Inimesed

Hea sõnaga Gaute Kivistik – mitte ainult Rohke Debelakk (6)

Ille Grün-Ots, tallinn@linnaleht.ee, 18. detsember 2014 16:10
Gaute Kivistik ehk Rohke Debelakk peab ka jõulumeeleolus olles heast naljast lugu, sestap tõmbas ta Linnalehele poseerides pähe kelmika mütsi, mis on tema kaasa tehtud.Foto: Heiko Kruusi
Gaute Kivistikku (43) teadis 20 aastat tagasi, kui "Libauudised" Q Raadios kõlama hakkasid, vist enamik raadiokuulajaid hoopis Rohke Debelakina, mehe päris nimest polnud suuresti aimugi. 

Q Raadiost kolis Debelakk "Libauudistega" Uuno Raadiosse ning seejärel Raadio Elmarisse, kus neid praegugi vahel kuulda võib. 1997. aastast alates kuuleb "Libauudiseid" peamiselt Kuku Raadios ning Eesti Televisiooni aastalõpuprogrammides. 2010. aastal ilmus libauudiste valimik raamatuna "Õigus ja Tõde".

Samal teemal

Aga Rohke Debelakk on ainult väike osa Eesti ühe sümpaatsema ja korrektsema kõnekasutusega ajakirjaniku elus. Selle kõrvale võib lisada Kuku Raadio hommikuprogrammid, teles väga vaadatud "Eesti mängu" ja "Muinasteevee". Einar Süggu lavanime all on ta kitarristi ja lauljana üles astunud ansamblis Minu Isa Oli Ausus Ise. Teda on mõne korra nähtud ka pilasaates "Ärapanija".

Sellest, et Gaute Kivistik on tõeliselt hea, annab kinnitust asjaolu, et Eesti Naistoimetajate ühendus tunnustas Hea Sõna auhinnaga tänavu just tema ajakirjanikutööd Kuku Raadio hommikuprogrammi toimetajana ning Rohke Debelaki autorinime all "Libauudiste" koostaja ja esitajana. Kiideti ka ta sisult ja vormilt head rolli "Eesti mängu" saatejuhina. Hea Sõna auhinnaga tunnustab ühendus eestikeelses meedias silma paistnud ajakirjanikku, kelle looming kannab humanistlikke väärtusi, on sisukas ja selge, keelt väärtustav ja isikupärane. 

Teie tee raadiosse ja televisiooni on olnud käänuline. Ei olnud vist nii, et kohe käsi püsti: mina, mina, mina, tahan eetrisse? 

Minu hariduse omandamise käänuline rada algas Kambjas eelkoolis ja jätkus Tartu 5. keskkoolis. Oli ilus aeg! Klassis oli 43 õpilast, meil oli a, b, c, d, e ja f paralleel ja enam ei mäletagi, mitu vahetust. Istusin aknapoolses servas viimases pingis ning õpetaja küsis minu käest esimest korda midagi vist kuuendal õppeaastal. Kui kaheksa klassi oli läbi, sai mul tänu vanemate abiga pilt selgeks, et enese harimine on mõttetu. Tuleb hoopis amet selgeks õppida. Nii omandasingi Tartu 17. kutsekoolis autoremondilukksepa vajaliku ameti. Need kolm aastat olid omamoodi silmi avavad. Meil olid hommikuti rivistused nagu sõjaväes, laulsime N Liidu hümni. Kui keegi oli Kuperjanovi haua lähedalt tabatud valel päeval, küünal näpus, siis sai ta koolist vabaks – eluks ajaks. Samas jagas kooli toonane direktor kiiresti ära muutuste tuuled ühiskonnas ning oli vist esimeste hulgas, kes kooli esiku trikoloori ja sinimustvalgete pääsukestega ehtis.

Midagi asisemat õppisin Viljandi kultuurikoolis, mis tollal muutus juba kõrgkooliks. Kokkupuude Eesti teatri toonaste pärliveeretajate ja tõeliste legendidega oli pöördelise tähtsusega. Sain aru, mida tähendavad lava, avalik esinemine ja oma mõtete teistele edasiandmine. Mis on mis selles keerulises kunstis. Just sealt koolist saingi koos näitlejadiplomiga kaasa väikse kompassitüki, mis seni on kenasti aidanud õiges suunas edasi liikuda. 

