Kollane maja trammitee ja raudtee vahel (1)

Kas teavad need tuhanded uued, kes harjunud trammi pealt otse turule rühkima, mis see kollane, kinni löödud akende ja ustega maja on olnud? Mis sa tühjast majast ikka arvad või mäletad. Kes tähelepanelikum, märkab, et räämas ilme all peitub väärikas sõjaeelne arhitektuur. Kes põlisem, mäletab, et siin oli klubi, Raudteelaste klubi.

Mina mäletan – olin siis lühikeste pükstega poisike –, et õhtuti tunglesid selle trammitee ääres seisva maja ukse ees noorte meeste hulgad, kostis muusikat ja teise korruse saaliakendes veikles valgus. Aga see oli keelatud piirkond, isegi mu naabermajade noored, tunglejate eakaaslastest Kalamaja kõvaks keedetud kutid vältisid sellistel õhtutel sinna tänavapoolele minekut. Sarnaseid paiku oli linnas mitu: madruste park ehk Suveaed (Skoone bastionil), Ohvitseride maja, Kopli park – neid leidus veel. Eestlastel jälle olid omad kohad.

Aga see, mida poisikesed ei teadnud, oli: kuigi raudtee värk oli Vene ajal suuresti vene värk, siis Raudteelaste klubi ikka suuresti eesti värk. 1929. aastal valminud toonane Raudteelaste kodu sai kauaaegseks koduks raudteeametnike 1922. aastal asutatud ning siiani edukalt tegutsevale segakoorile Raudam, mille nimigi on tuletis: raud(tee) + am(etnik). Nood aastad olid Kalamajas üldse suured ehitamis- ja ümberkujunemise ajad, asum kujunes uueks ja moodsaks elu- ja olupiirkonnaks. Tõsi, enamik sellest kadus viljastava nõukogude aja kestel igavikku. Aga see maja mitte.

Jah, väga paljud mäletavad seda kollast maja osalemise tõttu kõikvõimalikes ringides ja sektsioonides, mida tol ajal, mida oma Kalamaja lapsepõlvena mäletan, oli muide veerandsada. Ning eks neist pulmadest ja peiedest, mida uhke rõduga suures, 350-ruutmeetrises saalis peetud, ole ka veel paljudel meenutusi.

Napp pääsemine

Uus aeg lõi sisse 1990. aastate alguses, sellest peale on Raudam tegutsenud Salme kultuurimajas, põliskodu on aga omandivaidluste ning arendusplaanide lahendamise ootuses tühjana seisnud. Ja lagunenud.

„Kui me esimest korda üle ukse sisse vaatasime, olid kõikjal vaid paljad, krohvita kiviseinad. Ja katus laskis läbi. Endisest elust polnud midagi järel,” meenutas kahe aasta eest avanenud pilti Vivika Tihkan, praeguse majaomaniku firma Vivarec üks juhtidest.

„Avastasime maja juhuslikult, mööda sõites. Siis hakkas mõte liikuma: paljud meie kliendid ja meiega sisustuse alal koostööd tegevad disainerid on oma büroo Kalamajja toonud. Otsustasime nende juurde kolida,” märkis Tihkan. Hoone renoveerimiseks korraldati võistlus, mille võitis Kalarannas resideeriv arhitektuuribüroo Salto.

„Ostes tundus kallivõitu, aga praeguseks võib öelda, et võime rahul olla. Ja mis siin kahelda: maja on ikka väga ilus ning koht suurepärane,” märkis tulevane kalamajalane Tihkan rahulolevalt. Kinnisvara juures, öeldakse, on kolm tähtsat komponenti: asukoht, asukoht ja … asukoht. Raudteelaste klubil on need kõik täidetud: aia taga asub Balti jaama turg, mille arendusplaane moodsaks elu- ja ärikeskuseks on küll pidanud aastaid ootama, paar sammu edasi kulgeb kvartali tulevane peatänav, Reisijate tänav, selle taga juba Telliskivi loomelinnak. Aga kohe vastas, teisel pool trammiteed on Boheem, mida mõned peavad uue Kalamaja kvintessentsiks. Ja selja taha jääb Balti jaam ning kohe selle taha vanalinn.

Vivarec kujundab majast oma salongi-peakorteri: teisel korrusel hakkab olema stuudiolik töötuba, esimesel korrusel aga tooteväljapanek ning söögikoht Apelsini Raudtee, millel on ka suveterrass. Kui kõik läheb plaanipäraselt, avatakse raudtee ja trammitee vahele jääv uuendatud maja koos kohvikuga juba lehekuu alguses. Siis lähen vaatama, milline see hoone, mida olen teadnud juba üle poole sajandi, ka seest välja näeb.