Inimesed

Briti kuningaperes on olnud sohilaps? (15)

Triin Tael, 4. detsember 2014 07:00
PLANTAGENETTIDE VIIMANE KUNINGAS: Richard III tundmatu XVI sajandi kunstniku portreel. Foto: Reuters
Inglismaa kurikuulsamaid valitsejaid Richard III põhjustab veel 500 aastat pärast surma paksu pahandust. Monarhi skeleti uurimisel paljastus, et kuninglikus perekonnas on olnud sohilaps. Kas see tähendab, et Elizabeth II-l pole tegelikult õigust riiki valitseda?

Richard III skelett avastati kolm aastat tagasi Leicesterist parkla alt. Selles paigas oli kunagi asunud frantsiskaani kloostri surnuaed, kuhu 1485. aastal Rooside sõjas surma saanud kuningas salaja maeti. Richard III surm tähendas Plantagenettide dünastia lõppu ja Tudorite valitsusaja algust. See kestis 1603. aastani, kui kuninganna Elizabeth I lastetuna suri.

Samal teemal

Sellele, et parkla asfaltkatte alt leitud säilmed kuuluvad tõepoolest Plantagenettide viimasele kuningale, viitas juba skeleti lülisambakaar. Sellise lülisamba omanikul pidanuks üks õlg teisest märksa kõrgemal olema – ja üks kaasaegne kirjeldas Richard III-t just sellisena. Ka DNA-uurimus kinnitas peaaegu 100protsendise kindlusega, et tegu on kurikuulsa monarhiga.

Kuninga sugulasele tegi abikaasa sarved

Kuid kuninglik skelett on kapist välja toonud uue luukere: rahvusvahelise teadlaste tiimi tehtud DNA-analüüs näitab Richardi sugupuu meesliinis katkemist. See tähendab, et ühele Richard III meessugulasele oli abikaasa sarved teinud ja toonud ilmale teise mehe lapse. Olenevalt sellest, kes kuulsas suguvõsas truudusetuks osutus, võib geeniuuringu tulemus tuua kaugeleulatuvaid tagajärgi.

Leicesteri ülikooli teadlaste juhitav tiim pani kokku Richard III sugupuu osad tänapäeval elus olevate sugulasteni välja. Richardil endal otseseid järeltulijaid pole, kuna tema poeg suri enne teda ning võimalikud kaks sohilast surid lastetult.

Kuid Richardi vanema õe Yorki Anne’i emaliini mööda edastatav DNA (mitokondri DNA) klappis kahe elusoleva sugulase Michael Ibseni ja Wendy Duldigi omaga. Ent isaliini mööda kulgev geneetiline info mitte. Tõenäolisim seletus on truudusetus. Uurimisrühma esindaja doktor Turi King nentis hiljutisel pressikonverentsil, et katkestus meesliinis polnud ootamatu. Tema varasemad uurimused on näidanud, et iga põlvkonna kohta on valeisaduse võimalus 1–2%.

Kuningas Henry VII võis olla lihuniku poeg

Sarvetegemine võis toimuda nende arvukate põlvkondade seas, mis lahutavad Richard III-t viiendast Beauforti hertsogist (1744–1803), kelle elusolevad järglased teadlastele meesliini DNA-proovi andsid. Meeste genealoogia uurimisel keskendusid teadlased Y-kromosoomile, DNA-paketile, mida edastatakse isalt pojale nagu perekonnanimegi, seletab BBC News. Enamikul viienda Beauforti hertsogi elusolevatel meesjärglastel leiti üsnagi levinud Y-kromosoomi tüüp, kuid see erineb Richard III säilmete haruldasest kromosoomitüübist.

Richard III ja tema rivaal Henry Tudor – hilisem kuningas Henry VII – olid mõlemad kuningas Edward III järeltulijad. Teoreetiliselt võis üleaisalöömine toimuda kummaski harus – kas sellest, mis viis Henryst tagasi Edwardini, või siis sellest, mis ühendas Richardit ja Edwardit.

"Hüpoteetiliselt kõneldes: kui John of Gaunt polnud Edward III poeg, siis oleks see tähendanud, et tema enda pojal Henry IV-l polnud seaduslikku õigust troonile – niisamuti Henry V-l ja Henry VI-l," ütles BBC Newsile uurimisrühma genealoogiaspetsialist professor Kevin Schürer.

Kas Tudori dünastiani viiva sugupuuoksa katkemine võib kahtluse alla seada ka tänapäeva kuningliku pere, Windsorite valitsemisõiguse? Praeguse kuninganna esivanemad ulatuvad James I ja Mary Stuarti kaudu Henry VII-ni. "Troonipärilus ei ole otsene pärimine isalt pojale ja/või tütardele," jääb doktor

Schürer oma vastuses diskreetseks. "Ajalugu on igasuguseid käänakuid teinud."

Statistiliselt on siiski tõenäolisem, et sohilaps lõi geenid segi selles sugupuu osas, mis troonipärilust ei mõjuta – kõige uuemas jupis ehk Beauforti järglaste seas.

Mitte brünett, vaid blond!

Ühtlasi pööras DNA-uuring pea peale senise arusaama Richard III välimusest. Kuningat on harjutud pidama brünetiks. Ka tema kolju põhjal tehtud rekonstruktsioon on tumedate juuste ja silmadega. Kuid monarhi DNA näitab 96protsendise tõenäosusega, et Richardil olid sinised silmad. 77% ulatuses on tõenäoline, et ta oli blond – vähemalt lapsena.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee