Menusari "Kaardimaja" on kokteil William Shakespeare’i tragöödiatest

USA videote voogedastusteenuse Netflix hittseriaal "Kaardimaja" sündis Briti konservatiivide partei vahepealse aseesimehe Michael Dobbsi samanimelise poliitpõneviku (1989) ning selle ainetel valminud BBC minisarja (1990) põhjal. "[Peategelase] otsene pöördumine on läbi ja lõhki "Richard III"," kinnitas Kevin Spacey tänavu veebuaris, kui Netflix "Kaardimaja" teise hooaja vaatajate ette paiskas – nagu netiettevõttele kombeks, kõik osad korraga. "Algses sarjas ja romaanis oli just see suurepärane, et nad Shakespeare’il põhinesid."

Halastamatute mahhinatsioonide tulemusel troonile tõusnud Richard III on 55aastasele Spaceyle tuttav tegelaskuju. "Tabamatu iluga" parima meespeaosatäitja Oscari teeninud näitleja on pahelist kuningat mänginud nii Londoni kui ka New Yorgi laval. Huffington Post tutvustab Shakespeare’i-võhikutele "Kaardimaja" seoseid legendaarse Bardi loominguga. Ettevaatust, tekst sisaldab spoilereid!

Paljud Shakespeare’i tegelased, ennekõike Richard III ja Jago, purustavad neljanda seina ja räägivad publikuga. Kommentaaride teravmeelsus tekitab pahelise tegelaskuju ja vaataja vahel klapi. Tekib usaldussuhe, see muudab kurjami sümpaatsemaks. Frank pilkab lollpäid enda ümber – ja kui me ei taha nende hulka kuuluda, peame Frankiga samastuma. Kuid ettevaatust, see semu võib sind pussitada või su rongi alla lükata.

Claire Underwood (Robin Wright, "Forrest Gump", "Lohetätoveeringuga tüdruk") on sama võimujanune kui ta mees, kui mitte enamgi. Ehtne leedi Macbeth õhutas oma väepealikust meest kuningat tapma, et pääseks troonile. Claire toetab Franki võimuletõusu ükskõik mis vahenditega. Ning nagu leedi Macbethil, pole temalgi lapsi ("Macbethis" vihjatakse küll võimalusele, et leedil võis olla laps, kuid ilmselt suri too noores eas). Claire’is on vähe soojust, kuid küllaga kavalust ja intriigitsemist. Vaataja jääb huviga ootama, kas tal hakkavad närvid üles ütlema nagu leedi Macbethil.

"Kaardimaja" stsenarist sai Eestis töötades närvivapustuse

"Kaardimaja" stsenarist Beau Willimon töötas 15 aastat tagasi praktikandina Eesti välisministeeriumis. Ta tunnistas New York Timesile antud intervjuus, et elas Eestis üle närvivapustuse.

"Osalt seetõttu, et päike ei loojunud ega loojunud ja jäigi loojumata, ja osalt seetõttu, et ma ei osanud oma eluga midagi peale hakata, ja osalt seetõttu, et minus on olemas varjupool, mis võib aeg-ajalt esile kerkida," rääkis ta ajalehele. "Mul olid paanikahood, masendus, sellised asjad, ja ma olin 3000 miili kaugusel kõigist, keda tundsin või kellest hoolisin. Tulin New Yorki tagasi ja see kõik jätkus ja tunneli lõpus polnud valguskiirtki. Nii et läksin paariks kuuks tagasi St Louis’sse oma vanemate juurde elama, et uuesti otsa peale saada."

New Yorki naastes sai Beau koha Columbia ülikooli näitekirjanduse magistriõppes. "Olin raudselt meie rühma kõige halvem üliõpilane. Paljud neist olid eluaeg teadnud, et tahavad näitekirjanikuks saada. Mina ei tundnud teatrimaailmas hingegi ja mul polnud õrna aimugi, kuidas tegelikult näidendit kirjutada. Aga siis ma lõpetasin joomise ja pühendusin täiest hingest sellele tööle."

Tudengina lõi Beau kaasa mitme USA poliitiku valimiskampaanias. Sellest sündis näidend "Farragut North", millest 40 teatrit ära ütlesid, kuid mille põhjal George Clooney väntas filmi "Märtsi iidid". Beau teenis esimese Oscari nominatsiooni.

Presidendi ja Franki suhe meenutab Othellot ja Jagot

"Kaardimaja" avaosas raevutseb Frank, et president teda välisministriks ei võta. Samamoodi vihastas Jago Othello peale, kes talle ametikõrgendust ei andnud, eelistades Cassiot. Frank naeratab presidendile mesimagusalt, kuid sisimas põlgab teda. Pole ime, et ta üritab riigipead hävitada nagu Jago Othellot.

Võimujanus Frank on kui Macbeth

Frank mainib mitmel puhul, et võim on talle rahast tähtsam. Vastupidise hoiakuga inimesi ta põlgab. See on väga macbethilik – nagu ka kalkus ning valmidus tappa kõik, kes talle ette jäävad.

Franki kirikus-käik matkib "Macbethi"

"Macbethis" valdab nimitegelast kabuhirm, kui ta näeb oma õhtusöögilauas Banquo vaimu – oli ta ju ise lasknud oma hea sõbra mõrvata. Frank Underwood tonti just ei karda, ent kui ta on lähedase kaastöölise teise ilma saatnud, räägib ta kirikus tema vaimuga. Vaataja vaimu ei näe. Ka paljudes "Macbethi" lavastustes on Banquo vaim nähtav vaid Macbethile.

Nii "Richard III" kui ka "Kaardimaja" on süvapsühholoogia

Nii nagu "Richard III" räägib pealtnäha üksnes ajaloost, räägib ka "Kaardimaja" pealtnäha üksnes poliitikast. Kuid Shakespeare’i tragöödia nautimiseks ei pea olema ajaloohuviline ja "Kaardimaja" fännimiseks USA poliitsüsteemi spetsialist. Netflix läks poliitpõnevikku vändates riski peale välja, kuid seriaal räägib pigem inimeste hingeelust ning nendevahelisest suhtlusest kui Valge Maja igapäevatööst.

Franki abielu sarnaneb Macbethi omaga

Claire ja Frank hoolivad peamiselt iseendast, kuid jääb mulje, et nad tõepoolest armastavad teineteist. Nad lähevad koos läbi paksu ja vedela, on avameelsed ning sepitsevad üheskoos, et võimule tõusta.

Claire vihjab presidendi armuafäärile nagu Jago

Claire istutab riigi esileedi pähe mõtte, et seksikal assistendil Christinal võib presidendiga salasuhe olla. Samamoodi õhutab Jago thellos kiivust, andes mõista, et Othello kaunil naisel Desdemonal on armuafäär Cassioga. Nii Claire kui ka Jago teavad, et vahel piisab abikaasade soojade suhete hävitamiseks ühestainsast hämarast vihjest.

Avaosad lavastas David Fincher

"Kaardimaja" kaks esimest osa lavastas Hollywoodi tipprežissöör David

Fincher ("Seitse", "Kaklusklubi"), kes on ühtlasi seriaali produtsent. Teise hooaja režissööride seas on näiteks Jodie Foster, aga ka naispeaosatäitja Robin Wright.