KUULSUSE TIPUL: Enelin Meiusi 1993. aastal.Foto: PEETER LANGOVITS
Kaja Roomets 25. november 2014 07:00
"Läksin esialgu Moskvasse lühikeseks ajaks, olude sunnil jäin aga tervelt kaheks aastaks. Tema neerud ütlesid üles, keha oli vett täis. Mul tuleb silme ette pilt, kuidas ta süstlanõelaga endasse auke torkis, et vesi välja tuleks… See oli väga kurb pilt!" meenutab kunagise legendaarse ärinaise Enelin Meiusi elu lõpuaegu tema 80aastane ema Maimu Kass.

Ema süda valutab, et ta ei saanud 2011. aastal täita oma surivoodil tütre viimset soovi: võtku ta Moskvast Eestisse sõites kaasa tema angoorakiisuke Maks.

"Kui Enelin kellelegi sõnakestki lausumata 1995. aastal Eestist kadus, siis oli hirm südames – kus ta on, mis on küll juhtunud. Keegi ei teadnud midagi!" ütleb ema ja ta hääles on nutt.

Maimu Kassil on meeles ka see õhtu, kui kodus helises lauatelefon, oli päris hiline aeg:

"Tundsin Enelini ära tema hääle järgi, nutsime mõlemad. Pärast seda helistas ta regulaarselt, iga nädal, vahel koguni enne südaööd."

Tütar tundis huvi, kuidas kodustel Eestis läheb, kuid samas aimas ema süda, et aastaid tagasi insuldi üle elanud tütrel on olnud ka paremaid päevi, tervisega on lood väga kehvad.

Elas Moskva külje all

2009. aastast kuni Enelini surmani 15. veebruaril 2011 pidi ema teda põetama. "Läksin esialgu Moskvasse lühikeseks ajaks, olude sunnil jäin aga tervelt kaheks aastaks. Enelini üks jalg oli amputeeritud, hiljem amputeeriti ka teine. Neerud ütlesid üles, ta keha oli vett täis. Ta süstis end ise, arst käis kodus. Mul tuleb silme ette pilt, kuidas ta süstlanõelaga endasse auke torkas, et vesi välja tuleks… See oli väga kurb pilt!"

Ema tahtis raskelt haige Enelini lõpu eel Eestisse tuua, kuid arstid ei lubanud. "Ütlesid, et ta ei ela nii pikka reisi üle. Aga ma uskusin, et Eesti arstid saaksid teda aidata. See viimane aasta oli ikka väga hirmus aeg."

Maimu räägib edasi: "Kui tema mees Viktor hommikul linna tööle sõitis (nad elasid Moskva külje all), siis olin mina Enelini kõrval, kuid mitte kordagi ei rääkinud me tema surmast. Viktor oli hea mees, hoidis Enelini väga. Kui Enelinil oli pisut parem, siis tegi ta õhtuti arvutiga tööd."

Kuid 15. veebruari hommikul rauges Enelini jaks. "Ta hüüdis mulle veel oma voodist, et mammi, too mulle kiiresti korvalooli. Kiirustasin tema juurde, kuid ta ei jõudnud mind enam ära oodata."

Alles hiljem sai Maimu vennanaiselt teada, et Enelin oli talle jaanuaris helistanud ja öelnud, et ta sureb veebruaris.

Leinas ema sooviks oli võimalikult kiiresti koos tütre urni ja kass Maksiga koju Eestisse jõuda. Viktor, hea mees, oli kiisule isegi spetsiaalse puuri ostnud.

Rongi sisenemisel põrkuti vastu bürokraatiat: kass oleks lubatud rongi alles siis, kui Maimu oleks endale ja kassile eraldi kupee ostnud, selleks aga raha polnud.

"Naistepäeva paiku Viktor helistas mulle, lubas tulla Eestisse, et teeb ilusa raudaia Enelini hauaplatsi ümber ja toob kassi mulle järele. Ma ei hakanud talle ütlema, et meil siin kalmistutel raudaedu pole. Rohkem pole ta mulle ka helistanud…"

Alustas karjääri kokana

Maimu sõnul on ta karmi saatusega leppinud. Ema süda oleks rahul, kui ta saaks käia kas või korra Tallinnas Enelini haual tütrega rääkimas.

Kuidas sattus kokakooli tunnistusega Enelin 1980. aastatel moemaailma karussellile tippdisaineritega lava jagama ning karjääri alguses 1979. aasta Silueti kaanemodelliks osutus (ühe legendi järgi tänu liha- ja vorstipakikestele), seejärel juba Kuku klubi köögist püünele pürgis ja Pirita lillepaviljonis suurejoonelisi aastalõpuballe korraldama hakkas, on tema kaasaegsete sõnul paras müstika. Enelin oli oma ajastu sümbol.

Tema oskust kauboikapitalismi ajastul veenda inimesi oma ideede õigsuses võib isegi praegu, 20 aastat hiljem kadestada, kuigi pelgalt Enelini nimi tõstab paljudel vererõhku: ta olevat suutnud koguni NSVLi kergetööstuse ministrit veenda Tallinna moepäevade vajalikkuses. Ministeerium eraldas ligi 600 000 rubla, mis oli tolle aja kohta ikka väga suur summa.

Enelini kõrghetkedeks jäävad Eesti kõrgmoe viimine Pariisi ja New Yorki ning missivõitluste ohjade haaramine, aga samuti Eesti moedisaini keskuse loomine ja miljonite kroonidega tuuritamine.

