“Meil on 20 aastaga tekkinud küll keskklass, aga see on haavatavam ja ebastabiilsem kui meie rikastes naaberriikides,” tõdes professor Marju Lauristin riigikogu ees inimarengu aruannet tutvustades. Ta lisas, et Eesti keskklass on väiksem ja ebastabiilsem, sellest on väga kerge välja kukkuda. See oli kolm aastat tagasi.
Praegu murrab Tartu ülikooli rahvamajandusinstituudi vanemteadur Jaan Masso pead küsimusega: kes see Eesti keskklass siis ikkagi on? Kust teda leida?
Ilmselgelt ei piisa talle Vikipeedias kirjapandust: “Keskklass on kõrge ametialase kvalifikatsiooni ning stabiilse ja küllaldase sissetulekuga inimeste kategooria. Alam-, kesk- ning kõrgklassi mõistet kasutatakse nüüdisühiskonna sotsiaalse kihistumuse iseloomustamiseks. Keskklassi mõiste võib eri riikides ja eri kultuurikeskkondades erineda.”
Keskklassi tundemärgid
Keskklassi iseloomustamiseks kasutatakse eri riikides erinevaid märke, mõni neist langeb siiski ühte. Näiteks et keskklassil on enamasti kõrgharidus. Keskklassi kuuluvad spetsiifilisi oskusi ja haridust nõudvate erialade esindajad: juristid, insenerid, arstid ja teadlased. Keskklassile on kombeks elada oma majas ning keskklass teeb tööd, mis on üsna stabiilne.
Üks võimalus keskklassi defineerida on võtta ette rahvusvaheline ametite klassifikatsioon. Selle neli esimest lahtrit on n-ö valgekraed – seega peaksid kuuluma ka keskklassi.
Siia kuuluvad teadlased, laevakaptenid, arhitektid, raamatupidajad, õpetajad, juristid, ajakirjanikud-kirjanikud, kõikvõimalikud juhid ja mänedžerid, riigiteenistujad, postitöötajad ja müügiesindajad.
Viiendast astmest edasi järgnevad n-ö sinikraede ametid: näiteks tööstustöölised ja põllumehed, aga ka hotelliteenindajad ja müüjad. Neil keskklassi asja ei ole.
Eestis on valgekraesid ligi pool kõigist töötegijatest (48,3%), veidi vähem kui Euroopa Liidus keskmine.
Masso möönab, et sellise liigituse puhul keskklassi määrata on Eestis üsna libe tee. Postiametnik või õpetaja – mõlemad ametite liigituse järgi keskklassi kuuluvad valgekraed – teenivad meil umbes kaks korda vähem kui sinikraede hulka liigituvad keevitajad.
Üks mõõdik on see, kuhu inimesed end ise paigutavad. Selgub, et masu on Eesti keskklassi eneseusku kõvasti tuuseldanud. 2009. arvas end keskklassi kuuluvat ligi 54% inimestest, viimati, kui Eurobaromeetri küsitlus sama küsimuse esitas (aastal 2012), olid keskklassi read tublisti hõredamad – vaid ligi 47%.
Siin on nii lätlased kui ka leedulased endast paremal arvamusel – masu ja kärbete ajal küll lopsu saanud eneseusk on taastunud ning keskklassi arv on seal viimaste küsitluste põhjal suurem kui kunagi varem.
Kõrgklassi määratleb end 2% ning töölisklassi ridadesse ligi 53% – need andmed on Balti riikide peale ühised.
Keskklassi keskmine sissetulek
Sissetulekute põhjal on võimalik keskklassi hulka liigitada need palgasaajad, kelle sissetulek jääb mediaanpalga lähedale.
Kui kõik palgasaajad kamandada ühte rivvi, kõige väiksema palga saaja ees ja kõige suurema palga saaja teises otsas, siis keskele jääb n-ö mediaanpalgaline. Selle aasta teises kvartalis maksti mediaanpalgasaajale peo peale 753 eurot. Siiski on põhjust rõõmu tunda, aasta varem anti kõigest 705 eurot.
Masso liigitab keskklassi need, kelle sissetulek on vahemikus 70–200% mediaanpalgast. Kõik, kelle sissetulek jääb 527 ja 1506 euro vahemikku, võivad end õnnitleda, nad on Eesti keskklass. 53% Eesti inimestest kuulub selle järgi keskklassi.
Auto on Eestis olulise märgilise tähendusega. Jaan Masso andmete põhjal on väikese sissetulekuga inimeste klassis (nad teenivad vähem kui 75% mediaanpalgast) autoomanikke 29%. Keskmike seas saab endale autot lubada 72% ning kõige rohkem teenijate rühmas on auto peaaegu igaühel – 92% märgib, et nad on autoomanikud.
“See on üsna segane lugu siiski, me näiteks ei saa Eestis öelda, et pere, kes elab Mustamäe kolmetoalises korteris, ei kuulu keskklassi, aga samas väikest maja Tallinna äärelinnas omav pere on kindlalt keskklass. Me ei tea veel, mis need märgisüsteemid Eestis on,” ütleb Masso.
“50% Eesti inimestest elavad palgapäevast palgapäevani. 10% ei saa oma arvete tasumisega hakkama, nende hulgas ka need, kes on hädas kiirlaenuvõlgadega. 40% inimestest teenib nii palju, et suudavad midagi kõrvale panna,” ütles Eesti Konjunktuuriinstituudi direktor Marje Josing.
Väiksema sissetulekuga inimeste kulutuste seas on peamiselt sundkulud: toit, korteriüür, elekter. Eesti inimeste tarbimisharjumusi uurib statistikaamet. Viimane selline põhjalikum analüüs Eesti leibkondade tarbimisvõimaluste kohta valmis 2012.
Ameti analüütik Tiiu-Liisa Laes ütleb, et paari aastaga pole pilt oluliselt muutunud, veidi on kõigi võimalused paranenud, sest sissetulekud on kasvanud, aga siiski mitte oluliselt. Uuring jagab Eesti tarbijad kümnesse rühma.
Kõige vaesem kümnendik kulutas aastas leibkonna liikme peale 992 eurot, ehk umbes 83 eurot kuus. Kõige jõukam kümnendik sai kulutada täpselt kümme korda rohkem. Liha peale kulutavad vaeseimad aastas 34 eurot, keskmikud pisut alla 100 euro, kõige jõukamad ostavad pereliikme kohta 137 euro eest liha.
Jalatseid võis endale lubama hakata alles keskmike seltskond – seal kulus aastas neile veidi alla 40 euro. Kõige jõukamatel ligi 140.
http://tarkjapalk.ee/palgablogi/keskmine-palk-ja-keskklass