Arvustus: "Padjaklubis" tõmmati otsad kokku (14)

Jah, kõlagu see üleliia dramaatiliselt nagu Kristina tavaliselt, aga kui sellenädalane episood oli väldanud oma kümme, maksimaalselt viisteist minutit, võtsin ette järgmise nädala saatekava, et uurida, kaua seda hooaega veel järele jäänud on, sest ausalt öelda – kopa viskas lõpuks ette – ning tundsin kergendust, võib-olla isegi rõõmu, et käesolev episood hooaja viimane on.

Põhjus pole olnud sarjas tervikuna, kindlasti mitte. Laura, Miša ja Maria jõudsid teise hooaja kestel juba üsna suurteks inimesteks kasvada ning oma ellu mingi stabiilsuse, kindlama mõttelise olemise tuua. Stabiilsus kui selline ei tähenda igaühe jaoks neist muidugi täpselt sama asja, kuid nad jõudsid selle küsimuse enda jaoks siiski igaüks enam-vähem ära lahendada. Ainult Kristina mitte.

Kristina tegelaskuju kasvas üle kõigi peade. Ta oli ammu kasvanud üle keskmise vaataja pea, kellel ilmselt vähem kannatust kui mul, kes ma üritasin Kristinale terve hooaeg võimalusi anda, et temast lõpuks päriselt sotti saada ning saada mingisugustki tunnistust sellest, et ta pole täiesti lootusetu juhtum. Aga tundub, et siiski on.

Lõpuks kasvas Kristina ka üle teiste tüdrukute peade, sest olenemata faktist, et pulmapäev peaks olema iga naise elu õnnelikeim, oli Kristinal rohkem tegemist sellega, kuidas teised võimalikult õnnetuks teha. Pulmad ei ole muidugi üks neist elusündmustest või olukordadest, kus inimesel oleks võimalik esitleda just oma kõige altruistlikemaid ja paremaid iseloomuomadusi, kui kogu tegevus keerleb ja peabki keerlema tema ümber.

Aga Kristina on lauspshühhopaat. Tal on vastav iseloom ja välimus, et panna end mõnda psühhaatriakliinikusse arvele. Eriti nägi ta vastav välja siis, kui tüdrukud oma kottide ja kodinatega senisest elukohast välja kolisid ning õue astusid ja temal oli seljas haigla öösärki meenutav kleit. Võtkem juurde selle, kuidas ta terve hooaeg läbi omale mingeid asju ette kujutanud on ning mõte ja pilt hakkavad klappima.

Aga kogu siinse ruumi kulutamine Kristina peale on vist umbes see, mida ta tahaks, et keegi teeks ja ma usun, et iga normaalne inimene tahab toimida risti vastupidi Kristina tahtmistele. Jah, see tundub asjatu trotsina, kuid igaüks, kes on siiamaani jaksanud end „Padjaklubist" läbi närida, keelduks Kristina ego heaks mingisuguseid teeneid osutamast.

Näiteks Laura – kuigi teine hooaeg lõppes tema jaoks mingisuguse järjekordse kohtlast väärtust kandva tööotsaga, siis vahet pole, seni kuni ta ise õnnelik on. Ta näitas sel hooajal end lugematutest erinevatest külgedest ning kuivõrd lõpetamine seal, kus ta peab tööpakkuja öeldut „Sul on selline sumpsimaias naeratus" komplimendiks, pole teab mis paljulubav, tundub, et ta leidis oma koha. Olgugi see siis poseerimine suitsu sees, sumpsipikendused käes.

Pakuks, et Miša on vähi tähtkujust, tüüpiline vähk. Alguses end oma maskuliinse ja pealnäha ignorantse kuvandi taha peitnud Miša jõudis hooaja jooksul täielikult avaneda, näidates häbenematult ka oma kõige pehmemat külge. Antud teekonna viimase leveli lõpubossiks kujunes ilmselt Mišale kleidi selga saamine. Suure emotsionaalse koormaga, aga tehtud.

Maria on kõige õnnelikum laps, kuigi kurjad mõjujõud tema õnnega päris viimase hetkeni susserdada tahavad. Kalle pole teab mis unistuste mees, aga kas see mõte üldse loeb praegu, kui Maria jaoks kindlasti on. Tema üle kodumaa piiride ulatuv äriimpeerium pole teab mis eriti usutav, aga see mõte üldse loeb praegu, kui Maria jaoks polnud see kunagi olulinegi.

Täpselt ei oskagi pakkuda, kas siit on veel kuhugile edasi minna. Kalle tasuta kasutamiseks pakutud maja kriipsutab tüdrukute probleemide nimekirjast ühe suure maha – üüriraha kokkusaamine oli suurema osa ajast ju tegelikult see, mis Padjaklubi-tšikkide absurdseid ettevõtmisi üldse ajendas. Laural on töö, Mišal on kõik see, mis oli ennegi ning Marial on Kalle ja juhataja ametikoht. Ainult Kristinal on veel vaja aru saada, et tal on sõbrad.

Props sarjale väljendi "suur juht" eest. Me teame, keda te mõtlete ja see meeldis meile.