Inimesed

Anu Lamp: pärast kaht esimest nädalat lavakoolis arvasin, et olen vales kohas 

Kais Allkivi, 1. detsember 2014 07:00
Anu Lamp.Foto: Tiina Kõrtsini
"Ma olin kaks nädalat lavakoolis käinud, kui kirjutasin oma erialapäevikusse lause: "Vist olen vales kohas." See on alguses nii teine maailm ja sul tekib tunne, et sa üldse midagi ei oska," tunnistab näitleja ja lavastaja Anu Lamp (56), kes on nüüdseks ise 20 aastat Panso koolis õpetanud.

"Väga raske periood on lavakooli alguses. Olen vaadanud, et see muster kordub. Ain Lutsepp, kes oli minust eelneval kursusel, läkski päris alguses kaheks nädalaks koolist ära. Ja ma olen ka praegu selliseid katkemishetki kõrvalt näinud," räägib Anu Lamp, kui talt pärida, mis on ühel noorel näitlejaks õppides suurim proovikivi.

Kuidas esitine ebakindlus ja oma võimetes kahtlemine ületatakse? "Ma arvan, et nagu igas asjas. Sa lähed lihtsalt edasi. Tudengina oled juba selles vanuses, et suudad püsti tõusta," lausub Lamp.

See, kes otsustab draamaõpingud päriselt katki jätta, tunneb tema sõnul ilmselt õigusega, et on vales kohas.

Laupäeval esitasid lavakunstikooli kolmanda kursuse üliõpilased Eesti teatri- ja muusikamuuseumi sinise laega saalis Lambi juhendamisel Panso päevadeks kokku pandud lavakava "Koolis. Pansoga. Koolist". 27. lennu tudengid lugesid ette lavakooli asutaja Voldemar Panso mõtteid teatrist ja märkmeid, mida ta enne surma haiglaravil olles kirjutas. Samuti kergitasid noored katet sellelt, mis toimus nende kevadistes kirjandustundides, esitades August Gailiti ja Valdur Mikita stiilist inspireeritud omaloomingut.

Õppejõuna pigem range

Gailiti tuules olid tudengid sepistanud uudissõnu, nagu "lamprampne" ehk lavanärv Lambi tunnis, "irdkreetne" ehk konkreetne ja range nagu lavastaja Kaarel Ird ning "laiplõpne" – mitme tegelase surmaga lõppev näidend. Nii, nagu semiootik Valdur Mikita on humoorikalt klassifitseerinud näiteks mehi, naisi ja raamatuid, liigitasid noornäitlejad lavakunstikooli õpilasi, õpetajaid ja sisseastujaid. Range õpetaja võrdkujuna tõid nad välja pedagoogid, kelle tunni ajal ei julge vetsu minna.

Lavakõne ja eesti keele professor Lamp ei oska öelda, kas temagi nende õppejõudude hulka kuulub. "Ma arvan muidugi üldiselt, et see on vabakasvatus, mille noored on endaga kaasa toonud. Meile öeldi juba esimeses klassis, et tualetis käiakse vahetunnis ära," torkab kunagine Tallinna inglise kolledži kasvandik muiates.

Kuivõrd rangeks õpetajaks ta ennast peab? "Kuidas võtta. Ma arvan, et õpetaja ja õpilaste semutsemine ei sobi kooli," hoiab Lamp enda väitel piisavalt distantsi.

Sel kevadel avastas ta end ootamatult ka kirjanduse õppejõu rollist, sest raske oli leida kedagi, kes märtsis Londonist Rose Bruford College’ist üliõpilasvahetusest naasnud tudengitele vaid pool semestrit kirjandustunde annaks. Selmet võtta kiiruga läbi eri perioodide kirjandust, keskendus ta üksikute autorite stiilivõtetele ja uuenduslikule keelekasutusele.

"Me lugesime põhjalikult Tuglast ja töötasime Andrus Saareste sõnaraamatutega, mis mulle sülle kukkusid, kui Fred Jüssi oma kadunud abikaasale (tõlkijale ja toimetajale Helju Jüssile – K. A.) kuulunud Saareste sõnastikud mulle andis," märgib Lamp. Gailiti ja Mikitaga sarnases stiilis kirjutatud teksti esitamine oli üks eksamiülesannetest.

Oma lavakooliajale tagasi vaadates peab Lamp lemmikaineks kunstiajalugu. "See meeldis mulle kohe väga-väga. Meil oli see suuremas mahus ja seda õpetas kunstiteadlane Olga Kaljundi. Kõik need muud ained lisaks erialale olid väga toitvad. Eriala-ainetega seoses on igasugu hirme," möönab ta.

"Samas olen ma väga tänulik ja õnnelik, et minu kursuse juhendaja oli Aarne Üksküla. Seal kursusel oli sügav eetika ja inimesehoidmine. Aarne kutsus väga palju inimesi kas või lühikeseks perioodiks meid õpetama, et me ei õpiks ainult ühe meistri käe all," kiidab Lamp, kes on kümnenda, 1982. aasta lennu vilistlane.

Teater on muutunud pragmaatiliseks

Ehkki lavastaja, näitleja ja lavakunstikooli esimene juhataja Voldemar Panso, kes saanuks eile 94aastaseks, suri aasta enne seda, kui Lamp 1978. aastal tema asutatud kooli astus, mäletab ta, et Panso vaim elas kooliseinte vahel edasi. "See elab praegugi edasi. Õnneks nimetatakse lavakunstikooli siiani Panso kooliks ja meil on traditsioon lugeda Panso sünnipäeval lõike tema kirjutatust, sest see korrigeerib mõtlemist," leiab Lamp, kelle meelest on teatriringkond kapitalistlikul ajastul muutunud väga pragmaatiliseks.

"Niisugune hullus, et kunst on ainult kunst, ükskõik kui näljane ma olen, on paljuski kadunud. Ma arvan, et see on ajastus kinni. Elu on lihtsalt teistsugune," arutleb ta ja toob näiteks ülemöödunud nädalal Jerevanis toimunud rahvusvahelise teatriinstituudi ITI kongressi, kus muu hulgas tuli jutuks see, miks kohtumisel viimastel aastatel nii vähe kunstist räägitakse: "Seal oli üks prantslane, kes tuletas meelde, et 70. aastatel tulid nad kokku, et rääkida seitse päeva kunstist ja kolm päeva administratiivsetel teemadel. Nüüd räägitakse kogu aeg administratiivsetel teemadel."

Panso taunis liiga rahakeskset mõtlemist ehk n-ö pika rubla tagaajamist ja manitses, et head annet ei tohi lasta keskpäraseks, kuni viimase tööpäevani tuleks olla arenemisvõimeline ja esitada küsimusi. "Panso tekstid tuletavad meelde põhilist, millest me kipume kaugenema," sõnab Lamp.

Lavakatudengite uudissõnu

Mõningad nopped Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli kolmanda kursuse tudengite sõnaloomest, mis oli inspireeritud "Toomas Nipernaadi" autori August Gailiti keelekasutusest.

lamprampne – lavanärv Anu Lambi tunnis

irdkreetne – konkreetne ja range nagu Kaarel Ird

rutsmuhe – muhe nagu Ruts Bauman

laiplõpne – näidend, mis lõpeb mitme tegelase surmaga

tähttropleja – inimene, kes on mõne nõmedusega kuulsaks saanud

triiktraksis – silmapaistvalt korralikult riietunud inimene

tummselge – sõnadetagi selge

seierseilav – ringiratast liikuv

rõõmsäär – heatujulise kepslusega liikuv inimene

põlispõsk – pärismaalane

iluimbetsill – inimene, kes ei suuda hinnata kauneid kunste

tavatimukas – inimene, kes hävitab traditsioone

magu- ja põisraha – söögi- ja joogiraha

urnuhkeldaja – inimene, kes uhkeldab oma kannatustega

padakobiseja – inimene, kes ka süües täis suuga vahetpidamata räägib

kontraginal – vaevaliselt

lõugvaene – sõnaaher

kahurmaastik – auke täis asfalttee

juurpuurleja – inimene, kes läheb mõtlemisel juuretasandini välja

tõikaher – faktivaene

lünkpäine – lünkliku mäluga inimene

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee