Twin Peaks

Sarja re©issöör David Lynch on piisavalt isemoodi ja omanäoline, et meelde jääda. Tema filmides on alati mingi teatud nihestatus, kõverpeeglimoment, moonutused ja mutatsioonid. Lynchi filmis on lihtne olla ebanormaalne.

Ka Lynchi ja Mark Frosti koostöös valminud seriaal “Twin Peaks”, mille tegevus käib samanimelises väikeses kolkalinnas kuskil USA-Kanada piiri ääres (suvaline paralleel meie Valga-Valkaga), ei mahu normaalsuse piiridesse.

Linnakese vaikne elurütm pööratakse segi, kui ootamatult tapetakse kohaliku keskkooli iluduskuninganna Laura Palmer (Sheryl Lee), kelle mõrva saadetakse uurima FBI agent Dale Cooper. Cooperit mängib üks Lynchi lemmiknäitlejaid Kyle MacLachlan.

Lynchi tugevus peitub tema oskuses luua kordumatuid ja nüansirikkaid karaktereid. Näitena kas või kohalik ärimagnaat ja hotelliomanik Benjamin Horne, kes aegajalt muudab oma kabineti mängusõdurite lahinguväljaks; veider vanadaam (Log Woman), kes ei lase hetkekski käest puuhalgu ning poetab segaseid vihjeid ja lausekatkeid; veoautojuht Leo, kes peksab oma ettekandjast naist Lucyt soki sisse pistetud seebiga ning transvestiidist politseinik Denise-Dennis. Viimast mängib muide “X-Filesi” David Duchovny.

Nendele lisaks on sarjas terve rida kaugelt veidramaid tegelasi alates liliputtidest, hiiglastest ja ühekäelisest mehest ning lõpetades salapärase kurja vaimu Bobiga, kes vahetab “peremehi” ning kelle tegelikku olemust võib näha üksnes peeglist. Tõeline freakshow.

Lynch armastab näidata detaile, tekstuuri ning surma. Lynchi ja sarja teise autori Mark Frosti jaoks oleks väga igav tegelasi klassikaliselt tappa. Nii panevad nad ühe oma tegelase – Windom Earle’i – tegema tapatööd malemängu põhimõttel. Ühesõnaga, sarja koronerile ja eelkõige vaatajale antakse piisavalt tööd.

“Twin Peaksi” muudab põnevaks just selle unikaalne ja lummav atmosfäär — natuke õudne, jabur, naljakas ja ülimal määral irreaalne. Sellele aitab kahtlemata kaasa ka Angelo Badalamenti muusika, sarja soundtrack ning sellelt pärinev tunnuslugu “Falling” püsisid pikka aega muusikaedetabelite alguses.

Tõenduseks, et sari oli ja on populaarne ka meil Eestis, meenub näide eesti muusikast — Lobsand Dorjel album “The Owls are not what they seem”, 1996 (tsitaat “Twin Peaksist”). Ehk saate sarja vaadates teada, mida see veider lause tähendab. Kui ikka saate.