub ikoone – võib saada hakkama millegagi, mida me kõik kardame.

Eesti hümni kolmas salm küll ütleb, et jumal kaitseb meid, aga – on see siis seesama jumal, kes Putinilgi?

See on, jah, vastuolu, millest on mõnevõrra raske aru saada: et kui jumal on olemas, miks ta laseb kõigel halval juhtuda. Teie, Urmas Viilma, oskate öelda?

U. V: Jumala olemus ei sõltu sellest, kuidas suhtub temasse Putin või Franciscus või lihtne inimene tänavalt.

Ka minul on vabadus teha täna head või halba. Ühel päeval võib see vabadus päädida sellega, et ma teengi kellelegi halba, tarvitan tema suhtes vägivalda, aga süüdistada minu vägivaldsuses Jumalat oleks ülekohtune Jumala suhtes – mis on lihtsustatult öeldes patt.

Ervin Õunapuu tõi ennist meie juttu sisse mõiste "ususõda". Kõik sajad tuhanded ususõdalased teevad siis päevast päeva haljast pattu?

U. V: Me kõik teeme pattu, lihtsalt mõni patt paistab välja, mõni mitte.

Öelge, Ervin Õunapuu, kuidas on võimalik, et 21. sajandil on maailmas ususõjad?

E. Õ: Kui Urmas Viilma ütles, et tegusid teevad inimesed ja jumal inimeste tegudest ei muutu, siis ma toon nüüd juttu sisse Martin Lutheri, kes on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimne isa, juht, õpetaja ja mentor.

Ma olen seoses hiljuti välja tulnud näidendiga viimasel ajal palju Martin Lutheriga tegelnud.

Juudivihkaja Luther lähtus piiblist, kui ta ütles, et hävitage juute, sest Johannese evangeeliumis teatab Jeesus juutidele: "Teie isa on kurat". Siit algab üks väga keeruline pundar.

Te väidate, et juba piibel kutsub üles ususõjaks?

E. Õ: Absoluutselt! Piibli autorid on valinud välja rahvad, kes on jumala rahvad, ja ülejäänud on rämps, kes tuleb hävitada.

Mulle on jäänud mulje, et mõnes mõttes sarnaneb piibel internetiga – mõlemast võid leida oma küsimusele just selle vastuse, mis sulle parajasti kõige rohkem sobib.

U. V: See on küll väga üldistatud, aga siiski päris hea näide inimesele, kellele on internet tuttavam kui Piibel.

Tsiteeritud kirjakohast… päris kindlasti leiame me Piiblist ka kirjakohti, kus öeldakse, et juudid on väljavalitud rahvas. Seda ütleb Uues Testamendis ka Paulus, kes tegutseb märksa hiljem kui Jeesus, hinnates Jeesuse õpetust, ja kes näeb ka juutide eristaatust – tõsi, selles võtmes, et juudid väljavalitud rahvana ei suutnud jääda ustavaks omaenda õpetusele ja seadustele ning on selle pärast õigelt teelt eksinud; samas on neil oluline roll maailma ajaloos.

Tulles nüüd Lutheri juurde tagasi, siis tema käsitlus juutidest pole ühegi luterliku kiriku ametlik õpetus. Isegi vahetult pärast Lutherit, kui hakati sõnastama luterlikke põhitõdesid, juudiküsimust sinna ei arvatud.

Luther õnneks ei ole ka pühak ja luteri kirik õnneks ei tunnista pühakute kultust sellisel kujul, nagu me näeme katoliku või õigeusu kirikus. See tähendab, et me vaatame Lutherit kui inimest omas ajas ja kontekstis.

E. Õ: Luther mõtles, jumal juhtis. Kas või Hitlerit.

U. V: Luther ei näinud ju ette Hitlerit ja kui Hitler võttis endale eeskujuks Lutheri mingisugused mõtted, siis selles pole ju Luther süüdi. Luther mõtles omas ajas, 400 aastat enne Hitlerit.

Kirik võib ka tänapäeval – Ervin Õunapuu tõi näite jumalamehest Putinist – muutuda ilmaliku võimu tööriistaks.

U. V: Absoluutselt, aga ärme demoniseeri siinkohal ühtesid riike ega tõsta teisi vabaduse eestkõnelejateks.

Riigikirik ei ole ju Euroopa kontekstis midagi uut, ka Skandinaavias mitte, aga peaks vaatama, kas ka seal pole teinud riik teatud otsuseid kiriku nimel ja kiriku eest. Seal, kus kirik ja riik puutuvad väga lähedalt kokku, võidakse kaugeneda Piiblist.

(Ervin Õunapuule) Aga teil oli ka enne päris huvitav näide – et kui relvad ja religioon maailmast kaoks, siis olekski maa peal Jumalariik.

E. Õ: Seda ma tahakski.

U. V: Ma jagan seisukohta, et kui ei oleks relvi, oleks elu palju lihtsam. Küsimus on aga selles, et me anname ise relva tähenduse esemele, mida me relvana kasutame. Ka taburetiga võib teise inimese maha lüüa – ja kas sel hetkel oli meil siis tegemist tabureti või relvaga? Asjale annab funktsiooni kasutaja.

Mis puutub aga religiooni kaotamisse, siis Eesti on ju suurepärane mudel sellest, et kui ka institutsionaliseeritud religioossus kaob, ei tähenda see, et religioossus kaoks inimeste peast. Ühte rahvagruppi või ühte religioosset gruppi on lihtne füüsiliselt hävitada. Me näeme, kuidas Islamiriik teeb seda praegugi. Üritas seda teha ka Hitler…

… ja Stalinil see kohati peaaegu ka õnnestus.

U. V: Jah, on võimalik inimesi hävitada ja kirikuid sulgeda, aga palju keerulisem on inimesest imeda välja tema loomulikku religioossust. Me ju näeme, kuidas institutsionaalne religioossus asendub isetehtud, kodukootud usuga. Ega siis usk Jumalasse või teispoolsusesse või kummitustesse või vaimudesse kao. Vaadake, kui populaarsed on meie piirkonnas sensitiivid.

Tõsi on see, et kui ma oleks sündinud Eesti asemel näiteks Tiibetis, siis tõenäoliselt ma ei oleks luterlane, vaid mõnda muud usku. See näitabki inimese vajadust ja janu religioossuse järele – ta kogu aeg otsib ja kui ei leia, siis teeb selle ise.

E. Õ: Te ütlete, et religioossus on inimesel kaasasündinud omadus?

U. V: Jah, ma arvan, et see on nii.

E. Õ: Mina mõtlen, et laps ei sünni religioossena, ta ikka kasvatatakse religioosseks.

Ma kohtusin Jordaanias ühe endise kristlasega, sakslasega, kes oli läinud sinna elama. Ma küsisin: sa sündisid Göttingenis, käisid seal koolis, leeris ja nüüd elad siin Ammanis ja oled moslem. Ta ütles, et jah, jumal tahtis nii.

Ma uurisin, et kas sul on üks jumal Saksamaal ja üks siin? Ta ütles, et ei, see on täpselt seesama jumal. Siis ma ei osanud enam mitte midagi küsida.

(Urmas Viilmalt) Miks on vaja jumalat uskuda? Miks te seda inimestele õpetate?

U. V: Jumalat on vaja mitte niivõrd üldse, kuivõrd igale inimesele endale. Usk Jumalasse saab sisu läbi iga inimese eraldi. Ei ole mingit kollektiivset õndsakssaamist: et kõik luterlased marsivad paradiisiväravatest in corpore sisse.

Miks Jumalat vaja on? Ma võin vastata isikliku kogemuse pinnalt. Mina ei ole mitte kirikusse sündinud. Ma olin 16aastane, kui sattusin esimest korda kirikusse.

Mina tegin lihtsalt ühel hetkel kalkulatsiooni: oletame, et ma elan edasi teadmisega, et Jumalat ei ole…

Puhas matemaatika?

U. V: Puhas matemaatika. Nii: Jumalat ei ole, hea küll, ma püüan sellegipoolest olla viisakas, mitte varastada, mitte öelda halvasti, mitte teha inimestele seda, mida ma ei taha, et mulle tehtaks. Tegin matemaatilise tehte ja jõudsin sellega punkti, et kui ma lõpetan oma eksistentsi siin maailmas, siis jääb küsimus, kas ja mis tuleb pärast?

Ja siis ma mõtlesin, et hea küll, kui ma nüüd teen seda tehet edasi teadmisega, et mitte midagi ei tule ja Jumalat ei ole, siis…

See on see vana anekdoot, kus juut seletab, miks ta usub jumalat: kui ma usun, aga teda ei ole, pole midagi katki; aga kui ma ei usu ja ta ikkagi on, siis ai-vai!

