Film

Arvustus: ebaoriginaalne “Päästmine” jääb mannetuks klišeedekuhjaks  

Lennart Puksa, 28. november 2014 20:27
Foto: Ekraanitõmmis
Taani režissööri Kristian Levringi kirg vesternite vastu tingib mannetu armuvilja, mis ummistab ekraani žanriklišeede, kiretu loo ja elutute tegelastega.

Vestern on ikka peamiselt olnud žanr Ameerika läänest, kuid pole enam ammu pelgalt ameeriklaste poolt tehtud. Eurooplased on vesternitest sama võlutud kui ameeriklasedki. 1960ndatel Itaalias produtseeritud nn spagetivesternid, mille kuulsamad teosed valmisid Sergio Leone käe läbi, on selle vanima filmižanri ühed eredamad näited.

Nõnda pole eurooplaste lavastatud vesternites mitte midagi ebatavalist, vaid pigem on see aja jooksul isegi tavaks saanud komme. Taanlane Kristian Levring on üks neist, keda seostatakse Dogma 95 rühmitusega, mis tähendab, et žanrifilm on peaks olema viimane asi, mille lavastamist temalt ootaks.

Kuid kunstilised tõekspidamised võivad ajapikku muutuda, ning nõnda ongi Levringi viimane film "Päästmine“ ("The Salvation“) üks lisandus vesternižanri, kuid paraku üsna ebaõnnestunud lisandus. Sirbis ilmunud intervjuus (14.11) ütles Levring, et "klišeedega tuleb mänguliselt ümber käia, aga neid on vaja, sest ilma nendeta ei ole ka vesterni.”

See on väga õige arusaam, aga paraku Levring pole filmis sellega hakkama saanud ja kõik klišeed mis ekraanilt vastu vaatavad on vaid klišeede koopiad, mis on mängulisusest kaugel. Vestern on väga kindlate iseloomujoontega žanr ja selles on oht laskuda stampidesse, kuid nagu Levring ütles, peab neid stampe või klišeesid teadma ja tundma ning nendega mängides anda mingi uus ja huvitav vint, mis mõjuks värskelt. Quentin Tarantino tegi seda väga ilmekalt “Vabastatud Djangoga”, kus ta võttis aluseks spagetivesterni klassika “Django” ja arendas ning muutis seal olevaid tegelasi ja teemasid ning tegi väga isikupärase filmi, mis oma klišeedes ja viidetekuhjas suudab siiski säilitada omanäolisuse.

Või nagu Lõuna-Korea režissöör Kim Jee-woon, kes 2008. aastal võttis aluseks Leone "Hea, Paha ja inetu" ja lõi viimaste aastate vingema vesterni pealkirjaga „Hea, halb ja kummaline“. "Päästmisega" on lugu risti vastupidi, Levring paneb klišeed ekraanile ja loodab, et nad hakkavad iseseisvat elu elama, andmata neile mitte mingit vinti või isikupärast tõlgendust. Lugu ise räägib taanlasest Jonist, Teise Schleswigi sõja veteranist, (Taani superstaar Mads Mikkelsen), kes on juba mitmendat aastat elanud Ameerikas ja nüüd saabub ka ta perekond tõotatud maale. Koheselt tekib reisitõllaga sõites Jonil kahe mehega konflikt ja ta naine ning poeg tapetakse, Jon maksab mõrvaritele kätte, kuid selgub, et üks tapetu oli kohaliku kurjami Delarue (Jeffrey Dean Morgan) vend, kes hoiab kohallikku linna hirmuvalitsuse all.

Nüüd nõuab see karikatuurne tegelane, et linn otsiks ta venna mõrvari üles. Tundub, et Levring on võtnud aluseks Clint Eastwoodi "The Outlaw Josey Walesi", kus samuti endise sõduri perekond tapetakse ja mehest saab kättemaksuingel ning Fred Zinnemanni “High Noonist”, kus kohalikud elanikud ei abista šeriffi võitluses linna terroriseeriva bandega.

Pole mitte üldse halvad inspiratsiooniallikad ja Levringil oleks olnud võimalus taanlasest peategelase kaudu kujutada kogu lugu läbi mingi võõra või immigrandi perspektiivi, mis muudaks loo kuidagi eriliseks, aga antud juhul pole mingit vahet mis rahvusest Jon on. Nõnda on kõik tegelased nii ühemõõtmelised, et isegi Mikkelseni mängitud Jon, kes peaks meenutama klassikalist "räägin vähe-tapan palju“ traagilise minevikuga kangelast, on liiga stoiline intrigeerimaks vaatajaid oma rännakul.

Ainuke tegelane, kes mingeid värve omab on Eva Greeni mängitud tumm lesknaine, kuid seda suuresti põhjusel, et ta ei pea lausuma ühtegi tuima lauset sellest ilmetust stsenaariumist.

Samas intervjuus ütles Levring veel, et antud film "räägib kättemaksust ja hinnast, mida selle eest tuleb maksta". Tegelasearengut pole Joni puhul küll märgata, rääkimata mingist moraalist kättemaksu laastavatest tagajärgedest või vägivalla hingehävitavast jõust.

Digitaalselt üles võetud "Päästmise" väljanägemisega on ka üks kana kitkuda, mis filmitud maksusoodustuste tõttu Lõuna-Aafrikas. Loomulik on, et filmide järelproduktsioonis timmitakse muu hulgas ka kaadrite värve, aga "Päästmise" puhul on näiteks ööstseenide värvigammad nii üleprodutseeritud, et asi eemaldub naturalismist ja kipub hingetu multika esteetika piirimaile.

Oleks vähemalt siis vägev lõpulahing, mis pakuks märulisõpradele mingit piletiväärtust, kuid seegi on lahendatud ilma suurema fantaasiate, kus pole enam vahet, kes elab või kes sureb. Lõppkaader aga üritab anda mingit sügavat sotsioökonoomilist kriitikat, kuid mõjub nagu kogu film – kohmakas klassikute ümbertöötlus, mis serveeritud poolfabrikaadina.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee