Vennad Reinarud: eestlane jõuab jumala juurde tavaliselt kriisiolukorras (29)

Reinaru vennad ehk Daniel (32), Joel (30) ja Samuel (24) on kolm kirikuõpetaja poega, kes lõid eelmisel aastal samanimelise bändi. Peale koos musitseerimise ühendab vendasid ühine maailmavaade ning soov seda läbi laulude kuulajateni viia. Vähe sellest, et nende isa on pastor, seda oli ka nende vanaisa ning nüüd õpib keskmine vend Joel kirikuõpetajaks. "Kuna meile on kodust kristlik kasvatus kaasa antud, siis mina küll tunnen, et see on mind elus väga palju hoidnud. Ja ma olen tundnud ka kutsumust, et seda järjepidavust jätkata," sõnab Joel.

Kõik usuvad millessegi

Danieli meelest ei tulene nende kristlaseks hakkamine otseselt nende perekonnast, vaid ta usub, et igaüks peab leidma enda jaoks jumala. "Mõni teeb oma otsingud kiiremini läbi, mõni aeglasemalt, aga hea on see, kui inimene teab nendest asjadest – meil on see eelis. Usku ei saa peale suruda ja kui suruda, siis inimene ei võta seda nagunii vastu," arvab Daniel.

Ka noorim vend Samuel leiab, et kristlaseks hakkamine on tulnud kuidagi loomulikult tema ellu ning kunagi pole olnud hetke, kui peaks vanematega sellel teemal vaidlema. Jumala leidmine on tulnud aga mööda küsimuste esitamist nii iseendale kui vanematele, arvab Daniel.

"Mul pole kunagi olnud ka sellist tunnet, et jumalat ei ole üleüldse olemas, sest väga raske on uskuda, et elu taga ei ole mingisugust suuremat mõtet. Nii tundub palju loogilisem," lausub ta. "Inimesed ei ole lihtsalt biomass, mis tekkis ebamääraselt, eksisteerib ning kaob. Igal asjal maailmas on ikkagi looja või tegija."

Daniel tõdeb ka, et kristlaste suhtes on tihtipeale vääriti mõistmist, sest kui mõni usklik on midagi halvasti teinud, tõstetakse see meedias esile ja hakatakse näpuga näitama. "Tegelikult ega see, et sa oled kristlane, pole kedagi veel kohe ingliks muutnud," ütleb ta. "Mina usun jumalat, kuna eelistan mõelda, et olen kellegi poolt loodud, mitte ahvist arenenud," tunnistab Samuel.

Eestlased on üks usuleigemaid rahvusi maailmas. Mida vennad sellest arvavad? "Ilmselt on eestlastel raske usku vastu võtta, sest siis sa tunnistad, et ei tule endaga mõnedes asjades toime," sõnab Joel, et tavaliselt jõuab eestlane just kriisiolukorras jumala juurde. Daniel arvab, et eestlased on suured usuhuvilised, sest kui teler lahti keerata, tuleb sealt igasuguseid usuteemalisi saateid (näiteks selgeltnägijad). "Ja ateism on ka omaette usk."

Halvakspanu pole usklikuks olemine siiani vendadele toonud. "Mina arvan, et sellest teemast lihtsalt ei räägita väga palju," ütleb Daniel. Joel usub, et inimestel on palju küsimusi, kuid neid lihtsalt esitatakse ­vähe.

"Erinevates situatsioonides on tuldud küsima näiteks needuste ja talismanide kohta. On arvatud, et kui õpin teoloogiat, siis olen õige inimene ja jagan sellist nii-öelda usudimensiooni," räägib ta. Samuel tõdeb, et tihtipeale tulevad inimesed talle oma elust rääkima, sest teatakse, et ta isa on pastor. "See on hea tunne, kui mind niimoodi usaldatakse."

Muusikaga said vennad sõbraks aga juba lapsepõlves, sest ka nende vanemad laulavad ja mängivad pilli. Nad on käinud ka muusikakoolis, kus Daniel õppis löökpille, Joel flööti ja ­Samuel kitarri. Ühiseid muusikalisi projekte tehes võeti Joelilt aga flööt nii-öelda ära ja ta pandi kitarri mängima.

