Uku Suviste näosaatest: "Kõik, mida ma tahtsin, ma sellelt saatelt ka sain." (19)

Paljudele oli see suur üllatus, et sa finaali ei pääsenud, sest olid kindlasti üks paremaid võistlejaid. Oled sa pettunud?

See, et mina jäin finaalist välja, oli kindlasti õiglane. Kui žürii nii otsustas, järelikult oli see õige. Enne saatesse minekut sai alla kirjutatud lepingule, mis nägi ette, et kohtunikud panevad hindeid. Nende arvamust tuleb austada ja aktsepteerida.

Mina ei ole milleski pettunud. Mul jäi finaalist puudu kolm punkti. Ma sain sellest aru juba üks saade varem, et punktid mind sinna välja ei vea. Mul ei olnud seoses finaalist välja jäämisega ühtegi halba mõtet.

Kas sulle ei tundunud, et kohtunikud tegid sulle siiski liiga? Sina, kes sa tegid suurepäraseid etteasteid ja näitasid ennast uuest küljest, ja Luisa – te kumbki ei võitnud ühtegi saadet.

Ma sain ainult üks kord kohtunikelt maksimumpunktid ja need andis külaliskohtunik Mihkel Raud. Tema punktid läksid mulle otse südamesse ja üleüldse, saada Raualt maksimumpunktid – see tähendas minule palju!

Kas see, et sa langesid enne ­finaali jõudmist saatest välja, meeldiv pingelangus või jäi ­hinge midagi kripeldama?

Eeeh…Pinge langes tegelikult juba varem, kui ma nägin, et punktidega pole asi kõige parem. Enne veel, kui ma sain teda, et ma ei pääse finaali, tegin endaga kokkuleppe, et teen viimaseid etteasteid võimalikult hästi ja lihtsalt naudin neid. Üleüldse, ma nautisin selles saates iga hetke!

Kas sulle ei jäänud muljet, et teatud osalejad andsid punkte väljavalitutele – neile, kellega nad said ehk paremini läbi?

(Järgneb väga pikk mõtlemispaus.) Vaevalt, et nüüd keegi midagi sellega halba tahtis ja vaevalt, et nüüd keegi mõtles: oi, Uku pole ühtegi saadet võtnud, anname nüüd talle rohkem punkte.

Eks ma olen mõelnud: kas ma oleks pidanud midagi teisiti tegema? Ilmselt mitte, sest ma andsin endast saates kõik, lihvisin oma etteastetes iga viimset detaili.

Aga kas sellist muljet siiski ei jäänud, et sõbrad andsid sõpradele punkte?

(Jääb taas mõttesse.) Tundus, et neiud hoidsid omavahel kokku ja andsid üksteisele punkte. Muud seaduspärasused silma ei torganud. ­Mina sain kõigiga väga hästi läbi.

Mida see saade sulle andis või mida ta sinult võttis?

Ta võttis ainult üht – aega. Ja vastu andis võimaluse ennast välja elada. Katsetada uusi asju, arendada ennast, leida endas uusi andeid. Näidata ennast uues valguses. Kõik, mida ma tahtsin, ma sellelt saatelt sain.

Tänu saatele hakkasin üsna tõsiselt trummimängu harjutama, sellega stabiilselt tegelema. Asi sai alguse sellest, et ma valmistusin saateks kaks-kolm nädalat, kolm tundi iga päev. Lõpuks see mõjus laastavalt, keha sai üle koormatud, selg ja eriti randmed hakkasid nii kõvasti valutama, et ma ei saanud enam üldse käsi liigutada. Nüüd, pärast saate lõppu, olen endale puhkust andnud, kuid tahan trummimänguga kindlasti jätkata.

Trummimängus on mind nõustanud mitu muusikut, näiteks Dima Nikolajevski, aga minu põhiõpetaja on ikkagi Youtube, kust ma videoid vaatan ja ise õpin. Mulle üldse meeldib väga iseseisvalt õppida. Oleks väga lahe, kui ma saaksin tulevikus ise oma lugudes trumme sisse mängida, nagu seda teevad näiteks Lenny Kravitz ja Prince.

Isa värises nagu haavaleht

Mida arvas sinu isa Raivo Suviste (Legendaarse seriaali "Õnne 13" produtsent – toim) sellest, et sa lähed saatesse, kus sul tuleb väga palju näidelda?

Isa värises nagu haavaleht esimesest hetkest peale, kui sai teada, et ma ütlesin oma jah-sõna. Mis puudutab näitlemist, siis on ta selle suhtes ülikriitiline. Ta tundis ka hirmu, mida pojale hakatakse pärast saadet ütlema. Aga ma ütlesin talle: isa, küll ma hakkama saan ja ütlema hakatakse niikuinii, teen ma oma tööd seal hästi või halvasti. Sellest tuleb lihtsalt üle olla. Siis ta rahunes natukene maha.

Minu isa on see, kes kritiseerib minu esinemisi. Samas – ta annab mulle sellega lõputult asjalikku nõu ja positiivse laengu.

Sa näitasid saates, et oled võimekas ümberkehastuja. Kas sa näitlejaks pole saada tahtnud?

Teismelisena tahtsin väga näitlejaks saada, oli plaan isegi lavaka sisseastumiseksamitele minna, kuid siis tuli mul mõte minna hoopis IT Kolledžisse, mille ma olen muide ka lõpetanud. Kui on vaja arvutiabi, andke teada! (Naerab.)

Kas isa ei soovinud, et sinust saaks näitleja?

Otseselt mitte. Ta ütles mulle: pane veinipudeli kork suhu ja püüa siis terve päev rääkida. Kui saad sellega hakkama, siis räägime edasi. Ma isegi proovisin seda, aga tervet päeva ma vastu ei pidanud, nii et see mõte jäi katki ja ma ei ole seda kahetsenud. Ma tunnen, et muusika on mulle lähedasem.

Mida ütles sulle isa, kui sa näosaate finaali ei pääsenud?

Ei öelnudki midagi. Ma isegi imestasin, et tema poolt ei tulnud seoses saatega palju kriitikat. Võimalik, et isa jättis mõne asja seekord endale.

Isa on muidugi väga emotsionaalne inimene, ta tahab, et kõik läheks alati maksimaalselt hästi. Kui ma näiteks esinen ja ta on saalis, siis ma näen, kuidas isa huuled liiguvad – ta teab sõnu peast, laulab hääletult kaasa ja on seeläbi omandanud ilmselt laulja hingamistehnika. Ja praegu käib ta näiteks minu õega kaasas tennisetrennis ja elab igale tema löögile väga kaasa.

Eestis oled sa väga tuntud laulja ja oled laval juba ligi kümme aastat. Kas vastab tõele, et sul on olnud võimalus ka Venemaal karjääri teha? Keegi Vene produtsent olevat sulle pakkunud lepingut, kus seisis, et peaksid kaks-kolm aastat algul üksnes tema heaks töötama. Aga sa ütlesid sellest ära?

Pärast Jūrmala laulukonkursi on tekkinud mõni kontakt ja tõesti, sealhulgas kaks pikemaajalise koostöö pakkumist. Need kokkulepped jäid aga sõlmimata. Kui lepete kestus oleks olnud kaks-kolm aastat, siis ma oleksin selle riski ilmselt võtnud. Aga pigem olid need nii korda kümme suuremad.

20 aastat? See on ju nagu orjatöö. Mida selle eest vastu pakuti?

Muusikaäris kohtab seda tihti, et artisti ja mänedžmendi kokkulepetel jäävad kohustused rohkem ühepoolseks, konkreetsemat visiooni ja plaani, kuidas koostöö võiks kasu tuua, pole. Mulle tundus, et kui ma sellele alla kirjutan, tähendab see, et ma ei jää oma tõekspidamistele kindlaks. Taolises koostöös on raske edu garanteerida, kuid panna mängu kõik ja seejuures mitte plaanida – see tähendaks plaanida ebaedu.

Kas sa oled üldse soovinud ja püüdnud Vene šõuäris läbi lüüa? Tavaliselt artistid loodavad, et nt Jūrmala "Uue laine" konkurss, kus sa said kolmanda koha, avab neile nii mõnegi ukse.

Jah, ma olen ise püüdnud olla üsna aktiivne, et vajalikke kontakte leida. Näiteks aasta pärast seda, kui ma Jūrmalas esinesin, käisime seal ka isaga konkursimelu vaatamas. Nägin seal ühte kiilakat meest, kes esimesel pilgul meenutas multikakangelast Shrekki. Googeldasime isaga teda ja selgus, et see on üks Venemaa kuulsamaid muusikaprodutsente, Vene laulutähe ­Valeria abikaasa Jossif Prigožin. Ma astusin tema juurde, tutvustasin end. Tema ütles, et teab mind ja palus hiljem ühendust võtta. Kirjeldas isegi minu toona valminud loo videot. Meile jäi müsteeriumiks, kuidas olid minu materjalid temani jõudnud, hiljem ta meile midagi ei vastanud.

Mulle tõesti tundub, et Venemaal ehk käivadki asjad nii, et tuleb ise pidevalt peale käia. Aga tagasihoidliku eestlasena mulle tundub vahel, et kuskilt läheb ka piir, ei suuda inimestele veel ja veel ja veel peale käia. Oma väärikus peab ka jääma.

Elukaaslane arvas algul, et Uku on uhke ja ülbe

Küsimusele, kuidas sai Ukust paar Sandraga, kes õpib Tallinna tehnikaülikoolis äri ja on ühtlasi modell, vastab mees välgukiirusel: «Ma sebisin ta lihtsalt ära!» ja puhkeb naerma.

«Koos oleme veidi alla kahe aasta, elame koos. Keegi tutvustas meid kunagi ja algul olime lihtsalt sõbrad. Ma algul isegi ei meeldinud Sandrale! Ta ütles mulle hiljem, et ma jätsin talle ülbe ja uhke mulje,» avameelitseb laulja.

Millega Sandra Uku ära võlus? «Ta tundus selline raske tükk ja hoidis tugevat barjääri, ma ei teadnud, kuidas talle läheneda. Aga minu imestuseks ei andnud ta mulle korvi, kui ma ta välja kutsusin. Tead, ta on selline armas, habras ja tore, aga kui sa ta välja vihastad, siis on ta tõeline skorpion, nagu ta on seda ka oma tähtkujult. Siis tasub nimi ära vahetada ja riigist jalga lasta,» viskab Uku nalja.

Ta ütleb, et tegelikult ei usu ta horoskoope, kuid luges huvi pärast, mida Skorpionidest kirjutatakse. «Ma üllatusin väga, sest suur osa kirjeldustest langesid Sandra iseloomuga täpselt kokku.»

Hoolimata sellest, et Skorpionid on ägeda iseloomuga, ei tülitse nad Uku sõnul kunagi. «Ma näen eos ära, et talle midagi ei meeldi, analüüsin kogu olukorra läbi ega lase tülil tekkida. Mulle ei meeldi, kui inimeste vahel on negatiivseid pingeid,» selgitab Uku.

«Ma usun, et meie suhe toimib hästi ka tänu sellele, et me ei võta asju liiga tõsiselt, me ei tee tulevikuplaane, ei ole kiirustanud abiellumise ja lastesaamisega. Võtame elu nii, nagu ta on ega torma kuhugi. Sandra on veel nii noor, et talle peaks andma aega enda teostamiseks. Ja ehkki meil on päris suur vanusevahe (mina olen 32 ja Sandra 23), ei tunne ma seda väga, sest mulle näib, et naised saavad varem täiskasvanuks,» leiab Uku.