Henrik Kalmet: võiksime jõuda selleni, et geinalju saaks vabalt teha (23)

Linnateatri näitleja Henrik Kalmet, kes on televaatajaile tuttav sketšisaatest "Faktuaalne kaamera", teeb peaosa Moonika Siimetsa eelmisel neljapäeval kinodesse jõudnud lühikomöödias "Roosa kampsun", mis naeruvääristab nii levinud eelarvamusi geidest kui ka liiga kergekäelist homofoobiks sildistamist. Peategelane, samuti Henriku-nimeline näitleja-koomik, satub olukorda, kus jõmmist poolvend (Indrek Ojari) süüdistab teda homoseksuaalsuses, joogatrennist leitud geituttav (Sten Karpov) aga homovaenulikkuses.

"Peategelane pole ühelgi hetkel pahatahtlik. Hull on see, et viimasel ajal on tõmmatud mustvalge joon: kui sa pole meiega, oled meie vastu. Tegelikult on enamik meist argisituatsioonis kusagil hallis tsoonis," arvab Kalmet.

"Võime ju isiklikult mõelda, et oleme väga sallivad, aga siis jõuame igasugustesse vastukäivatesse olukordadesse, näiteks suhtluses perekonnaga. Olen väga tihti märganud, et minuvanused noored mõtlevad ühtmoodi, aga paljude vanemad mõtlevad täiesti teistmoodi. Ega keegi sellepärast oma vanemat vähem armasta," rõhutab näitleja. "Mustvalge suhtumine on umbes selline, et kui oled salliv, siis ei suhtleks sa ühegi inimesega, kes seda ei ole. Tekib küsimus, mis sidemed siis läbi lõikama peaks."

Kalmeti meelest ei näita vihkamist ka naljad, mis põhinevad tüüpilisel arusaamal geide riietumisest ja käitumisest. "Kui me teeme mingit kahemõttelist või stereotüüpidel põhinevat nalja, siis ei tähenda see, et me oleksime sallimatud. Naljad töötavadki, sest nad on klišeedele üles ehitatud," seletab ta ja lisab, et sama hästi võiks sallimatuks pidada ka tüüpilise eestlase, soomlase või kurja naabri pihta käivaid nalju.

"Kui kujutame soomlast alkoholikaste täis käruga, siis kõik naeravad. Aga me ei tee seda sellepärast, et me oleks soomlaste suhtes sallimatud või eeldaks, et kõik nad ongi sellised. Sel teemal ei ole enam niisugust valulikkust ja võibki levinud ettekujutusega vabalt mängida," toob Kalmet näite. "Põhjamaade filmides ja läänelikumates ühiskondades üldse on geiklišee väga lahe asi, millega mängida, olles ideoloogiliselt laadimata – ei küsita, mida naljaga öelda tahetakse, on see geide poolt või vastu," märgib ta.

Eelarvamus: näitlejat nähakse sisutühja meelelahutajana?

Lühifilm väänab ka üldist ettekujutust näitlejaametiga kaasnevast glamuurist: säravad lavarollid ja aplaus ei päästa sellest, et vahel selgub toidupoe kassas: pangakaardil pole piisavalt raha.

Kalmetit häirib eksitavast glamuurikujutelmast rohkem aga see, et näitlejasse kiputakse suhtuma kui sisutühja meelelahutajasse: "Kõige lihtsam ja banaalsem eelarvamus on, et kuna lavastaja ütleb näitlejale, kuhu ta liikuma peab, ja keegi kolmas on talle teksti kirjutanud, siis ta ise midagi juurde ei annagi. Ta võib anda sisu ainult meelelahutuslehekülgedele – kas presenteerida oma vannituba või rääkida sellest, mis ta garderoobis on või kellega ta parajasti koos on. Sellega küsimused nagu piirduvad, huvi on paraku sedapidine."

Kalmet leiab, et näitlejate poole võiks rohkem pöörduda tõsisemate küsimustega lavastuste ja ühiskonnas toimuva kohta: "Igaühel on oma seisukohad, see ei sõltu ametist."