Allan Roosileht: kaugeimad diskod olen teinud Kuubal ja Moskvas (3)

"Olin siis maal vanaema juures Jõõpres, suvi hakkas juba otsa saama ja diskole järgneval päeval pidin ma juba Tallinna ülikooli õppima minema. Leppisime kohaliku klubijuhatajaga aja kokku ja nädalajagu päevi jäi meil isegi reklaamiks – panime igale poole plakatid üles," meenutab Roosileht, et mõte diskot teha tuli üsna äkki. Roosileht ütleb, et oli selleks ajaks juba 5–6 aastat suur muusikafänn olnud.

Roosileht mäletab, et toona peeti nii-öelda kuulamisdiskosid, kus inimesed said kokku, rääkisid juttu ja kuulasid muusikat, kuid Roosileht võttis plaaniks teha ikka korraliku tantsupeo. "Müüsime seal isegi pileteid. Saime vist isegi umbes 30 rubla koolialustusraha kokku – see oli tolle aja kohta kõva summa!"

Eesmärk on alati olnud meelelahutus

Mis selle rahaga peale hakati, ta täpselt ei mäleta, kuid usub, et ju see paremasse tehnikasse investeeriti. "Kasutasime tollal kõige odavamaid linte, need lagunesid pidevalt ja oli vaja osta paremaid. Kõik nõudis raha, et kvaliteetsemalt mängida ja salvestada."

Pärast esimese disko tegemist alustas Roosileht Tallinna ülikoolis eesti keele ja kirjanduse õpinguid. "Sealt edasi oli juba lihtsam asju ajada. Ühtlasi korraldati siis esimesi tarifitseerimisi ehk hakati andma diskoritele päris ametlikke esinemislube." Kui muidu said plaadikeerutajad esimese hooga kolmanda või veelgi madalama astme loa, siis Roosilehele anti miskipärast kohe teise kategooria oma. "Teistel lubati ainult ühes klubis mängida, aga mina võisin kõigis."

Roosileht pani ettevõtlikest inimestest kokku pundi, kellega hakatigi kultuurimajades ja klubides pidusid korraldama. "Sellest seltskonnast, kes tegi mõttedisko laadseid asju – neid, kus inimesed istusid saalis, kuulasid plaate ja filosofeerisid – läks meie punt lahku. Meie tegime ikka pulli, et inimestel lõbus oleks. Meelelahutus oli algusest peale meie eesmärk."

Kui tänapäeval võib DJ olla igaüks, kes vähegi tehnikast midagi jagab ja nuppe vajutada oskab, siis toona pidid diskorid olema parajad sebijad, ütleb Roosileht. "Valguspulte kui selliseid ei olnud ja sõbrad tõid elektroonikatehasest hõlma all asju välja, millest sai vajalikke agregaate ehitada. See oli täiesti välistatud, et ostad mingi valgusasja, mis ennast liigutab ja kus lambid keerlevad. Meil käis asi nii, et lamp oli ühe koha peal, kuhu sa ta panid ja see siis vilkus muusika taktis."

Samuti polnud võimalik kuskilt soetada tänapäeval nii tavalisi diskokerasid. "Kui ma koolis töötasin, sõlmisime geograafiaõpetajaga suulise kokkuleppe, et kui pätid olid kapi otsast mõne gloobuse jälle maha ajanud ja see katki läks, siis sain selle endale," meenutab ta. "Parandasime selle ära, üks sõber lasi peeglitöökojas selle jaoks peeglitükid lõigata ja kleepisime gloobusele peale. Nii saime oma esimesed peegelkerad."

Mitmesuguseid pidusid tegi Allan omal ajal ohtralt – nii vanadele kui noortele, nii ühes kui teises stiilis. "Kui ma olin pisut alla 30aastane, olid mul hangitud juba ka Saksa šlaagrid. Läksin ühele 60. juubelile, kus oli tollel ajal väga palju tuntud inimesi kohal, muusikat mängima ja üks härra, kes oleks sobinud mulle vanaisaks, tuli minu juurde ning ütles: "Sa oled ju täitsa minu aja poiss!"," meenutab Roosileht, kuidas ta oskas end alati vastava seltskonna ootustega kurssi viia. "Teadsin täpselt, kes mida kuulata tahab."

Mänginud ka laeva peal

1980. aastate alguses, kui hakkas pead tõstma ansambel Depeche Mode ja välja tulid esimesed futumuusika kogumikud, tegi Roosileht sõpradega toonases Keldrimäe kultuurimajas futudisko. "Seal olid nii kõvad peod, et klubi oli puupüsti täis ja kedagi ei mahtunud enam juurde. Me mängisime alati kõige uuemat muusikat, tõime esimesena lavale süntesaatori ja näitasime, mis häält see teeb," meenutab Roosileht legendaarset aega. "Kuna süntesaatorit polnud kuskilt võtta, siis mu koolivend ehitas selle ise endale – Reaalkoolis olid nii kõvad tehnikamehed."

Roosileht ütleb, et kui keegi kuskil linnas hakkas käivitama uut üritustesarja, siis helistati ikka esimesena talle, kuna Roosileht oli alati kõigi muusikasuundadega kursis ning alati diskorite atesteerimiselt läbi saanud.

Üks põnevamaid perioode Roosilehe diskorikarjääris oli see, kui muusikat sai mängitud katamaraanil Liivi laht, mida ta nimetab lõbu-, lusti- ja lembelaevaks. "Seal toimunu oli enneolematu! Pileteid ei olnud laevale saada, need olid tihti nädal-kaks ette ära müüdud. Laev tegi päevas kaks väljasõidu: õhtul kella seitsmest kümneni ja siis üheteistkümnest kaheni öösel. See peatus Linnahalli kai juures ja Linnahall organiseeris sinna tehnika – seal oli tõeliselt hea saund!"

