FOTOUUDIS: Kirjanik Ira Lember sai Nõmmele nimelise pingi (4)

Ükskõik, kes ta antud juhul ka ei oleks, on küsimus au veidrustamises. Pink Nõmmel või Raplas või kustahes on iste, mis pole troon ega üldse midagi muud kui argiese. Tallinnas tehti lossi poole viivate puude juurde nende inimeste nimedega sildid, kes annetasid raha vastava puu istutamiseks. Pole vaja seda lapsikute legendide jada, mis ei teeni muud kui ajaloo tegelike faktide ja olemuse moonutamist nii nagu ajas poliitiliste mängude järgi esile tõusvad ja langevad ideoloogiad seda ikka on teinud ja teevad. Au ei ole mundrites ega tiitlites, ordenites ega preemiates, vaid inimeste (rahva) huvis millegi vastu. Aga au asjastatakse, muudetakse ikka millekski muuks. See on juba praegu muutunud mänguks, mida on piinlik jälgida. Ja see puudutav iga asja. Kes vaatas filmi lauva revolutsiooni aastapäevaks, sai tolle teatud puhkudel ikka ja jälle end esiplaanile seadvate inimeste pidurdamatu eneseülistamise üle ainult muiata. Aga see on piinlik ja alandab ajalugu - seda enam, et nende hulgas on ka akadeemilisi inimesi... Miks laseme end narriks teha? Ei imestaks näiteks, kui järgmistel presidendivalimistel jälle nlkp taustaga inimesi hakatakse peale pressima, kas kultuuritegelast või muidu tegelinskit. Ärgem laskem end kogu aeg mingite liba-au otsijate poolt narriks teha!