HEIDY TAMME OMA LAPSEPÕLVEST: isa peksis mind pahtlilabidaga pähe ning ajas meid emaga kirvega taga (176)

Oli ju sõjajärgne aeg-inimesed närvilised,kodutud,kes tuli siberist,kes muidu maalt linna----abielluti,sündisid lapsed,,ja elu hakkas peale sõda edasi minema..Keegi ei arvestanud sõja traumadega,põrutustega...Minu isa sai Sinimägedes eluaegse trauma.jäi mürsust tekitatud mullavalli alla--naaber mees kaevas välja--isale jäigi kehv kõrvakuulmine---vananedes ei kuulnud ta peaaegu midagi..pidin lausa karjuma temaga,,aga noh see selleks...Tollel ajal kui mina juba olin olemas,tuldi töölt-ikka mingi pudel viina,,isegi vahel rohkem,ehitati maja,sööki oli vähe,palgad madalad,aga tahe oli nii suur,et mitte alla anda...Aga ma mäletan seda ka kui mu isa ütles teistele meestele,et olgu naine kes on,aga minu käsi naise vastu ei tõuse,,ta ju mu laste ema....Minu isa,kes võeti sund mob-iga SS-i,sealt saadi kätte-viidi vene vangilaagrisse,,sai amnestiat..viidi Sillamäele uraanitehast ehitama,kui tartu vabaks sai--lasti mu isa koju--tühja koha peale elama..Milliseid päevi pidid tolle aja mehed nägema,ja siis veel edasi elama normaalset elu--ime siis et mõni mees ära ei pööranud kui naine ja laps kodus lõugasid et....Anti muidugi nahaparki ka-selleks oli meil vanaema--kes nüpeldas mind AJAVIITEKS--et näidata kasvatust...Mina oma vanemate kohta ei saa midagi halba öelda,sellest olen mina teistest hulka tugevam,targem ja ei hakkaks iial neid rahva ees mustama..Tänapäeva elu ei saa võrrelda sõjajärgsete haigete inimeste eluga..Tulgu mõistus neil ometi kokku,kui julgete sellist jama kokku pasundada,,kui palju ka teile makstaks,,jätke surnu hinged rahule,,kas seda plära olid Su vanemad ära teeninud pr.H.Tamme.Häbi Sulle.....