U. V: Kui juutidel on selline tore anekdoot, siis suur tänu selle eest! Mina tegin täpselt samamoodi selle tehte läbi ja leidsin, et mul on siiski mõistlikum eeldada Jumala olemasolu ja ning vaadata, kuidas elu edasi läheb.

Te nagu kindlustasite oma tulevikku?

U. V: Kas ma kindlustan, uskudes oma tulevikku teispoolsuses? Jaa, absoluutselt! Selleks ju usk ongi. Sellest me ju räägimegi: igavesest õndsusest või igavesest hukatusest.

Millal teie, Ervin Õunapuu, saite veendumuse, et jumalat vähemalt sellisel kujul nagu enam levinud religioonid teda kujutavad, pole olemas?

E. Õ: See teadmine ei tule paugupealt, see nõuab ikkagi elamist. (Urmas Viilmale) Teie vanuselt ma olin vist isegi veel usklik.

Te olete siis selles küsimuses poolt vahetanud mängija?

E. Õ: Kui nüüd päris täpselt öelda, siis ma pole kunagi midagi vahetanud.

Aga minugi veendumus on seotud muidugi jälle surma ja teispoolsusega. Ma kaotasin kahe aastaga väga palju sõpru: kes sai surma, kes suri haigusesse, kes poos ennast üles. Nende hukkunute sugulased palusid jumalat. "Tuleks ta ometi tagasi, ma muudaks oma elu, ma teeks kõike paremini, peaasi, et ta elaks!"

Ma väsisin sellest kõigest ära, pettusin inimestes, nende kahepalgelisus. Elada tuleb kohe õigesti.

U. V: Me võime ju kaotada kiriku, aga ühiskond jääb, kalmistud jäävad ja inimesed ikka mõtlevad surma peale; me ei saa ju tekitada tehismaailma, kus ei ole teispoolsusega seotud küsimusi.

Ma olen andnud kahes koolis usuõpetust ja näinud, et surma teemat kooliprogrammis eriti ei käsitleta. Ma kavatsen kirjutada magistritöö sellest, kuidas ühest klassist võis tulla suurusjärgus 70 erinevat küsimust surma ja matuste kohta. Need olid küsimused, mida lastel polnud seni mitte kellegi käest küsida.

Mina võin kristlase, luterlase ja kirikuõpetajana anda ühe vastusevariandi, aga tõeline vabadus on see, kui inimesel on kõik variandid laual ja ta valib endale sobivaima. Praegu meil kool isegi ei paku neid variante.

Kui nüüd tulla kristlikusse konteksti… mitte ainult kristlikusse, kui me võtame ka teised maailmareligioonid…

E. Õ: Ilmalikud matused on kah täiesti olemas.

U. V: Vaata nende kohta ma ütlen, et see on puhas bisnis. Seal, kui on vaja, loetakse ka meieisapalvet, ja kui vaja, loetakse Koidula luuletusi.

Ma tahtsin öelda, et religioosses kontekstis ei ole surm probleem: kui sa mõtled nimelt tagala kindlustamise perspektiivis, selles, et sinu silmapiir ulatub üle surma – vähemalt sa usud, et ta ulatub üle surma –, siis ei mängi surm enam nii suurt rolli. Siis ei mängi enam rolli see, kui kaua sa elad.

E. Õ: Väga tuttav jutt. Täpselt samamoodi räägivad ajatollad pommivöödega poisikestele: "Ära karda surma, see on vaid üks hetk, siis läheb kõik valgeks ja teispoolsuses ootavad sind…"

U. V: Need ajatollad, kes saadava poisikesi pommivöödega end õhku laskma, räägivad seda juttu selleks, et saavutada poisikeste abiga teatud poliitilisi eesmärke.

Ikkagi: religioon on vahend poliitika tegemiseks. Kas või lapse lõhkamise teel.

U. V: See on kilp, fassaad, mille taha varjutakse. See on seesama tule ja mõõgaga teema, mis on tegelikult siiamaani selgelt lahti mõtestamata. Me näeme, kuidas tegelikult jõudis ka kristlus läbi üksikkontaktide siia märksa varem. Saksa ordu tegi aga religioonist endale kilbi. Ja nüüd me süüdistame selles tules ja mõõgas kristlust ennast.

Kui keegi saadab Jumala nimel pommivestiga poisikesi ennast õhkima, siis me ei saa süüdistada nende poisikeste teos Jumalat.

E. Õ: Mina süüdistan neid inimesi, kes usku ära…

U. V: …kasutades…

E. Õ: …teevad…

U. V: …halba. Ma olen teiega täitsa päri. Ma arvan, et need inimesed leiavad oma põrgu seal teisel pool, küll Jumal on õiglane.

E. Õ: Tulles tagasi inimese usklikuks muutumise juurde – kõige alguses oli siis hirm? Mitte sõna?

U. V: Jaa, see ongi loomulik religioossus. Arne Hiob, suurepärane teoloog ja vaimulik…

E. Õ: Jaa, ma olen teda lugenud.

U. V: … püstitas ühes oma dogmaatikaloengus küsimuse: kui meie vaatame hunti, kes ulub täiskuu poole ja mõtleme, et küll kuu mõjutab teda, siis äkki me lihtsalt ei tea, et see on selle looma religioosne kogemus. Kui ta näeb seda suurt latakat, millele ta ei oska nime anda.

Religioossus paraku on meis ja eks ta ongi lõpuks otsuse küsimus: kas valida see, teine või kolmas tee; või jätta kõik valikud vabaks ja teha endale ise oma personaalne usk.

Kui vähe on neid, kes suudavad öelda: mul ei ole teispoolsusega seoses mingisugust veendumust; minu jaoks lõpebki kõik surmaga ja ma ei mõtle kaugemale.

Ervin Õunapuu, mis teist pärast surma saab?

E. Õ: Minust saab tuhk Pärnamäe kalmistul. Muud ei juhtu mitte midagi. Hoidku selle eest, kui juhtub – ma olen nii väsinud. Mõtlemisest.

U. V: Aga teispoolsus on nii õnnis koht – seal ei sunnita mõtlema. Seal võib lihtsalt olla.

E. Õ: Need on vahvad mõttemängud. See on nagu virtuaalsus.

U. V: Ongi.

E. Õ: Saad arvutis sõjamängu mängides korraks surma, aga hetke pärast läheb mäng edasi. Ma saan sellest kõigest aru. Aga kui sa lähened kuuekümnele – teie olete siin veel noored mehed –, siis hakkab sinuga midagi juhtuma. Magusaid unelmaid teispoolsusest pole mõtet hellitada, elage siin, elage võimsalt, tehke midagi ning unustage ära religioon ja relvad – siis läheb kõik hästi.

Miks ei ole inimkond oma ajaloo jooksul mitte midagi õppinud? Miks kasutatakse ikka nii relvi kui ka religiooni kurjal eesmärgil?

U. V: Sellele on väga lihtne vastus: inimene ongi puudulik.

Inimene oli juba loomishetkel ebaõnnestunud projekt?

U. V: Ei! Jumal andis inimesele vabaduse. Inimene ei ole Jumala marionett, vaid meil ongi vabadus teha oma valikuid ja otsuseid. Inimesele öeldakse: kui lähed seda teed, siis juhtub nii; kui lähed seda teed, siis juhtub nii – valida saad sa ise, aga sa vastutad oma otsuste eest. Kui inimene teeb ennast ja teisi hävitavad otsuseid, siis ta ka vastutab nende eest.

Jah, vastutab ka ilmaliku võimu ees, kui ta rikub seadusi, aga iga religioon õpetab, et ta vastutab ka Jumala palge ees.

E. Õ: Usutunnistus küll avardatud mõtlemisele ruumi ei jäta. Milleks selline igahommikune raport?

U. V: Jaa, see on raport, teatud mõttes ustavusvanne Jumalale. Aga ega usutunnistuse lugemine või selle formaat, tekst, tee kedagi õndsamaks. Sa pead ka tõesti uskuma seda, mis seal kirjas. Usutunnistus ütleb, et Jumal on kõige algus ja lõpuks on tema käes ka igavik ja lõpp. Jah, meie usutunnistus on natuke konkretiseeritud, rääkides Kolmainu Jumalast.

E. Õ: Kolmainsus on üldse absurd, sellest võiks rääkida hommikuni.

U. V: Sellest on teoloogid rääkinud sajandeid, mitte ainult hommikuni.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee