UUTMOODI «NUKITSAMEES»: Laupäeval linastus kobarkinos kirjeldustõlkega Helle Karise 1981. aastal valminud «Nukitsamees». Kuigi Iti, Kusti, Nukitsamees ja nende seiklused on tuttavad peaaegu igale eestlasele, viidi kirjeldustõlke abil filmi sisu nüüd ka nägemispuudega inimesteni. Pildil paremal Helle Karis ja tema kõrval pime noormees Allan Vibur, kes on hiljuti valminud Arko Okki dokumentaalfilmi «Allan» peategelane. Foto: MATI HIIS
Inimesed
24. november 2014, 07:00

Uutmoodi filmielamus: suletud silmadega tekib filmist ilusam ettekujutus (1)

"Õues on päikesepaisteline ilm, must ronk tiirutab põllu kohal," niimoodi algas laupäeval PÖFFi raames linastunud kirjeldustõlkega "Nukitsamees", mis oli mõeldud nägemispuudega või teistsugust filmielamust soovivatele inimestele.

Kui tuled kustusid, sulgesin oma silmad. Film algas tegelaste tutvustamisega – öeldi nimi, kes teda kehastab, lasti kuuldavale tegelase hääl ning sellele järgnes lühike kirjeldus. Niimoodi möödus vähemalt viis minutit, enne kui film päriselt algas. Seejärel kirjeldati olustikku ning alles siis võis kuulda peategelaste Iti ja Kusti häält. Kirjeldustõlge tähendabki siis seda, et dialoogide vahelist visuaalselt pilti kirjeldatakse sõnadega ning see aitab vaegnägijatel filmi kogeda.

Olles küll ise oma viisteist aastat tagasi "Nukitsameest" näinud, ei mäletanud ma selle tegevustikku, mistõttu oli see nii uus kui ka uutmoodi filmielamus.

Olgugi et algul kirjeldati nii tegelasi kui ka põhilisi sündmuspaiku, tekib filmi kuulates hoopis teistsugune ettekujutus, kui see päriselt visuaalselt on – justkui keriks minu peas täiesti uus film. Kuigi plaanisin terve filmi silmad kinni hoida, tahtsin ikkagi vahepeal vaadata, mis ekraanil toimub. Avades oma silmad, vaatas mulle otsa aga hoopis teine pilt, kui minu peas oli. Nõiamoor, kollid ja kogu olustik oli palju koledam.

Seda ütles tegelikult enne seansi algust ka "Nukitsamehe" režissöör Helle Karis, et pärast filmi digitaliseerimist on see täitsa õudne, mistõttu ongi parem seda lugu ilma pildita vaadata.

"Öeldakse, et silmad ei valeta, aga mina ütlen, et inimese hääl ei valeta. Need heli kõlad, mida te kuulete, need on kõige suurem tõde," ütles Karis ning lisas, et heli on ka kõige olulisem osa filmindusest.

Pimedas on kõik teistmoodi ja nii ongi. Näiteks öösel autoga sõites ei taju me ümbritsevat nii nagu valges. Samamoodi on suletud silmadega filmi vaatamine – täiesti teistsugune elamus. Pange mõnikord kinno minnes oma silmad kinni ning proovige tajuda, mis filmis toimub.

Tänu helidele saate aimu tegevusest, kuid te kuulete kindlasti ka helisid, mida te filmi vaadates suure tõenäosusega tähele ei paneks – näiteks lehtede sahinat või linnu tiibade sahmimist. Helide maailm on tõesti väga rikas, õppigem neid vaid kuulama.