PÖFFi arvustus: põnevalt naljakas "Öö kutse" on kõhedust tekitav satiir

Statistikaameti andmetel oli Eestis 2014. aasta III kvartalis töötuid 51 000 ja töötuse määr oli 7,5 protsenti. See number oleks kindlasti väiksem, kui enamus neist inimestest omaksid "Öö kutse" ("Nightcrawler") peategelase Lou Bloomi filosoofiat ja tema mõttemaailma. Samas liiguks siis meie ümber umbes Narva linna jagu psühhopaate.

Jake Gyllenhaali kehastatud Lou on ajutiselt töötu mees, kelle motoks on üsna eluterve idee: "Selleks, et võita loterii, pead sa kõigepealt pileti ostma.". Ühel õhtul Los Angelesi tänavatel sõites märkab ta autoõnnetuse ohvrit ja tema päästmist filmivaid vabakutselisi videoreportereid. Ta tajub selle öötöö kutset ja muretseb endale kaamera ning politsei skänneri, et olla õnnetustest informeeritud samaaegselt korrakaitsjatega.

Oma esimesed videolood müüb ta kohalikule telejaama uudistesaatele, mida produtseerib moraalitu Nina (pikka aega kadunud olnud, kuid siiski suurepärases vormis Rene Russo). Sellest saab alguse nende tööalane ja tööväline suhe. Koheselt palkab Lou endale assistendiks naiivse Ricki (briti räpparist näitleja Riz Ahmed), kellega nad asuvad raporteerima rikaste valgenahalistega toimunud vägivaldseid juhtumisi, sest just need müüvad kõige paremini.

Gyllenhaal võttis Lou mängimiseks alla 10 kg, et saavutada õõnes ja näljane väljanägemine, mida näitleja enda sõnul samastas ta koiotiga. See paralleel on äärmiselt sobiv, kuna koiott on tuntud ka selle poolest, et sööb enda liigikaaslaste korjuseid. Sama teeb ka Lou, sest ta saab palka ja seega toitub teiste inimeste õnnetusjuhtumitest. Ta on täiesti moraalitu ja äärmiselt motiveeritud, kes ei löö risti ette ka õnnetuspaiga detailide muutmise ees, et saada paremat kaameranurka. Samas sümboliseerib Lou ka internetipõlvkonna self-made man'i, kes oma teadmised on suuresti kogunud online´ist.

"Öö kutse" on Dan Gilroy debüütfilm (ta kirjutas ka ise stsenaariumi), kus ta demonstreerib üllatavalt kindlat kätt, suurepärast satiiri ja musta huumori ning närvesööva põnevuse kombineerimist, mida sel aastal on paremini suutnud vaid David Fincher filmiga "Kadunud".

Tundub, et Gilroy on oma inspiratsiooni ammutanud Martin Scorsese 1982. aasta sarnase tonaalsusega "The King of Comedy´st". Selles teravas satiiris televisioonist mängib Robert De Niro oma andes veendunud koomikut Rupert Pupkini, kes keeldub vastusest "ei" ja võtab kasutusele kõik vahendid saavutamaks läbimurret teleekraanil.

Lou Bloom on Rupertiga sarnane tegelane, nad mõlemad vilistavad sotsiaalsetele moraalinormidele, kuid on seda tehes äärmiselt viisakad. Nende naerva välispinna all on peidus aegsütikuga psühhopaat, kes iga hetk võib kaotada oma soovi naeratada ja plahvatada, mille tagajärjel ei pruugi neid ümbritsevate inimesega kõik just hästi lõppeda. Rupert on kindlasti sümpaatsem tegelane kui Lou, kes on oma maneerides ja kõnes küll viksilt poleeritud, kuid siiski tehislik ja nõnda tulnukalik, et ta särava välispinna alt hõõgub pidevalt parajas koguses kõhedat deemonlikkust.

Gyllenhaal teeb "Öö kutses" kahtlemata oma karjääri parima rolli, mis on väga tugev konkurent saamaks nomineeritud parima meespeaosa Oscarile. Film ise on naljakam kui enamus komöödiaid ja põnevam kui mitmed teised thriller'id, kuid satiirina televisioonist ei ütle see midagi sellist, mida varem juba poleks öeldud (näiteks 1976. aasta "Network"). Kuid sellegipoolest saab "Öö kutses" terava pilke osaliseks nii teleajakirjandus, kapitalistlik karjääritegemise maania kui ka tööturu bürokraatia.