"Ega ma alguses mitu head aastat ei teadnudki duuride ­nimesid. Teadsin vaid, kuidas ma oma näpud pean panema," tunnistab Joel, et see oligi päris põnev. "Pidin hoidma laulu­sõnu peas, laulma samal ajal ja siis proovima mängida. Pikapeale hakkas see seljaajust kuidagi ise tulema ning nüüd oskan ma ka duuridele nimesid anda."

Jagavad rõõmu ja lootusrikkust

Kuigi vennad on varem nii eraldi kui ka koos muusikat teinud, on nad sünni poolest on juba algusest peale bänd olnud, ütleb Joel. Praegune projekt "Rein­aru vennad" keskendub aga täielikult omaloomingule. "Meie lood jutustavad sellest, kuidas meie elu näeme ja mida me oleme kogenud ning näinud," lausub Daniel. "Ja need on alati positiivse sõnumiga – et kusagil on lootus," lisab ­Samuel.

Et nad on kristlased, siis nii on ka nende muusika kristliku sõnumiga. "Ma arvan, et paratamatult kajastub inimese töös ja elus see olemus, mis ta ise õigeks peab. Aga kindlasti ei pea meie muusikat kuulama ainult usklikud," leiab Daniel. "Me ei kirjuta ainult kirikumuusikat, vaid loome tekste asjadest, mida oleme läbi elanud, mis meile muret teeb, millele mõtleme ja mille üle rõõmustame," ütleb Joel. Samuel kinnitab, et nad ei soovi kindlasti inimestele midagi peale suruda, vaid loodavad, et igaüks leiab ise selle sõnumi loost üles.

Reinaru Vennad

Kodukoht: Lääne-Nigula

Kooseis: akustilised kitarrid (Joel ja Samuel), cajon (Daniel) ja kolm lauluhäält (kõik vennad). Kõlapilti täiendavad ­sõbrad tšello (Silvia Ilves) ja oboega (Lauri Pihlak).

Muusikastiil: akustiline ­kitarrirokk ja elektrooniline sündipopp.

Töökoht: Daniel töötab muusikaõpetaja ja helirežissööri/produtsendina, Joel õpib teoloogiat, töötab luteri kiriku misjonikeskuses ning on kristliku noortelehe Pluss pea­toimetaja ja Samuel õpetab ­kitarrimängu ning tegeleb veel teiste muusikaliste ­projektidega.

Konkurssidel ülesastumine: 2006. aastal osalesid Daniel ja Joel koos ansambliga Crux ja Reverend B Eurovisioni lauluvõistluse Eesti voorus lauluga «Everytime I Tell You». Samuel osales aga 2012. aastal saates «Eesti otsib superstaari», kus ta pääses tele­vooru.

Ansambel Sõnajalad

Üheksa aastat tagasi kirjutas Eesti Päevaleht, et enamikel eestlastest on kodus olemas ansambli Sõnajalg jõululaulude kassett. 1987. aasta jõulude ajal alustasid Siiri ja Andres ning Viivi ja Oleg Sõnajalg oma avalikku esinemist. Ligi kahekümneliikmelise valgustajate ja helirežissööride tiimi ning moodsa helitehnikaga ja arvutimuusikaga kristlikku popi esitav ansambel oli midagi uut. Tavaliselt alustasid nad oma turneesid 15. detsembril ja lõpetasid 27., iga päev oli kaks või koguni kolm kontserti.

"Oma kodus pidasime jõule 28. detsembril, lapsed olid nii pisikesed, et neile sai seletada, et täna ongi pühad," rääkis Andres ­Sõnajalg toona. 1988. aastal andsid nad välja esimese kassetti "Tulge kõik," sellele järgnes "Laulan loojale hümni." Seejärel tuli veel kaks helikasseti ja pisut hiljem CD. 1989. aastal oli Sõnajalgade esimene Linnahalli kontsert, mille piletid müüdi välja kahe päevaga. Eesti väikelinnades seisti varahommikust peale järjekorras, et kontserdipiletit saada.

Mullu valmis ansambli Sõnajalg uus eestikeelne muusikaalbum "Taevane roos", mille tiraaž oli 10 000 plaati.

