Kas Eestis on klassiühiskond? Kes on rikas, kes vaene (107)

Tartu ülikooli sotsiaalpoliitika õppetooli teadur Ave Roots, kelle õlul on loengukursus "Sotsiaalne stratifikatsioon" (sotsiaalne kihistumine) võtab väikese mõttepausi, kui küsida, kas ta näeb Eestis klassiühiskonna tundemärke.

Kindlalt leidub Eestis hulk märke sotsiaalsest ebavõrdsusest.

"Aga ma ei tea, kas need on ilmtingimata näited klassiühiskonnast," märgib ta.

Tema kolleegi, Tartu ülikooli sotsioloogi Tarmo Strenze sõnul Eestis inimesed ilmselt klassiühiskonda ei taju, kuigi ebavõrdsust on hulganisti.

"Eesti inimesed ei oskaks end niimoodi klassidesse paigutada nagu sotsioloogid seda teevad," märgib ta.

"Kui Inglismaal, kus klassivahed on väga selged, teevad inimesed juba keelekasutuse või kooli põhjal vahet, kes on alumine keskklass ja kes ülemine keskklass, siis meil seda ei ole."

Hääletu töölisklass

"Klassiühiskond – selle mõiste võttis kasutusele Karl Marx. Tema räägib tööstusühiskonnast, kus on konflikt kodanluse ja proletariaadi vahel. Aga seda meil ei ole. Sellel lihtsal põhjusel, et meil pole proletariaati. Selle häält pole kuulda. Kui vaadata ametiühinguid või streike, siis meil pole seda," ütleb Roots.

"Seaduste mõttes on Eestis töötaja kaitse keskmisel tasemel, aga tegelikkuses on kaitstus madal. Ma ei julge siit järeldusi teha, aga võib-olla meil on kodanluse võim. Meil on väga avatud majandus, vähe regulatsioone töötaja kaitseks, tööandjatel on üsna suur võim."

Aga kas proletariaadi hääleks ei või pidada seda sammukõminat, mis kostab Soome suunduvate laevade poolt?

"Soome läheb igasugustest kihtidest inimesi. Tõsi, nad lähevad sinna tegema enamasti proletariaadi tööd, kui arstid välja arvata," möönab Roots.

Igal juhul võib tema sõnul öelda, et klassid on Eestis olemas. Tehase tükitöölise ja mitut tuhandet inimest juhtiva peadirektori vahel on klassivahe.

"Küsimus on, kas igasugune ebavõrdsus tuleneb klassist või kas igasugune ebavõrdsus on näide klassiühiskonnast?"

Parem haridus – pikem elu

Eestis on tehtud terve seeria terviseteadlaste uurimusi, mis kõik on andnud üsna sama tulemuse – suremus ja kroonilised haigused on haridustasemeti väga erinevad.

Napima haridusega inimeste eluiga on lühem, nad surevad rohkem vähki ja jõuavad mingil põhjusel hiljem arsti juurde.

Ning siin ei pruugi põhjus peituda ainult elustiilis, et jõukamad ja edukamad pööravad rohkem tähelepanu toitumisele ja teevad rohkem sporti.

Rootsi sõnul peitub võti ka terviseteenuse kättesaadavuses – kas inimene oskab haiguse sümptomeid märgata või loodab niisama, et küll see läheb mööda. Lisaks see, et haritumad oskavad leida infot uute ravimite ja diagnoosimeetodite kohta, nad lihtsalt loevad rohkem ja on osavamad infot leidma.

Kui lisada veel ka targemate teadmine, et kui ise enda eest ei võitle, ei tee seda keegi, siis joonistubki välja käitumismuster, miks haritumad on keskmiselt tervemad ja elavad kauem.

Kui Eestis telesarju vaadates võib jääda mulje, et mõrvad on kõrgklassi koduperenaiste erahobi, kes üksteisele tsüaniidi koogitükikeste sisse sokutavad, siis tegelikkus on paraku muu.

Noad, rusikad, taltsutamatu raev – kui haritud inimesed oskavad omi konflikte enamasti lahendada verbaalselt, siis vähese haridusega mehed lasevad käiku rusikad ja külmrelvad. Selles osas paistab Eesti riikide võrdluses silma, meil satuvad väiksema haridustasemega mehed sagedamini mõrva ohvriks.

Oskus järjekorras ette saada

Samuti tuleb uuringutest välja, et haritumad on edukamad endale teed rajama olukordades, kus ressursse napib.

“Haiglajärjekorrad on pikad, lastejärjekorrad on pikad. Midagi ei ole teha. Ometi, tuleb välja, on siin inimestel vahe sees,” ütleb Roots, et tähtis on jõuda õige inimese juurde.

Kõrghariduse eelis väljendub siin ülikoolis loodud suhetes. Tudengipõlves on inimesed üliõpilasseltsis, rahvatantsurühmas, kooris või filmiklubis kohanud kedagi, kellest kriitilisel hetkel võib olla kasu. Kõrgkoolides tutvuvad paljud tulevaste arstidega, kes seal samuti õpivad, see võrgustik on oluline ka aastakümneid hiljem. “Keegi teab kedagi, kes teab kedagi,” selgitab Roots.

Samalaadne uuring lasteaedade kasutuse kohta näitab, et sinna panevad lapsi nii suure kui ka väikese sissetulekuga vanemad.

Aga Tallinnas ja Tartus, kus lasteaiakoha eest tuleb võidelda, tuleb esile tegur, mis teeb vanematel vahet. See on kõrgharidus – ülikooli lõpetanud vanemad oskavad leida mooduseid, kuidas ka järjekordade tupikus oma laps ikkagi lasteaeda sokutada. Madalama haridustasemega vanemad jäävad siinkohal rohkem hätta.

Distsipliin või loovus?

Rootsi sõnul on maailmas palju uuringuid selle kohta, et eri sotsiaalsetes klassides kasvatatakse lapsi erinevalt, neis väärtustatakse erinevaid isikuomadusi. Töölisklassi vanemad rõhutavad laste puhul rohkem reeglitele allumist ja distsipliini.

Kõrgemates klassides rõhutavad vanemad pigem loovust, initsiatiivi ja mitte niivõrd häid hindeid, kuivõrd asjadest arusaamist.

“Vanemad väärtustavad lastes täiesti erinevaid asju. See on taastootev – samad väärtused kanduvad edasi põlvkonnast põlvkonda,” ütles ta.

Koos väärtustega ka elukutsed ja positsioon, kuhu jõutakse. Kui inimene on juht, kas see tähendab, et tema vanemad on olnud samuti juhtival kohal?

Euroopa sotsiaaluuringu andmed Eesti kohta näitavad, et kui isa on olnud vastutav teiste töötajate eest, siis tema laps on tõenäoliselt samuti juht, toob Roots välja. Ema puhul ei ole see nii selge. Isikuomaduste poolest prognoosib juhiks saamist soov, et teised sind respekteeriksid.

Tallinna ülikooli sotsioloogiaprofessor Ellu Saar on leidnud, et põlvkondadevaheline side on viimasel kümnendil süvenenud.

See viitab, et klassiühiskond on süvenemas. Inimesed on oma vanematega sarnasemad sotsiaalse positsiooni poolest. Sama on näha ka Ungaris, Poolas, aga ka Saksamaal. See näitab, et mida vähem pakub riik tuge, seda rohkem sõltub inimene oma perekonnast ja selle võimalustest.

Sama maitse, sama töö

Tööandjad armastavad endasarnaseid. Kui oskused on samad, siis valitakse kandidaat, kes on tööandjaga sarnasem – ka seda on Rootsi sõnul uuringud näidanud. Nii tekivad töövestlusel küsimused: kas meeldivam ajaveetmisvorm on Õllesummer või Linnateatri suvelavastus, ja sealt võibki vahe sisse tulla.

Jõulupeo kavandamisel on oluline, kui kõigil on sarnased arusaamad, mis on tore, nii on kergem leida ühist keelt. See omakorda loob usaldust.

Niisiis: see, kas vanemad viivad lapsi teatrisse, kas loevad raamatuid ette ja mis raamatud need on, kas kodus pannakse plaate mängima – see kõik võib mängida rolli ka selles, kuhu laps oma elus jõuab.

Kuid jällegi, haridus on peamine tegur. “Laste puhul mõjutab nende edasist staatust kõige rohkem ema haridustase. Kui emal on kõrgharidus, siis laps saab tõenäoliselt ka kõrghariduse,” tõdeb Roots. Isa mängib rolli ainult siis, kui ta on tippspetsialist.

Strenze toob välja, et kõrgem intelligentsus on siiski võimalus, mille abil ka kehvematest oludest ja mitte nii prestiižsetest koolidest lapsed suudavad Eestis kõrgele välja jõuda.

“Intelligentsus natuke tasandab ebavõrdsust,” lohutab ta.

Kooli valik – edukamad alustavad ja võidavad!

Last kooli pannes ei tasu väga pikalt uurida koolide edetabeleid. Ka see, kui moodne on kooli õppevahendite valik või kui head õpetajad koolis töötavad, ei mängi peaaegu mingit rolli.

Oma last kooli pannes tuleks tähele panna, kes on sama kooli teiste tulevaste õpilaste vanemad – kui heal järjel nad on ja kui edukalt nad elus hakkama saavad. Sellisele järeldusele on jõudnud Tartu ülikooli sotsioloog Tarmo Strenze Eesti kooliõpilaste õppetulemusi, koolide võrdlustabeleid ning õpilaste tausta puudutanud uurimustes.

Strenze sõnul jõuavad Eestis eliitkoolidesse suurema tõenäosusega need lapsed, kelle vanemad on tavaliselt jõukamad ja paremini haritud.

“Sellel on ka põhjus – nad jõuavad oma lapsed paremini kooliks ette valmistada.” Koolis laste kodust kaasa saadud eelised veelgi süvenevad – välja valitud eakaaslaste seas valitseb kõrgem õpimotivatsioon, lisaks kodu tugi, mis endiselt väärtustab lapse arenguga tegelemist. Sellest ka eliitkoolide head tulemused.

Head tulemused rajavad edasi otsetee kõrgkooli. Nii annavad Tartu ülikooli, Tallinna tehnikaülikooli ja Tallinna ülikooli tudengite seas tooni niinimetatud eliitkoolide lõpetajad. Väikestesse erakõrgkoolidesse lähevad pigem tavakoolide õpilased.

Ning kui ülikool lõpetatud ja aeg tööle minna, siis ka palkade võrdluses teenivad eliitkoolide lõpetajad oma eakaaslastest rohkem.