Roosileht meenutab, et väljasõidud olid nii popid, et kord juhtus ka nii, et üks mees jäi väljasõidule hiljaks ja et ikka laevale saada, tegi hiigelhüppe kailt alusele. Umbes aastakese laev toimis ja kord kui Roosileht sinna taas diskot läks tegema, selgus, et pool katamaraanist, diskorite kajut kaasa arvatud, oli vee all. "Linnahallil vahetati kivitreppe ja mõeldi, kuhu vanad panna. Väga lihtne – need visati merre. Meri muutus tänu põhjas olevale kivikolale üsna madalaks ja ühe tormiga laev nende otsa triiviski."

Kahe ööklubi ristiisa

Peale pea kõigi Eesti linnade ja külade on Roosileht diskosid teinud nii Venemaal kui Kuubal. Kord mindi Moskvasse noorsoo- ja üliõpilasfestivalile, kus Eesti delegatsiooni liikmetel tuli hotellis Sojuz külalistele igal õhtul muusikat mängida.

"See oli eriliselt valvatud hotell ja seal peatus kolm delegatsiooni – Iisraeli, Belgia ja Malta omad. Vahel tulid nad linnast nii hilja, et ega nad eriti huvilised tantsima ei olnudki. Meie käsutusse anti terve liinibuss, millega saime mööda linna sõita. Kord saime ühel peol austraallastega kokku ja meil läks bussis pidu lahti – mängisime saksofoni, kitarri, laulsime ja hakkasime lõpuks tantsima ka. Pidu oli nii kõva, et bussijuht ei suutnud lõpuks isegi roolimisega tegelda," muigab Roosileht. "Ta polnud enne midagi sellist näinud."

Kuubal tehti tantsuõhtut aga lausa palmi all. "See muusika, mis meie arvasime, et võiks seal popp olla, ei tähendanud neile absoluutselt mitte midagi. Õnneks oli meil kaasas suur plaadivaru. Kuubalaste lemmikuteks osutusid Madonna "La isla bonita" ja ka Led Zeppelini "Stairway to heaven" – neid lauldi algusest lõpuni kaasa."

Ta meenutab, et nende peod olid seal iseäranis popid, kuna kuubalased käisid justkui nööri mööda. "Neil toimusid küll iga päev tantsuõhtud – iga nurga peal olid tantsuplatsid, kus vanad inimesed ja väiksed lapsed tantsisid – aga seal mängis ainult Kuuba rumba ehk salsa. Kuna meie olime nõukogude inimesed, siis tõime neile justkui lääne valguskiire – sealgi lubati meil mängida keelatud Ameerika muusikat."

Roosileht on ka kahe Eesti ööklubi ristiisa. "Esimene oli Linnahalli planeeritud diskoteek, mille asedirektor oli toona Rein Lang. Linnahallis oli korralik saal, seda ehitati mitu kuud. Pakkusin nimeks Patarei. Lang ütles, et ma tuleks mõistusele, Patarei on ju vangla nimi. Ütlesin vastu, et klubi saab olema koht, kuhu inimesed tulevad patareisid laadima," meenutab Roosileht Linnahalli klubi nimesaamist.

"Teine oli Pirital, kunagise rannahoone kõrvalsaal. Kuna ingliskeelseid nimesid oli juba palju, siis ma pakkusin hispaaniakeelse La Playa. See ei tähendagi ju midagi muud kui randa ja nimi oli väga põhjendatud."

Sattus peolt tulles surmasuhu

Kord läks Roosilehel lausa nädal, et Räpinast peolt koju jõuda. "Meil oli mikrobuss ja magasime seal. Enne Paidet jäi ka bussijuht pikal sirgel magama – sõitis kraavi, murdis hunniku puid maha, käis mitu korda üle katuse ja mina ärkasin põllul," meenutab ta nappi pääsemist. "Sealt viidi otse haiglasse ja kahtlustati, et lülisambaga on mingi jama. Selgus siiski, et olin pääsenud üsna kergelt: sain kuus roidemurdu ehk terve rindkere oli katki. Siis pidin terve nädala haiglas voodirežiimil olema."

Teisel korral pidi Roosileht minema diskot tegema Aegna saarele. "Panime juba kola kõik laevale, kuigi kõik rääkisid, et Aegnal oli hommik otsa midagi tossanud. Klubijuhataja tuli laevale vastu, nägu tahmane, ja ütles, et ei saagi diskot teha, sest kultuurimaja põles maha."

Valiti hiljuti ööelu legendiks

Möödunud nädalavahetusel andis veebileht eestidj.ee klubis Hollywood Roosilehele üle tiitli "Eesti ööelu legend". "Tunne on väga tore, igasugused tiitlid on vahvad ja inspireerivad tööd edasi tegema," ütleb Roosileht.

37 aasta pikkusele diskorikarjäärile tagasi vaadates ta aukartust ei tunne. "Seda kogemustepagasit ei õnnestugi kuidagi kergemini saada, kõik tuleb ise läbi elada. On ju ka inimesi, kes teevad oma tööd 60 aastat."

Roosileht veel plaate nurka visata ei kavatse. "Kui ma ükskord enam inimesi lõbustada ei viitsi, ju ma siis hakkan midagi muud tegema, aga praegu ei ole mul küll soovi seda katki jätta. Ma ei jõua küll enam kella neljani ööklubides plaate mängida, kuid igasuguseid muid pidusid teen hea meelega."