Foto: MATI HIIS
Inimesed
20. detsember 2014, 07:00

Merle Karusoo pälvis pere­kond Kallaselt stipendiumi

"Oleme Merlega mitmes mõttes nagu saatusekaaslased," ütles Merle Karusoole tänavu perekond Kallase nimelist stipendiumi üle andes Siim Kallas. "Nagu mul on palju sõpru, aga ilmselt veel rohkem vaenlasi, on üsna tõenäoliselt samas seisus ka Merle. Kui inimesel on ainult sõbrad ja mitte ainsatki vaenlast, pole tal ka õiget sõna ega seisukohta. Mida meil Merlega näib teinekord ülemääragi olevat."

Kui Siim Kallas asus tööle Brüsselis, jäi teda saatma riigikogu saadiku pension. "Tegin väikese žesti ja suunasin 2009. aastal selle raha otseteed Eesti Rahvuskultuuri Fondi. Et see summa kasvab pidevalt, makstakse intressist ka stipendium," räägib Kallas ja lisab, et nüüd on see fond paisunud nii suureks, tänavu jätkus stipendiaadile 1795 eurot.

Stipendiumi statuuti on auhinnasaajaks kirjutatud näitleja, lavastaja või algupärandi autor, kes on teinud ajalugu käsitleva ja mõtestava rolli, teose või lavastuse. Nominentideks platseerus kümmekond kandidaati, sestap polnud diplomisaaja määramine eriti raske oma elulugudel põhinevate lavastuste eest, mille kohta laureaat ütles, et igas loos on hetki ka tema enda eluloost. "Minu roll on siin üritada mõista iseennast," lausub Karusoo. "Paiguti mul ongi tunne, et iseennast mõista saab kõige paremini teiste näitel."

Elulugudega asjatamine on mammuttöö

Karusoo alustas Eesti huvitavate inimeste elulugudega toimetamist 1982. aastal – see on olnud mammuttöö. "See oli vastakate tunnetega praegu, veel enam oli ta seda algfaasis," tõdeb ta. "Selles mõttes oli Kallasel õigus – ühtlasi tekitas see töö mulle ka palju vaenlasi. Selles mõttes on mul natuke paha tunne nende inimeste ees, kes mulle oma elulood on usaldanud. Ent rahustan end alati teadmisega, et me ei ole kunagi mõnda elulugu hukka mõistnud. Ikka oleme neid üritanud mõista."

Karusoo jutustab, et rööbiti praegu toimuvaga saab tänu inimeste elulugudele mõista, kuidas ajalugu ringi käib. "Mis toimus 70 aastat tagasi, millised tunded siis inimesi valdasid," ütleb ta. "Samasugused hirmud kui siis, valdavad inimesi praegugi. Nii et kõik on natuke ootuspäranegi. Inimene peab endale aru andma, mida ta maailmas mõjutada saab, mida mitte. Mina ega paljud teisedki ei saanud kätt vahele panna, kui hakati Läänemerre toru laskma. Nagu sedagi, et Eesti rannapiir on ainult neli miili, mitte kaugeltki nii palju, kui ta olla võiks. Ometi näen ma siin probleeme, ma tunnen ja tajun neid."

Töö jätkub samas vaimus

Stipendium määrati Karusoole mitte ainult tehtud, vaid ka tegemata tööde eest. Mis need on? "Töötan oma arhiiviga," ütleb ta. "See koosnebki nende sadade inimeste elulugudest, mis praegu on veel üsna pilla-palla laiali. Kultuurikiht nende üle on ikka väga suur. Nagunii saavad need materjalid – mahakirjutatud intervjuud, fotod, videod, audiod – muuseumile üle antud. Aga kui nad ilusasti rivis on, seisab uutel uurijatel ees hulga vähem tööd. Sellega tegelemine on praegu minu kohus."