Millal te otsaga raadiosse ja telesse jõudsite? Kas oli ka hirm? 

Esimene kokkupuude raadiotegemisega oli ehk aastal 1993, kui tegin Tartus tööd alustanud Q Raadios saadet "Rakke raadio". Hiljem tegin seda mõne korra ka Kukus. Muidugi oli raadiostuudio seestpoolt nägemine esimesel korral suur pettumus. Lihtsalt kaks tuba: üks toimetuseruum kahe kolaka ekraaniga arvutiga pluss lärmakas nõelprinter, teises aga helipult ja mõni mikrofon. Kujutasin seda asja kuidagi palju võimsamana ette.

Q Raadiot meenutan siiani suure heldimusega. Esimene FM-raadio Tartus ja Tartumaal. Enamikul inimestest polnud aparaatigi, millega seda jaama saanuks kuulata. Ometi oli Q Raadio tehniliselt poolelt igati ka Euroopa mõistes viimane sõna ja tegijaid oli seal koguses, millega tänapäeval mehitaks vähemalt kuus raadiojaama. Kogu õhustik ja teha tahtmise meeleolu oli võimas. Hirmust ei mäleta midagi rääkida – noor inimene kardab ju üldse üsna väheseid asju. 

Kuidas ja millal sündis Rohke Debelakk? 

Sellise nimega tegelase ilmumises on süüdi mu noorpõlvesõber, Rakkes elanud Tenno Sepa, kes üldse lõi hoomamatu koguse nimesid ja olendeid, nende hulgas Rohke Debelaki nimekuju, ning kirjutas nii kord ühele mulle saadetud kirjale alla. Hetk enne esimeste "Libauudiste" eetrisseminekut otsustasin, et ma neid asju siiski omaenda armsa nime all ette ei loe. Oli 10. oktoober 1994, kui esimesed "Libauudised" Q Raadios ette lugesin. Süüdi selles, et asi oli nii kaugele üldse läinud, oli peamiselt toonane raadiodirektor Hannes Astok, kelle ainuisikuliselt otsustada oli, kas see on eetrit väärt asi või mitte. Samuti olid otsustus- ja soovitusprotsessis suured osalised Ants Johanson ja Sulev Salm. 

"Eesti mäng" on hästi populaarne olnud. Kuidas seda juhtima sattusite ja kuidas saade üleüldse teile kui tegijale tundub? 

Asi on arvatavasti lihtsalt meie rahva suures mälumänguarmastuses laiemalt. Kõik tele- ja raadioformaadid, kus mõistatamine sees, on populaarsed. "Eesti mängul" on ka päris õnnestunud vorm. Seal tegelikult, nagu mälumängus või selle sugemetega saates, ei toimu ju eriti midagi ning nii saavad vaatajad toimetada oma peas ja luua nii kujutluse aktiivsest tegevusest. Seda saadet on seni olnud lihtne teha, vahel tundub, nagu oleks seda teinud juba 50 aastat – see oleks nagu mu olemise üks osi. 

Te oskate teles igas olukorras jutuga edasi minna – kuidas te seda teete? On teil äkki suguvõsas keegi, kel jutt samamoodi hästi jookseb? 

Iga kord ei oska, aga vaatajad ei tohi sellest aru saada. Mõtlema peab lihtsalt väga kiiresti. Tavaolukorrast mitte kaks, vaid nii umbes 20 korda kiiremini. Ja et see võimalik oleks, peab olema 100 protsenti hetkes kohal. Kui salvestatakse neli mängu järjest, siis – ei taha siin laiama hakata, aga tõesti igal hetkel ei jõua kohal olla ja vähemalt mu enese jaoks on keskpäraseid või isegi alla selle sooritusi päris sageli.

Minu emapoolses sugulasliinis on olnud palju elava loomuga inimesi. Vanaisa oli vabal ajal küla kandlemees, vanaema alati laulis ja vestis kummalisi ja põnevaid lugusid. Minu lemmikuks olid varahommikused hetked, kui ta nii kella poole viie ajal tegi pliidi alla tule. Hakkas tulema mõnusat kohvi- ja pannkoogilõhna ning siis ta laulis ise ees ja koer Prints lõi laua alt kaasa. Isapoolsed tegelased on minu meelest rohkem jõrmid töörühmajad ja tõsised maamehed olnud. Keegi maailmas pole minu isaisalt kiitvat sõna kuulnud. Kui ta vait on, siis võid omaette jess hüüda – kui ta midagi ei räägi, siis on nii hästi, et paremini enam ei saa. No paaril korral on minuga ka seda juhtunud. 

Kus te praegu üles astute? 

Praegu ei ole mul aktiivseid teletöid ja raadios vean igahommikust "Libauudiste" atra, sekka teen Kuku Raadios hommikuprogramme. Tundub parajalt olema. 

Mis uuel aastal plaanis? 

Plaanid on muidugi suured. Peamiselt küll samad plaanid mis eelnevatel aastatel: jätkata kodulaenu maksmist ja laste kasvatamist. Need asjad saavad lähema 15 aasta plaanis ühele poole ning järgmine aasta ongi järjekordne samm sel pikal teel. Koos oma tagasi- ja edasilöökidega. 

Praegusel ajal on inimestel kena komme oma sugupuu põhjalikult üles tähendada ja pean seda väga vajalikuks ajaviitmise mooduseks. Minul on see kahjuks veel pooleli. Emapoolsed inimesed on pärit Tallinna poolt ja hiljem asunud Lääne-Virumaale Rakke kanti. Isapoolne seltskond on aga rohkem lõunast, Elva ja Palamuse kandist. Kokkuvõtvalt tähendas see seda, et mina sündisin Tartus Toomemäel selleks ümberkohandatud hoones. Esimestel eluaastatel rändasime palju ringi, vahepeal jõudsime tiiruga tagasi Toomemäele, kus isegi aastakese kuulsas tähetorni majas elasime. Raudsaare Hugo, kunagine tähetorni hing, viis mõnel korral ka suurest torust tähti kaema. Isa, mäletan, hoidis tähetorni autot – ilus auto oli, Žiguli 03. Aasta oli 1974. Mina olin kolm aastat vana ja selliseid autosid oli siis Eestis vaid paarkümmend. Vanaisa sai eluaegse raudteel rühkimise eest autoostuloa ja nii see imeaparaat meie perre jõudis. Tal tuli mitu pulli maha müüa ja kogu suguvõsa raha kokku ajada enne, kui vajaminev mammona oli koos.

Kui praegusest rääkida, ei oskagi öelda, kas elan linnas või maal. Ei vist nii ega naa. Paigaks on kena Riisipere alevik, kus kaheksa aastaga olen kohaneda jõudnud. Peamised rahulolemise põhjused on hästi töötavad lasteaed ja kool – need jäävad kodust paari minuti jalutamise kaugusele ning nii ei tea minu lapsed midagi bussiaegadest ja varahommikusest tunglemisest umbse linna tänavatel. Terve elu kestvat paanilist "eliitkooli" pinget pole samuti. 

Nii mõnigi laulja ja näitleja on meedias öelnud, et kui aastas on vaid üks vaba päev, siis on see jõululaupäev. Mida teie jõulude ajal teete? 

Juba päris ammu on nii olnud, et ma jõuluajal mööda üritusi ja pidusaale ringi ei lippa, seda saab niigi aasta otsa teha. Kui peres on väiksed lapsed – neid väiksemaid on mul kenasti kolm –, siis on jõuludel teistsugune tähendus kui muidu täiskasvanud inimesel üksi elades. 

Ja mis vana-aastaõhtul? 

Mis ikka. Teen väljas lõket, sõitlen koeraga, kes on tõenäoliselt kolli ja muti järglane ning kaevab kogu maa üles, vaatan, kui palju on inimesed kõhu kõrvalt ilusa tulestiku tarbeks kokku otsustanud hoida. Selle järgi saab otsustada ka majanduse seisu üle.

Samal teemal

30.08.2015
ÕHTULEHE VIDEO | Gaute Kivistik: "Inimesed oma rumaluses on tegelikult hästi armsad."
14.07.2013
Q-Raadio: "Tore, meie mõlemad kuulajad on juba raadio lahti teinud!"