«Nüüd ma siis tean, et maailma pronksmedali vastu ei maksa vägikaigast vedada,» muigab haiguslehel viibiv Jüri Muttika. ETV «Ringvaates» pandi reporterid Jüri Muttika ja Hannes Hermaküla vastamisi vägikaikaveo maailmameistrivõistluste kolmanda koha mehe Markus Männikuga. Eksperiment lõppes nukralt: Muttika on kodus pikali ega tea isegi päris täpselt, mille ja kuidas ta paigalt nihestas.
«Hingata on valus. Ja üritan ka mitte naerda!» kirjeldab Jüri Muttika vaevusi, mis ilmnesid alles õhtul koju jõudes, mitte kohe salvestuse ajal. Ta ei mäletagi täpselt, mil moel ta jõujuurikaga vastamisi seistes endale liiga tegi: kas lõi ennast kuidagi õnnetult vastu lauda ära või virutas iseendale kogemata põlvega.
Muttika käis kolmapäeval traumapunktis, kus tehti pilti –luumurdu ei paistnud. «Aga tunne ei ole see, mis peaks olema!» ütleb Muttika ja kahtlustab, et asi on ribides. «Ribidega on see häda, et kõik ei paistagi röntgenist välja, see kõver osa ei jää pildile,» pakub ta.
Loo teeb keeruliseks seegi, et ribide paranemine võtab omajagu aega. «Ja ega need samal kujul enam kokku ei kasva.»
Jäänud ka murutraktori alla
Muttikat saab pidada tõeliseks ebaõnnesõduriks, kes saadet tehes keskmiselt kord aastas ikka viga saab. Enam-vähem aastapäevad tagasi hüppas ta eksperimendi käigus vetelpäästeülikonnas jääauku ja murdis sellega oma roided. «Vähemalt siis tundsin ma valu kohe, mitte hiljem nagu praegu,» võrdleb reporter. Roided-ribid paistavadki olevat tema nõrk koht.
«Valu on selline naljakas asi – harjud ära ja oskad siis juba vältida,» räägib haigus lehel viibiv Muttika, kes eelistab olla kahes poosis: kas pikali või püsti. Vahepealsed variandid valmistavad põrgupiina. «Kui end püsti ajan, tuleb ikka tükk aega vastu pidada!»
Miks ometi Muttika ennast järjepidevalt saate tarvis retsib? «No mis retsimine see on,» ajab ta tagasi. «Kui hakata arvutama, siis on aastas 120 lugu ja kui neist korra satun traumapunkti, siis on see väga hea protsent.» Tõe huvides tuleb ju kõike proovida. Muttika tunnistab: teoreetiliselt võiks ju mõnele eksperimendile ka ei öelda, aga pärast õnnestumist on see-eest eriti vägev tunne. «Kas või toosama kujundujumine, mida tegin. Võinuks ju mõelda, et mis asja, see on naistevärk ju!»
Muttikal on tegelikult vedanud, tema kuulsaim õnnelik õnnetus juhtus mõni aasta tagasi murutraktori kiirusomadusi katsetades. Mäest üles kihutava reporteri avantüür lõppes poolteise meetri sügavusel augus raske masina all. Või nagu Muttika ise nüüd ütleb: nad tegid asja, mis läks käest ära.
Tookord diagnoositi tal seljalihase venitus. «Selgroog sai paugu, aga õnneks katki ei läinud,» räägib reporter. «See oli ikka legendaarne õnnetus!»
Kommentaarid