Inimesed

Seaküla Simson: "Olen elu jooksul vist oma väikese järve jagu napsu ära joonud!" (15)

Juhan Mellik, 5. detsember 2014 07:00
JUMALAVALLATU: Simsoni tööd seeriast «Püha vaim» teenisid nii mõnegi pühamehe kõõrdpilgu.Foto: Teet Malsroos
"Kõige huvitavamad kohad "puhkekodudes" on suitsunurgad, seal kohtab igasuguseid lõuapoolikuid. Lohutavad sind: küll homme läheb paremaks! Ja ise lohutad teisi vastu," kirjeldab täna 55. sünnipäeva tähistav kunstnik Seaküla Simson viinaravi dünaamikat.

Lahemaal elava Simsoni elukäik on kirev. Vägijookidega kimpus olnuna lasi ta endale üle-eelmise aasta lõpus magneesiumi süstida – mõte selles, et napsu võttes hakkab süstitud inimesel väga, väga paha.

See jäi Simsoni esimeseks ja viimaseks doosiks. Skepsis lõi välja. "See on nagunii rohkem selline verbaalne hirmutamine," arvab ta meetodi kohta.

Ausam on oma tahtejõu peal: kui ei taha, siis ei joo.

"Eks ma olen ju eluaeg võtnud, see on mulle nii suurt rõõmu kui suurt muret toonud. Terve järveke on ära joodud!" on Simson aus.

Kuid mitte alati pole tahtejõud vastu pidanud. Vahepeal on ta tuuritanud mööda "puhkekodusid" – Simsoni luulelises kõnepruugis tähendab see Wismari haigla laadseid asutusi. Viimane ringreis oli tänavu suvel.

"Kõige huvitavamad kohad neis on suitsunurgad, seal kohtab igasuguseid lõuapoolikuid. Lohutavad sind: küll homme läheb paremaks! Ja ise lohutad siis teisi vastu."

Simson hindab kõrgelt "puhkekodudes" valitsevat rahu. "Ehkki sel suvel pagana laulupeolised harjutasid täpselt minu akna taga!"

Viimane asutuses viibimine lõppes varakult lahkumisega. Simson kardab nimelt, et liigne hoolitsus rikub raviprotsessi ära. "Seal on ju nõnda, et kui sul on raske pohmell, siis süstivad sulle vitamiine ja mis imeasju veel. Aga pärast õpidki selle selgeks ja harjud ära!"

Venemaa mäletab

Simsoni argipäev algab varakult, suvisel hooajal nii kell neli hommikul. Üheksast kümneni on "piiblitund" ehk telekas. "Vaatan Viasat Historyst värvilisi saateid Teisest maailmasõjast, alati näeb midagi uuest nurgast," ütleb Simson.

Tänavu suvel kulus suur osa aurust remondile. Räpasus hakkas närvidele käima. "Ateljees läheb nii mustaks, seal on ju terve Mendelejevi tabel õhus! Küüri siis seal kujusid puhtaks."

Mis puudutab õrnemat sugupoolt, siis Simson on rohkem kui rahul. "Ma olen elus kaks korda abielus olnud, mõlemad on p***e läinud," kirtsutab Simson nina.

Selle asemel naudib ta nüüd üksinda elamist suure algustähega. "Keegi ei õienda, keegi ei virise!"

Simsonil on kunstnikuelu kirjeldamiseks oma kreedo: kui kunstiga pole võimalik ära elada, pole ka mõtet seda teha. "Mulle ei meeldi vingumine ja virisemine. Ega pealeminev kunst ei tähenda veel haltuurat. Küll austajad käivad ostmas ja aitavad ära elada." (Simson sülitab selle peale igaks petteks kolm korda üle õla – J. M.)

Afganistani sõja veteranist Simsoni pole unustatud ka suure idanaabri juures. Aasta hakul toimetas ta järjekordse kuju kallal, kui tuli kõne Venemaalt: kas kuuleb Simson von Seakyll? Just selle nime all figureeris kunstnik Nõukogude Liidu ametlikus paberimajanduses. Talle on üle anda medal kangelaslike sõjateenete eest! "Tallinnas Lasnamäe kultuurikeskuses sain kätte," räägib veteran.

Misjärel helistas keegi sõber: tule külla, tegin just värske puskarilaadungi. "Ja ta teeb pagana head puskarit! Pesime medali joogi sees puhtaks ja istusime koos saunas."

Pärast tuli kõne veel kelleltki kohusetundlikult komandörilt Uuralist: kas jõudis auraha ikka kohale?

Kus ja kuidas plaanib ta ümmargust tähtpäeva tähistada, Simson avalikkusele ei reeda. Muidu on inimesed jookidega ukse taga platsis ja kellele seda häda tarvis. "Kodunt põrutan küll minema, aga Eestist päris mitte," salatseb ta.

Monument Paul Keresest

"Vaatasin, et üks inglise kunstnik tegi endast šokolaadist kuju. Mille peale tuli mulle mõte: samast materjalist saaks ju valmistada ideaalse tilli!" itsitab Seaküla Simson oma võimalikke tulevikuprojekte vaagides.

"Siis tuleks neid korralikult hoiustada – nii et häbi ei tee ja ära ei vaju!" fantaseerib Simson.

Tema värkseim temaatiline taies, skulptuur nimega "Püha vaim" kujutab endast inglitiivalist mungarüüs tegelast, ainult et mehe asemel on hoopis tegemist suguelundiga.

"Kristlased usuvad ju tõsimeeli, et tuvi kargas Neitsi Maarja ära," selgitab autor filosoofilist tagaplaani.

Teose esitlus toimus Hiiumaal Reigi pastoraadis. Simson mäletab hästi kohalviibinud kirikumeeste pahuraid kõõrdpilke. Üks tuttav lausa hoiatas pilkamisi: mees olgu ettevaatlik, muidu panevad papid kunstniku kirikuvande alla! "No aga kui plahvatab peas hea mõte, peab ta kohe ära vormima, saab raskest vaevast lahti," arvab looja.

Nüüdseks on kuju leidnud varjupaiga Simsoni enda kodus.

Ei maksa siiski arvata, et Simsoni töö koosnebki ainult suguelundite treimisest. Ülejärgmine aasta peaks Narva valmima monument maletaja Paul Kerese sajanda aastapäeva puhul.

"Tahaksin enne surma kogu Eesti oma monumentidega ära kaunistada!" lausub ta.

"Laulasmaalt Narva-Jõesuuni. Mis Peterburi maanteest alla jääb, on juba Mägi-Eesti," muigab Simson.

Samal teemal

03.10.2015
Politseis pandi Seaküla Simsoni mantlinööbid pihta
02.10.2015
Politsei loobus Seaküla Simsoniga kohtuvaidlusest
02.07.2015
Kohus andis ka politseimantli Seaküla Simsonile tagasi
14.04.2015
Riik võtab Seaküla Simsonilt raha taskust ja riided seljast

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee