Filminäitleja Isaach de Bankolé: õppisin hoopis piloodiks, kui üks lavastaja mind tänaval avastas (2)

Kes võiks arvata, et Pariisi ülikoolis matemaatikas magistrikraadi omandanud noormees, kel taskus ka piloodidiplom, hakkab hoopis näitlejaks? Enam kui poolesajas filmis ja sarjas kaasa teinud Isaach de Bankolé (57) tunnistab Õhtulehele antud intervjuus, et sattus filmimaailma puhta juhuse läbi. Režissöör Gerard Vergez avastas Elevandiluurannikult pärit noormehe tudengipõlves Pariisi tänavatel, kui tal polnud mõtteski näitlejaks hakata.

"Oli aasta 1979. Õppisin piloodiks, aga mulle meeldis ka ööelu – restoranid, kohvikud, ilusate naiste seltskond. Tulin ühest Saint-Germain-des-Prés’ kandi kohvikust ja olin teed ületamas, kui üks kutt mu selja taga ütles: "Vabandust, ma olen režissöör ja teen ühte filmi, kuhu sa võiksid sobida." Kuulasin teda mõne minuti. Ta ütles, et elab läheduses ja kui mul on aega, räägiks ta mulle filmist lähemalt," meenutab de Bakolé. Ta arvab, et lavastaja pilku püüdsid tema rastapatsid, mida oli tol ajal läänes vähestel.

"Astusin kaks sammu tagas ja mõõtsin võõrast pealaest jalatallani. Sisehääl ütles, et mine temaga kaasa, sa oled ju mees ja suudad ennast kaitsta, kui midagi juhtub. Tegelikult vestlesime kaks tundi väga lõbusalt. Ta väntas filmi "Robinson Crusoe" põhjal ja soovis, et ma Reedet mängiksin," jutustab de Bankolé. Enne lahkumist andis Vergez talle kaasa Daniel Defoe kuulsa romaani. "See oli esimene romaan, mille ma oma elus läbi lugesin," pihib näitleja.

"Enne seda huvitas mind vaid teadus: matemaatika ja füüsika. Ehk lugesin vahel väsinud peaga lõõgastumiseks koomiksit," möönab de Bankolé. "Õnneks ei olnud mul järgmisel päeval tunde. Kui ma koju sain, lugesin öö läbi raamatut ja armusin sellesse. Kell viis hommikul magama minnes unistasin juba sellest, et minust saab näitleja," räägib mees.

Alustas hääledublandina

Kaks nädalat kohtus ta pidevalt lavastajaga, kuni Vergez tema illusiooni purustas: "Gerard ütles, et produtsent ei soovi filmi osatäitjat, kel pole näitlemiskogemust. Olin kurb ja pettunud, aga mõistsin seda otsust," nendib de Bankolé.

Kuus kuud hiljem kutsus režissöör teda Reede osa prantsuse keelde dubleerima, kuna Prantsusmaa, Itaalia ja Inglismaa koostöös valminud film võeti üles inglise keeles. "Ma ei kujutanud isegi ette, mida dubleerimine tähendab," tunnistab de Bankolé naerdes.

"Kui ma filmistuudiosse astusin, juhtus midagi maagilist. Nägin Robinson Crusoe osatäitjat, inglise näitlejat Michael Yorki. Ma armastasin seda näitlejat, olin tema filme näinud, aga poleks iial arvanud, et ma temaga päriselus kohtun. Haarasin tal käest ja küsisin, kas ta on tõesti Michael York. Minule oli jumal maa peale laskunud!" õhkab de Bankolé.

Kaks päeva filmile teksti peale lugenud, oli ta kindel, et tahab näitlejaks saada. "Küsisin Gerardilt, kus ma saan näitlemist õppida. Ta andis mulle viis draamakooli nime. Sulgesin silmad ja osutasin pastakaga suvalisele neist. Pastakas langes Cours Simoni teatrikoolile. Sinna ma läksingi," jutustab näitleja. Esimesed filmirollid sai ta 1980ndate alguses. "Näitlemine oli justkui toit, mida ma vajasin ja mis mu elust seni puudu oli," ütleb ta.

Peale kassahittide "Casino Royale" ja "Miami Vice" on de Bankolé ehk Eesti filmisõpradele tuntud Ameerika sõltumatu kino ikooni Jim Jarmuschi filmidest, Taani režissööri Lars von Trieri draamast "Manderlay", samuti on ta kaasa teinud sarjades "Sopranod" ja "24".

PÖFFil kahe filmiga

Pimedate Ööde filmifestivalil näeb kolmapäevast reedeni Tallinna külastanud de Bankoléd kahes linateoses: peaosas Ungari lavastaja Szabolcs Hajdu filmis "Miraaž" ja kõrvalrollis Iiri lavastaja John Michael McDonaghi mustas komöödias "Kolgata". Näitleja kohtus kolmel linastusel publikuga.

Eestlased olid küsimuste esitamisel küll häbelikud, kuid ta ei pane seda pahaks. "Mõistan, miks inimestel pärast "Miraaži" esimese veerandtunni jooksul eriti küsimusi ei tekkinud. See on väga emotsionaalne film, mis räägib orjusest (de Bankolé kehastab Ungaris elavat Aafrika jalgpallurit, kes satub politsei eest põgenedes ühe mafiooso juhitud farmis orjatööle – K. A.). Filmist väljatulek võttis aega. Olin ka ise seda esimest korda vaadates tunnetest nii tulvil, et mul oli vaja nähtut seedida. Kui aeg hakkas otsa saama, tekkis ühtäkki väga palju küsimusi," muigab de Bankolé.

"Eesti on idapoolseim paik, kus olen käinud, kui välja arvata see, et ma lendasin siia Moskva kaudu," ütleb 17 viimast aastat New Yorgis elanud näitleja. "Vastuvõtt on olnud väga soe ja kena. Lumine Tallinn on muinasjutuline," kiidab ta. Reedel maha sadanud esimene lumi valmistas talle ka peavalu: "Ma hüppasin korra ehmatusest, kui mind autoga sõidutati. Lumi teeb teed libedaks ja kui keegi järsult pidurdab, võid talle kergesti sisse sõita. Tunnen end lennukis kodusemalt ja kindlamalt kui autos. Autoga liigeldes hakkab mu süda tihti kõvasti peksma."