POLE VIST KAHTLUST, KES ON PEALIK: 27aastane šimpans Pino (vasakul) on sõbrataridest Bettyst ja Quincyst, kel vanust 24 ja 20 aastat, peajagu pikem. Foto: ARNO SAAR
Inimesed
16. detsember 2014, 07:00

Mati Kaal: "Ahvid on üks paras pätisugu." (14)

Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal leiab, et ahvid on üks paras pätisugu. "Kui nad on enam-vähem kindlad, et keegi neid ei näe, on neil kohe ka mingi vimka valmis. Näiteks on meie ahvitalitaja võtmekimbu küljes plüüsist rott. Suur oli aga talitaja üllatus, kui ta ühel hommikul šimpanside käes ehtsat hingusele saadetud rotti nägi, millega ahvid puuri­uksi lahti teha üritasid: nad olid tähele pannud, et seda saab rotiga teha."

Pühapäeval kaeti loomaaias ahvipärdikutele pidulaud. Tähistati rahvusvahelist ahvide päeva.

Ahv oli Tallinna loomaaia üks esimesi vaatamisväärsusi. Ka mujal maailmas pole just vähe loomaaedu, kus ahv tuleb esimesena ja tema ümber hakkavad oma ridu tihendama teisedki liigid.

Tuntud zooloogi Mati Kaalu sõnul on neid jooni, mis inimahvi ja inimest ühendavad, tükk maad rohkem kui neid, mis eristavad. Laias laastatus elavad suured ahvid sama kaua kui inimesed – ahvi- ja üldse loomamaailmas valitseb raudreegel, et mida suurem loom, seda kauem ta elab. Ja vastupidi. Nii on hästi koledate nägudega ja priskema roti suurustel maailma väikseimatel ahvidel kääbusmarmosettidel saja aasta klubi liikmeks üsna raske saada. Aga hästi aeglase arenemisega hiiglased orangutanid on vanuse mõttes inimesega vägagi võrreldavad.

"Nii mõnedki teadlased on kirjutanud traktaate teemal, et inimesed tuleks üldse praegusest loodusesüsteemist välja jätta ja liita ta šimpansiga ühte peresse. Ei muutuks midagi muud kui pan troglodytes’iga (tavašimpans) ja infantiilse välimusega pan paniscus’ega (kääbusšimpans ehk bonobo) liituks pan sapiens (inimšimpans)," mõtiskleb tuntud loomariigi spetsialist ja pugistab samas naeru.

Naerda oskavad muuseas ka mõned ahviliigid, šimpansid kindlasti. Nad on ka inimeste kõrval ainsad loomad, kes end peeglis ära tunnevad.

Ahvid kasutavad arvutit

20 aastat šimpansidega tegelnud Imbi Taniel torkab vahele, et geneetilises mõttes peaks see liik 98,4% inimesega identne olema. "Ainus, mida inimesel pole, on kõrikotid. Need on olemas šimpansidel, aga eriti arenenud on need orangutanidel. Loodud ahvidele karjumiseks, kõva hääle tegemiseks. Samas on need ka eriti vastuvõtlikud ühele põletikulisele haigusele, mida inimene ei oskagi ravida."

Kui veelgi otsida inimese ja ahvi ühis- ja erinevaid jooni, siis nii ranged monogaamid kui inimesed ahvid ei ole. "Teame küllalt juhtumeid, et talitajad on harjunud teatud ahve paariks pidama. Neil paistab aga järeltulijate saamisega olema parasjagu peavalu. Järsku hakkab kõht suurenema hoopis naaberpuuri kaunil emasel – järelikult oli puuriuks kogemata, ent saatuslikult lahti jäänud. Nii et kui aga vähegi võimalust, tuleb nii emastel kui ka isastel piip ja prillid hoida. Võimalusel ei löö risti ette kumbki, üleaisalöömine on pigem kohustuslik kui erandlik."

Mati Kaal lisab: "Kuna ahvide kõri ei ole artikuleeritud kõne jaoks eriti sobilik, siis on õpetatud šimpansidele, eriti bonobodele kurttummade kõnet. Ja nad on üsna hästi hakkama saanud. Nüüd on need pisikesed šimpansid astunud veel ühe sammu edasi: nad on hakanud oma kõnet arvutite abil arendama. Asi on arenenud nii kaugele, et need väikesed tegelased oskavad juba seosetuid lauseid moodustada. Nii et nupp neil nokib. Aga kere ei tule järele."

"Kui keegi tahab minna šimpanside puuri suurele ja karvasele loomale pai tegema, soovitan enne seda käiku testamendi ära teha," muigab Imbi Taniel, kes pole küll ise ahvi käest sakutada saanud. Järelikult on suured šimpansid temaga harjunud ja proua teab õigeid liigutusi. Aga et loomad täiesti mõistmatul viisil marru võivad minna, mõtleb ta küll tõsiselt.

"Loomal on ikka looma jõud. Öeldakse, et täiskasvanud isasel võrdub see 4–5 täiskasvanud mehe omaga. Nende kõige tõhusamad relvad on hambad, kuhu nad võivad panna meeletu jõu. Inimesele ei ole leiutatud veel ainsatki luud, mida šimpansid puruks ei saa. Nad võivad ka inimest lükata, nii et veri taga. Peale kõige muu on nad väga ekstravertsed. Peaks neid väiksemgi asi ärritama, ründavad nad momentaalselt."

Imbi Taniel teab siiski neidki hetki, kui teadupärast julmad loomad võivad olla vägagi õrnad. "Neid võib siis silitada ja paitada. Ainult peab ära tabama, millal selline hetk peale tuleb."

Orangutan reisib juba 30 aastat

"Tallinnas on ahvidel olnud tavalisest palju lõdvem elu ja mitmed liigid, keda on varem peetud nii Lasnamäe kalda all kui ka siin, on meilt kadunud," räägib direktor Mati Kaal. "Põhjus on lihtne: praeguse aja tõekspidamised loomade elutingimustest, millega meil rahapuuduses just hiilata pole. Seetõttu ongi nad meilt lihtsalt minema reisinud. Just praegu kirjutasin taas alla ühe orangutani reisidokumentidele, kelle sõit on kestnud juba oma 30 aastat, viinud teda aina ühest loomaaiast teise. Aga juriidiliselt kuuluks ta nagu ikka Tallinnale. Ja seetõttu vajab iga sõidu eel uusi kooskõlastusi," ütleb Kaal, kes on kursis iga vähegi Tallinnaga kokkupuutes olnud eluka maiste rännakutega.

"Minu mäletamist mööda oli ta viimati Tšehhis. Aga kus ta praegu täpselt olla võib…" Isegi läbi telefoni on tunda õlakehitust. "Algul, kui me ta liikuma lasime, ei osanudki pikka kurbust pidada – lootuses, et meie ahvidele mõeldud indo-malai kompleks kiiremini valmib. Praegu on tarkust nii palju juurde tulnud, et plaani järgi meie niigi triiki täis ehitatud põld enne paarikümmet aastat küll valmis ei saa."

Ahvide päevale eelnes aga viis päeva täielikku jama. "Ahvimürakad nagu haistsid, et midagi on õhus ja kuulutasid välja näljastreigi. Blokeeriti ära ka toidupuur. Kui ei tule üks, ei tule ka teised. Mina ei pääsenud koristamagi."

Kuidas ahvid Eestisse satuvad?

"Põhimõtteliselt kaks võimalust ongi," ütleb Mati Kaal. "Olla seaduslikult vahetatu või saada kaela Washingtoni konventsiooni paragrahv. Tallinna kolmest inimahvist – kes kõik on šimpansid – kuuluvadki kaks Washingtoni paragrahvi alla, mis ütleb, et meremeestelt konfiskeeritud loomadel on kaks teed: kas ta läheb tagasi maale, kust laev tulema hakkas või jääb riiki, kus ta konfiskeeriti. Tallinna ahvilapsed olid ilmselt Lääne-Aafrika mõnes sadamas vahetatud sigarettide vastu, toodud siia salakaubana ja neid polnud võimalik neid enam loodusesse viia. Nii nad siia jäidki. Aga kolmas isane ahv Pino, kes nägi ilmavalgust juba 1987. aastal, toodi aafriklastele seltsiks Amsterdami loomaaiast. Sealsamas elavad ka kõik Pino sugulased. Tema ema Margot on näiteks juba 46aastane. Ja Pino isa suri 55aastaselt südamehaigusesse. Aga lugeda võib isegi 61aastasest šimpansist. Looduses nad mõistagi nii kaua ei ela.

Šimpansid teavad, kuidas fotograafi ees olla

Eesti ainsad inimahvid, kolm šimpansi, on ahvide päeva nael ja nad tunnetavad oma tähtsust. Kui on näha, et mõni inimene haarab kotist ühe musta asja, millel on ka klaasid küljes, langevad ahvid oma kahetoalise korteri ehk puuri äärele röötsakile, toetavad lõua harali kätele ja vaatavad otse fotograafile silma. Nad vist teavad, et peavad olema just niisuguses poosis, sest nii tuleb neist tehtud foto kõige ilusam.

Banaane said ainult lasteaiad ja loomaaiad

"Kõlab kui anekdoot, aga nii ta ometi oli. Õndsal nõukogude ajal oli ahvide toitmine paras peavalu. Banaane tuli Eestisse ainult kaks korda aastas ja

siis sõitsid need tõesti laste- ja loomaaeda."

Aga see müüt, et ahv ainult banaanisööja on, ei vasta tõele. "Ahv on vägagi kõigesööja," teab Mati Kaal. "Kindlasti ei põlga ta ära ka liha. Vähemalt korra nädalas keedame šimpansidele kaks kana. Ega nad muidu nii nutikad poleks."

Ahvid söövad mitmesugust puuvilja, sealhulgas ka banaani. "Ainult et just sellest on praegu saanud kõige hõlpsamalt kättesaadav ahvimaius."