Kõik see tundub nüüdisaegse Tuhkatriinu eduloona. Ainult et briljantkingakeste asemel pidi haigusest räsitud ja hiigelvõlgadesse sattunud glamuurne ärinaine õige pea kandma sootuks teisi jalanõusid.

Ema sõnul oli Enelin loomu poolest kange, ta ei kuulanud kedagi teist. "Kuid südame poolest oli ta hea."

Millal oli Enelin õnnelik ja kas üldse, seda ema ei tea:

"Ta ei rääkinud kunagi oma õnnest. Kooliajal joonistas muudkui moodisid, käis teistmoodi riides, kandis juukseid teistest erinevalt. Mina ei uskunud, et tema läheb kokaks õppima. Ene ei sallinud söögitegemist."

Teadis ette, kaua elab?

Emale oli üllatus seegi, kui tütar Ene muutis abielludes koos perekonnanimega ka eesnime – Enest sai ühtäkki Enelin.

"Miks ta ometi pidi nii vara abielluma? Me kõik rääkisime – mina, vanaema ja vanaisa –, et see mees pole sinu jaoks. Aga või ta kuulas! Abielu jäigi väga lühikeseks, nad ei saanud elama hakatagi," pole mure ema südames praeguseni lahtunud.

Maimu õnneks ei tea ta kogu kõmu ja klatši, mida kuulsast tütrest Eestist lahkumise järel ning 2009. aastal taas kodumaa üldsusele endast märku andnud Enelinist räägitakse.

"Ta justkui teadis ette, kui palju aastaid on talle antud. Ene põdes suhkurtõbe, see haigus oli tal kallal juba 30aastaselt ja süvenes iga aastaga."

Emal on meeles traagiline 1989. aasta, kui Enelin esimest korda surmasuhu sattus: "Minu õde Aino oli see, kes Enelini tookord surmast päästis."

Enelin on ühes toonases intervjuus öelnud: "Oleksin moemaailma pärast oma elu kaotanud, sattusin lihtsalt liiga suurtele inimestele tee peale ette. Olin reanimatsioonis ja peaaegu kolm kuud haiglas. Siis ma küll mõtlesin, et kirjutan kunagi sellest, mis on moemaailma hind. Nüüd ütlen ausalt, et ma ei ole jumal, et kohut mõista."

Enelini võlgade kasvades tundus paljudele jutt haigusest järjekordse blufina. Lõik Peeter Raidla veel trükivärvilõhnalisest raamatust "Enelin, tema glamuursed legendid ja skandaalid":

""Mul on Enelinist väga kahju ja keegi ei saa teda aidata," ütles Tiina Jantson Enelini tabanud tervisehädadele mõeldes aasta enne tema surma. "Omal ajal võis küll jääda mulje, et kui tal vähegi finantsprobleemid tekkisid, oli kohe kiirabibrigaad platsis. Ma arvan siiani, et nii mõnigi kord võis kiirabi olla pääsetee tema rahamurede eest. Ta oli väga hea näitleja."

Ka Maimu lubab tütrest kirjutatud raamatu läbi lugeda.

"Silmanägemine pole päris korras, aga tütrest kirjutatud raamatut loen kindlasti, kui pojapoeg selle mulle koju toob – ise ma raamatupoodi minna ei jõua."

Raamatu sisu pärast Maimu ei muretse: "Mis on olnud, ega seda olematuks tee." Kuid eaka naise hinges on suur soov: et trükist ilmunud Enelini raamat ei kisuks kelleski vanu haavu lahti ega põhjustaks solvumisi.

"Enelin on selle kõige eest oma eluga juba maksnud!"

Eduka ärinaise koondkuju

Enelin Meiusi (24. mai 1955 – 15. veebruar 2011 Moskva) oli 1990. aastatel legendaarne. Tema esimene töökoht Tallinnas oli Kuku klubis – algul kokana, hiljem klubi juhatajana.

1980ndate lõpus alustas ta moeäri, luues koos ärimeestest partneritega modelliagentuuri Andrey Models.

1994. aasta lõpuks võlgnesid Enelin Meiusi ettevõtted Eesti Moedisain, Enelin, Altrio ja Lagonas Eesti sotsiaalpangale ligi 12 miljonit krooni.

1995. aastal lahkus ta Eestist, jättes maha ligi 15 miljonit krooni võlgu (teistel andmetel oli võlgade kogumaht 23 miljonit krooni).

2009. aasta märtsis plaanis ta Saarepeedi vallas söögikoha avamist.

Ta oli 1990. aastatel eduka ärinaise koondkuju, kes tegeles heategevusega ja sõlmis edukaid äritehinguid, korraldas suurejoonelisi pidusid ning suhtles nii siinsete kui rahvusvaheliste kuulsustega.

Ent kümnendi lõpuks oli sellest vähe järel: ettevõtted olid laostunud, õhku pilluti süüdistusi ja peategelane kadus Venemaale.

Peeter Raidla raamat jutustab loo end tippu murdnud vastuolulisest ärinaisest, mis laiemas mõttes on kirjeldus kogu meie lähiajaloost – uskumatutest üheksakümnendatest, kui võis kiirelt võita ja kõik kaotada.

Allikad: Vikipeedia, Peeter Raidla raamat