Kirikuõpetajate bänd

Papibänd, kuhu kuuluvad kirikuõpetajad, tegutseb aastast 2008. "Igal aastal on Eesti kirikunoorte päevad, mulle ja Mart Jaansonile tehti ettepanek luua bänd," räägib Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja Kristjan Luhamets. Papibändi koosseisus on üles astunud Kristjan ja Joel Luhamets, Andrus Mõttus ja Aivo Prükk, trummar Janno Mäe ja Mart Jaanson. Viimane on bändi hing ja professionaalne muusik, kes kiriku laulu- ja palveraamatu lauludele seaded teeb. Peale trummari on kõik kirikuõpetajad.

"Esineme siis, kui kutsutakse," sõnab Luhamets, et väga tihti laval ei käida. "Proove teeme suhteliselt vähe. Oleme eelistanud bändi neid, kes Tartus ja Tartu maakonnas elavad. Nendega on lihtsam kokku saada."

Papibändi liider on Mart Jaanson (klahvpillid). Kristjan Luhamets mängib ses koosseisus trompetit ja laulab. Kaasa on löönud Naatan Haamer (saksofon ja laul), Tarmo Linnas (bass­kitarr), Andres Aaste (löökpillid) ja Ants Tooming (laul).

Robirohi

Robirohi on neljaliikmeline ansambel Tallinnast, kes mängib akustilistel keelpillidel (ehk näppepillidel) bluegrass (ehk traditsioonilise kantri laadset) muusikat.

Vaatamata võõrapärasele nimetusele on bluegrass-muusika ­Eesti kultuuriruumile küllaltki lähedane, kuna see kui üks kantrimuusika haru on kokku "keedetud" segu Ameerika asunike muusikatest: Euroopast väljarännanud tõid kaasa oma rahvamuusika (iiri, šoti, inglise, hollandi, saksa, rootsi,...), mida sealmaal kutsutakse "old-timey" stiiliks, ning mis on segunenud mustanahaliste muusika mõjutustega bluusi, gospeli ning spirituaalide kujul.

Robirohi mängib traditsioonilist ja meloodilist bluegrass’i / akustilist kantrit, repertuaaris on hulgaliselt vaimulikke ehk gospellaule, rahvalikke palasid ja svingihõngulist kantrit. Ühtlasi kasutavad nad palju vanu ingliskeelseid tõlkelugusid ning eesti kiriku lauluraamatu palasid. Kodumaa publikule on laulud võimalikult suures osas eesti keeles, ameerika ja rootsi päritolu viiside sekka kõlab ka mitu oma eesti rahvalikku laulu.

Miks on bändi nimeks Robirohi? Robi on ansambli 1995. aastal asutanud Robert, "Rohi tuleneb sõna bluegrass tagumisest osast – see muusikastiil ühendab ja on ansamblil liikmeid kokku toonud.

Robirohi on tegutsenud aastast 1995 ja üllitanud seni kaheksa üsna mahukat heliplaati ning ühe kontserdivideo. Laule ja pillilugusid on sellel bändil igat masti – nii kiireid ja tempokaid kui aeglaseid ja südamlikke, samas on need kõik kõlalt maalähedases ja kantrilikus võtmes. Laulusõnades on enamikus sees hea sõnum ja inimlikud väärtused. Laulude vahele pajatavad muusikud nendest paladest, endist ja oma tegemistest ja kogemistest.

Bändis teevad muusikat Robert Kreutzwald ehk Robi (kitarr, bändžo, laul), Aivar Nurmik (mandoliin, laul), Indrek Vainu (dobro, autoharp, kitarr, laul) ja Jurgis Kazjava (kontrabass).

Rebecca Kontus

Lauljatar Rebecca Kontus on sündinud Pärnus. Oma esimese lavakogemuse sai ta kaheaastaselt, esinedes jõulukontserdil Nelipühi kirikus. Põhikoolis laulis ta paljudes vokaalansamblites ja gümnaasiumis, võitis mitmel korral Pärnu parima vokaalsolisti tiitli.

Peale muusika on Rebecca juhendanud tantsurühmasid ning esitanud oma koreograafiat Koolitantsu finaalis. Paralleelselt G. Otsa nimelise muusikakooliga, mille ta lõpetas kiitusega, asus Rebecca õppima ka Eesti kunstiakadeemiasse arhitektuuri teaduskonda. Praeguseks on Rebecca professionaalne muusik, kes esitab nii poppi, gospelit, funki, souli, rahvamuusikat kui ka džässi.

Laiemale üldsusele sai Rebecca tõenäoliselt tuntuks Eestit Eurovisionil ansambli Suntribe koosseisus esindades. 2008. aasta märtsis laulis ta Riias toimunud "Sony Jazz Stage’il", kus ta tuli kolmandale kohale. Oma esimese džässalbumi "Inglite Pisarad" puhul pälvis ta gospelmuusika plaadiauhinna.

Pop-rokk ansambel Crux

Eesti pop-rokk ansambel, mis asutati 2002. aastal Lääne-Nigulas. Cruxi muusikat iseloomustavad sügavamõttelised laulutekstid ja liikmete gospelmuusika juured. Tuntuimad lood on "Hetk" ja "Päikselisem pool". Esimene neist valiti raadio Elmar kõigi aegade soovilugude esituhandes 150. kohale.

Bänd alustas tegevust 2002. aastal Lääne-Nigula koguduse juures, kus hakati koos noorteõhtutel musitseerima. 2003. aastal ilmus ansambli esimene plaat "Oma tee" ja aasta hiljem teine plaat "Hetk".

2006. aastal ilmus kolmas plaat "Everything Under the Sun" koostöös norralasest laulva kirikuõpetaja Bard Norheim’iga (Reverend B). Neljandat ja seni viimast täispikka stuudioalbumit "Nähtamatu" esitleti 2009. aasta kevadel. Bändi kuuluvad Joel Reinaru (laul ja kitarr), Jaanus Kõuts (basskitarr), Peeter Rahuvarm (klahvpillid ja taustalaul), Ranno Seppel (rütmipillid) ja Daniel Reinaru (trummid ja taustalaul).

Valge gospel

Gospelkontsert "Valge Gospel", mis on alguse saanud laulukoolist WAF, on Eesti publikuni jõudnud juba neljal aastal (2006, 2007, 2009, 2013). Kirikutes ja kontserdisaalides on antud 17 kontserti ning vaatajate hulk ulatub ligi 15 000ni.

Kontserti on igal aastal saatnud suur publikumenu – peale puupüsti täis kirikute on ühtlasi täissaalidele esinetud Tallinna linnahallis, Nordea kontserdimajas ja Saku suurhallis. "Vage gospeli" kontserdi märksõnadeks on suurejooneline, energiline ning vaatemänguline muusikaline lavašõu.

Mis on gospelmuusika?

Gospel on üks spirituaali alaliik, mis on sündinud 20. sajandi esimesel veerandil. Gospelkoor laulab oma muredest ja pettumustest, aga ka lootusest ja usust loojasse. Kogudus vastab koorile, hõigates "Halleluuja!" ja "Aamen!". Gospel on hoogne, rütmi rõhutatakse käteplaksutuste ja tantsuliigutustega. Off-beat – rütminihe ettepoole – viitab ühelt poolt Aafrika tagapõhjale ning etteulatuvalt loob seoseid džässiga.

Owe Petersell: "Elmari aktiivlistis on paar WAFi lugu, mis gospeli alla läheksid."

"Kui võtta gospelit kui stiili, siis seda meie eetris praktiliselt ei olegi," tõdeb raadio Elmar peatoimetaja Owe Petersell.

"Elmari aktiivlistis on paar WAFi lugu, mis gospeli alla läheksid. Mõni lugu ka Anneli Pilpaku soolo­plaadilt. Cruxilt on päris mitu lugu – neil on palju selliseid laulusid, mis toimivad poplugudena. Usu mõttes on eestlased minu meelest jõulukristlased, kes kord aastas hüüavad "Halleluuja!" ja kiidavad loojat.

Väga tihti neid lugusid soovisaates ei tellita. Kui meil oleks rohkem WAFi "Valge gospeli" sarnaseid asju, siis läheks gospelmuusikal raadioeetris paremini." Petersell lisab, et Elmari listis on jõulude ajal kolm-neli gospellugu, mida alatasa kuulata tahetakse. Saavad otsa jõulud, liigub riiulisse tagasi ka kristliku kaldega jõulumuusika.