POSTITANTS: Tenerifel sattus Mart ka postitantsutrenni. Foto: Erakogu
Inimesed
16. detsember 2014, 07:00

Mart Normet: puhkus päästis mu elu! (34)

"Ei kujuta ette, mis oleks minust saanud, kui me poleks perega julgust kokku võtnud ja tööpausi teinud," tunnistab ETV meelelahutustoimetust juhtiv Mart Normet, kes nimetab end töönarkomaaniks. "Ma ei ole kunagi osanud klassikalises mõttes puhata. Imetlen neid, kes oskavad pere jaoks aja maha võtta ja koju tööd mitte kaasa võtta."

Mart ütleb, et ta ei oska nii isegi elada, et nädalavahetusele töö-asju ei plaaniks ja seetõttu on ta aastaid töötanud põhimõtteliselt seitse päeva nädalas. "Kui on näha, et nädalavahetuse peale ei satu tõesti mitte midagi, siis saab küll perega kuhugi Lõuna-Eestisse sõita, aga seda juhtub mul maksimaalselt paar korda aastas."

Samuti on Mart juba aastaid oma suvepuhkused ette ära rikkunud. "Vaatan kalendrisse – nii palju tühja ruumi! Ideaalne selleks, et mingid asjad korda ajada," muigab ta. Ühel hetkel hakkab aga selline pidev töötamine paratamatult tervisele. "Kahe aasta eest olin ma püsivalt väsinud ja pidevalt haige."

Siis võeti perega vastu otsus, et tuleb aeg maha võtta ning Mart ja tema naine Anu hakkasid plaanima pooleaastast puhkust Tenerifel. "Mõtlesin juba kohe ette, kuidas puhkusele strateegiliselt läheneda ja seda luksust mitte ära raisata," viskab Mart enda üle nalja.

Kõigepealt tuli aga mõelda selle peale, kas pere saab endale üldse lubada poolt aastat elamist teises riigis. "Kuna Kanaaridel on terve aasta stabiilne kliima – selline hea Eesti suvi –, siis elab seal ka rohkelt hipiperekondi. Aga mina ei ole veel sinnani arenenud, et oskaksin ilma rahata elada," räägib Mart.

Esimese asjana tegigi perekond eelarve ja hakkas elamispinda otsima. Tallinna korter

üüriti välja ja auto müüdi maha. Möödunud aasta novembris pakitigi lõpuks asjad ja lennati palmi alla üheotsapiletiga. "Päevad läksid seal jube ruttu õhtusse – ärkasime, tuterdasime niisama ringi ja juba oligi õhtu käes. Meil tekkis mitu korda küsimus, et kuhu see töö tegemine veel päevakavas mahtuma peaks," naerab Mart.

Elu muutus täielikult

Eriti üllatas teda see, kui tugevaid ja värvilisi unenägusid ta Tenerifel nägema hakkas. Paljud teisedki on talle selle saare kohta sama rääkinud. "Ma ei tea, mis on Tenerife õhus nii erilist, aga unenägude intensiivsus ja tugevus on kindlasti märk sellest, et aju tegeleb enese korrastamisega," arvab ta.

"Hakkasin saarel päevikut pidama. Käsitsi! Mõtlesin, et saan lisaks raamatu alusmaterjalile ka käekirja loetavaks. Aga tutkit – käsi oli pärast mitmekuist igaõhtust päevikupidamist krampis ning A ja E täht nii sarnased, et isegi luup poleks aidanud vahet teha. Arvuti kasutamine on ikka oma tugeva jälje jätnud," meenutab noorkirjanik. "Mõtlemisega on samamoodi: arvutis on nii lihtne sõnu ja lauseid vahele lisada, kustutada, uuesti alustada. Aga tint ja paber – see on paras väljakutse!"

Muidugi võeti pikale puhkusele ühtlasi kaasa reisil olles kuueaastaseks saanud tütar Nele, kes veetis kolm päeva nädalas aega kohalikus rahvusvahelises lasteaias. Nii et koju tagasi lennates oli temast saanud inglise keelt rääkiv laps, kes ka "Frozeni" multikat enam emakeeles vaadata ei soovinud.

"Ei kujuta ette, mis oleks must saanud, kui me poleks perega julgust kokku võtnud ja tööpausi teinud. Võib öelda, et Tenerife päästis mu elu," usub 35aastane Mart. "Minu põlvkond ei hakka mingit pensioni saama. Me peame valmis olema elukestvaks tööks. Aga kuidas peaks see võimalik olema, kui end varakult vigaseks rügame?" Selleks, et elu lõpuni vormis püsida, tulebki endale vahepeal laadimise aega lubada.

Tema eeskujuks on maailmas kõrgelt hinnatud disainer Stefan Sagmeister, kes saadab iga seitsme aasta järel oma New Yorki firma üheks aastaks laiali. Selleks, et töötajad maailma eri paigus ringi rändaksid, puhkaksid ja ideid koguksid. Sagmeister kirjeldab oma elustiili nõnda, et ta justkui lõikab pensionipõlvest aastaid ükshaaval välja ja paigutab need tööaastate vahele.

Eesti Televisiooni tööle naastes tundis Mart kohe puhkuse efekti. "Istusin nagu väike Buddha koosolekutel, rahulikult ja rõõmsalt. Samal ajal kui mu kallid kolleegid olid kevadväsimusest sinised ja turris," meenutab ta. Ühtlasi tundis pool aastat palmide all puhanud Mart, et ta ei väsi tööd tehes enam nii kiiresti ära ja ka haigused on temast kaarega mööda käinud. "Ma loodan, et ei sõnu seda nüüd ära, aga ma pole siiamaani haige olnud! Isegi nina ei tilgu," imestab ta.

Hakkas trenni tegema

Peale mõtete korrastamise hakkas muidu ainult vaimset tööd tegev Mart Tenerifel ka korralikult trenni tegema. Seal kohtus ta püsivalt saarele kolinud kliimapagulase Eike Feigenbaumiga, kes on Eesti Aeroobika Liidu asutajaliige. Just tema tegiMardile personaalse treeningukava.

"Kui meile Eestist külla tulnud sõbrad bootcamp-stiilis kõrge pulsisagedusega trenni kaasa tulid ja kiiresti rivist välja langesid, sain aru, et olen täitsa uus inimene valmis," ütleb Mart. Ta meenutab, et kahe esimese kuuga õnnestus tööväsimus kehast ja peast välja saada ning kolm kuud oli piisav aeg põhjalikuks hingetõmbamiseks. Pool aastat puhkust andis aga võimaluse küllaldaselt "Minu Tenerife" raamatu jaoks materjali koguda ning ETVs ka minimaalse koormusega Eurovisioni lauluvõistluse projekti juhtida. Vahepeal käisid külas ka Peeter Oja ja Erik Moora, kelle-

ga koos kirjutati saarel valmis Peeter Oja stand-up– tuuri "Kui loll võib inimene olla" põhi.

"Peamiselt töötasime Peetri üürikorteri rõdul, kust avanes miljonivaade ookeanile ja linnale. Samuti tähistasime tema elamises perekondadega vabariigi aastapäeva. Laual olid muu hea ja parema hulgas ka kilud, must leib ja Eesti viin. Arvutist vaatasime presidendi vastuvõttu," meenutab Mart.