"Uskumatu, mis toimub! Inimesed, kus on teie mõistus ja süda?" (421)

25. novembril jõudsid Argo, õnnetusse sattunud Jarmo, tema ema ja Jarmo väikevend tagasi kodumaale. Ehkki Argo on silmanähtavalt väsinud ja endiselt mures, on ta nüüd valmis rääkima, mis tegelikult juhtus. Seda lootuses, et edaspidi saab pere ilma suurema kärata poja ravile keskenduda.

Kui sa poja juurde lendasid – milline info sulle teada oli, millised olid esimesed mõtted?

Tuli kõne, et Jarmoga on juhtunud tõsine liiklusõnnetus ning ta on haiglas – ajutraumaga ja koomas. See oli tohutu ehmatus, šokk, hirm ja mure poja elu ning tervise pärast. Ainus soov ja mõte oli kiiresti tema juurde pääseda, tema kõrval olla.

Kas sa teadsid sinnapoole teel olles, kus haiglas ta on?

Jah, teadsin – Jarmol on Tais töötavaid ja elavaid sõpru, kes sellest teada andsid. Nemad ja mu enda head tuttavad olid ka need, kes aitasid keelebarjääri puhul, tänu nende abile saime seal hakkama.

Kas poja juurde lennates oli teada summa, mis raviks võib kuluda?

Ei, ma ei teadnud, mis seisus Jarmo täpselt on ja kui palju või mis tempos ta paraneb. Seega ei olnud ka teada, millist ravi, operatsioone või uuringuid ta võib vajada ja mis see kõik võib võõras riigis maksma minna. Küll aga olime kuulnud mitmekümnetesse tuhandetesse ulatuvatest summadest ja see ehmatas – samas olime arvestanud ka sellega, et peame kõik täies ulatuses kinni maksma.

Kelle idee oli raha koguma hakata?

Kohe, kui õnnetusest teada saime, helistasime perega läbi kõik kindlustusfirmad, kelle juures tavaliselt kindlustuse teinud oleme. Neist öeldi, et Jarmol kindlustust ei ole. Paar sõpra ja mu vend tulid mõttele teha üleskutse meie ühise sõpruskonna seas. See ei olnud tegelikult mõeldud avaliku üleskutsena. Et võõrad annetasid ja toetasid, oli üllatus, mis läks väga hinge ja me oleme neile kõigile siiralt ja südamest tänulikud.

Siis selgus, et kindlustus on ka olemas, aga lugu oli juba meedias ja inimesed annetusigi teinud?

Jah. Kõne If Kindlustuselt tuli täieliku ja loomulikult kergendava üllatusena, sest veel päev varem helistasime neile ja nad kinnitasid, et Jarmol seda nende juures ei ole. Kahjuks meedias tekitas see aga paksu segadust.

Edasi selgus, et ravile nii palju, kui esialgu arvatud, ei kulu.

Ravi lõplik hind selgus viimases tervisekontrollis. Kindlustus maksis hiljem kohapealsed ravikulud välja. Eestis seisab ees veel taastusravi ja erinevad protseduurid. Kuna ta on Eestist nii pikalt ära olnud, puudub tal haigekassa ja siingi on kõik tasuline…

Sa rääkisid midagi ka fondi loomisest?

Selle peale mõtlesin siis, kui olukord oli veel segane ja polnud teada, palju maksab ravi või palju annetustest üle jääb. See oli esimene impulsiivne mõte, mis pähe tuli, sest selge on see, et ülejäänut ju endale ei hoia ja et asi oleks aus – tuleb raha võimalikult õigesse kohta paigutada.

Järgmisel hetkel otsustasid hoopiski, et kannad kõigile, kes soovivad, raha tagasi?

See tundus kõige õigem mõte, jah. Siis saavad inimesed ise valida, keda aitavad.

Palju annetusi üldse kogunes?

Kogunes ligikaudu 20 000 eurot. See summa sai välja öeldud 16. novembril ja pärast seda pole annetusi juurde tulnud.

Kui palju oli annetajaid? Kui palju oli neid, kes oma raha tagasi soovisid?

Olen raha tagasi kandnud umbes 300 inimesele. Umbes sama palju on neid, kes on öelnud, et nad ei soovi seda tagasi.

See osa, mida tagasi ei soovitud, kulub ikkagi Jarmo edasisele ravile, mitte autoliisinguks või uue kodu ehitamiseks, nagu targemad räägivad?

Loomulikult Jarmo raviks! Need, kes annetusi tagasi ei soovinud, ütlesid ise, et nad tahavad, et see jääks tema edasise paranemise ja taastusravi jaoks.

Kõlama on jäänud ühe annetuse summa – 4000 eurot. Selle väljatoomises nähti vihjet, et ärge kandke natuke, kandke palju?

See summa tuli minu headelt tuttavatelt. Ülejäänud olid väiksemad: mõni toetas saja, mõni kümne või paarikümne euroga, palju oli neid, kes andsid paar eurot või mõnikümmend senti. Aga ma rõhutan, summa suurus polnud oluline – need tulid kogu hingest ja see on oluline. Väita, et soovisime vaid suuri summasid, on täielik absurd.

Osad inimesed räägivad, et nad siiski ei ole annetusi tagasi saanud?

Öelge nimi ja kontrollime kohe üle. Mina olen tagasikanded teinud kõikidele, kes ühendust on võtnud. Minu meiliaadress on [email protected]. Sinna saate kõik oma küsimused saata.

Nii et nende süüdistustega tehakse sinu perele liiga?

Jah, loomulikult. Kõik, kes soovivad veel raha tagasi, võtke palun ühendust ja te saate selle tagasi. Ei ole mingit küsimust.

Mis tingis selle, et ühel hetkel sa enam poja käekäigu kohta infot ei jaganud? See ju tekitas veelgi enam kahtlusi ja kuulujutte…

Kõik ju elasid kaasa – sõbrad tahtsid teada, neile peamiselt postitasingi. Aga meedia jagas samuti infot ja kui ühel hetkel sattus poeg seetõttu pahatahtlike kommentaatorite ja halvustavate artiklite hambusse, tuli sellele lõpp teha. Okei, jah – mina olen avaliku elu tegelane, aga mu poeg seda ei ole. Tema ei pea rohkem kannatama. Tal on õigus privaatsusele.

Kui palju sa üldse neist spekulatsioonidest tead ja mida selle kõige peale öelda oskad?

Mis ma ikka arvan – mina sellele tasemele ei lasku. Kuulujuttude peale ei ole mõtet aega ja energiat raisata. Kõigile neile, kes kahtlevad ja halvustavad – ma loodan vaid, et nad ei leia end ise mitte kunagi sellisest olukorrast. Et nad ei pea midagi sellist läbi elama.

Mida läbi elama?

Iga lapsevanem mõistab, et kõige raskem on näha oma last raskes seisus. Ainult vanemal on valusam kui temal. Kui su laps on koomas ja sa ei tea ka täpselt, mis seisus…, siis sellisel hetkel on ainus positiivne tunne see, et sa tead: ta on vähemalt elus!

Kahtlemata üks raskemaid aegu – kui arvestada siia juurde kõik need kahtlused ja süüdistused?

Sellised süüdistused teevad haiget. Mitte ainult mulle, vaid kogu perele. Ma ei saa aru, palun öelge, millel need süüdistused põhinevad? Lihtne on istuda kuskil arvuti taga ja mõelda asju välja. Aga teisel pool on ju päris luust ja lihast inimesed, kellel on väga raske aeg. Miks inimesed seda teevad? Kus on nende süda? Seda ma tõesti ei mõista…

Kumba on rohkem olnud – positiivset või negatiivset?

Toetust ja soojust tunneme igal sammul, positiivsust on kindlasti rohkem. Ma tänan neid kõiki, kes meie kõrval olid ja on. Sellist headust ei unusta ma mitte kunagi!

Kuidas Jarmo end tunneb? Kuidas kojulend läks?

Kojulend kestis 13 tundi, oli pikk ja väsitav. Jarmo tunneb end üsna hästi, kuid vajab järelevalvet. Paar korda on ta juba koos sõpradega, kes talle toeks on, õues jalutamas käinud.

Ta on teil kodus?

Jah, Jarmo on kodus. Kodune keskkond on taastumisele väga oluline.

Mis raviga Eestis jätkata tuleb?

Arstid on öelnud, et ajutraumast paranemine võtab aega ja võib olla üsna ettearvamatu. Eelkõige on vaja aega. Seni, kuni spetsialistid on ta üle vaadanud ja täpsemalt teada, mis saab edasi, on ta meie järelevalve all.

Kas see, mis juhtus, on sind muutnud?

Väga palju on. Nüüd ma saan aru, et üks väike hetk võib muuta kogu elu. See on pannud mõtlema elu väärtuste üle. Ma tegelikult ei teagi, kas see kõik, mis juhtus, kohalegi jõudnud on.

Kas sa julgeksid veel Eesti rahvalt abi paluda, seda teistele soovitada või on lihtsam ise hakkama saada?

Tegelikult, kui häda on käes, tulevad appi kõik – nii sõbrad kui võhivõõrad. Ja meie ümber on palju südamlikke inimesi. Palju rohkem kui neid, kes üritavad teha kõik selleks, et mitte üks inimene sinusse ei usuks!

Oskad ehk anda mõne soovituse teistele?

Reisile minnes tehke alati kindlustus. Ja üldse võiksid inimesed rohkem kokku hoida.