Inimesed

Põhja-Tallinna solist meenutab oma tormilist nooruspõlve

Jaanus Saks: istusin kolm kuud jutti pudeli otsas! (35)

Nataly Koppel, 21. november 2014 07:00
NOORUSPÕLVE HÄNGIMISKOHT: «Siin, Pelgulinna polikliiniku tagahoovis, jõlkusime hästi palju. See oli kohalike koht, kus kokku saada. Eriti tihti passisime siin suvel,» valis räppar Jaanus Saks pildile jäämiseks nostalgilise paiga.Foto: Teet Malsroos
"Hakkasin mõistma, et liigun allamäge, kui nägin, et suhtlen pidevalt samas jõukudes, millega käisid käsikäes kaklused ja kõvad probleemid. Saadeti katusemehi ja igasugu muid pätte asju lahendama, ähvardati igal võimalikul moel ja pandi makse peale. Narkootikumid ja joomingud olid samuti igapäevane nähe. Mina istusin kolm kuud jutti pudeli otsas," meenutab Põhja-Tallinna solist Jaanus Saks (28) oma noorpõlve.

"Päris noorena, 15. eluaastast peale, sain sellise elukooli, mida ei sooviks kellelegi. Koju ei jõudnud vahel mitu päeva. Aga eks see kõik õpetas elama, andis omamoodi kogemusi. Pani nägema, millised on inimesed ja milline pead olema ise. See kõik pani enda ümber ringi vaatama, et kuhu see tee viib, millised inimesed su ümber liiguvad ja kuhu nad sind kaasa tirivad."

Koolist tegi Jaanus poppi, korvpallitrenn läks untsu. "Ema, kes kasvatas mind üksinda, ei jõudnud minu järele vaadata, ta käis tööl kahel kohal. Ja ega ma ei kuulanud teda ka väga palju," tunnistab muusik.

Samal teemal

"Siis oli teemaks sisuliselt ellujäämine ja raha mängis suurt rolli. Kuna elasime vaeselt ja raha polnud kellelgi, hakati lõpuks teatud asjadest puudust tundma ja raha muretsema kõikvõimalikel viisidel: tühjakstõstmised, pisivargused, röövid…" meenutab Jaanus kuritegelikku minevikku.

Viin, kanep ja kainestusmaja

"Olles noor ja loll, kisti ka mind sinna sisse. Mäletan, kuidas sai käidud teatud kohtades, inimesi jalgratastelt maha tõstetud ja viidud need alati kindla ostja juurde. Sellistel hetkedel käib kõik nii kiirelt, et sa ei jõuagi mõelda, kuhu sa sattunud oled ja mida sa teed. Aga hiljem kahetsed seda eluaeg," teab muusik, kelle minevikku mahuvad ka rahakottide ja mobiiltelefonide röövimine.

"Eks kõik algab sellest, kus kandis elad, kasvad ja milliste inimestega end seod ning siduda lased," arvab Tallinnas Pelgulinnas elanud Jaanus, kuid usub, et väljapääs on siiski alati olemas.

"Kõik sõltub iseendast. See on nagu mingi kuradi ring. Algul alkohol ja sõbrad, siis peod ja kaklused, siis narkootikumid ja suuremad teemad, lõpuks oled mingi kuradi kriminaal ega teadvusta endale enam, mida teed. Peaasi et oled lahe vend ja liigud sama lahedate vendadega ühes pundis," meenutab Jaanus.

"Hakkasin mõistma, et liigun allamäge, kui nägin, et suhtlen pidevalt samades jõukudes, millega käisid käsikäes kaklused ja kõvad probleemid. Saadeti katusemehi ja igasugu muid pätte asju lahendama, ähvardati igal võimalikul moel ja pandi makse peale. Näiteks mind lõi rannapargis üks 35aastane mees jalaga rindu ja nõudis 30 000 krooni. Iga asja või teo eest nõuti raha, olid sellised ajad. Kuna mul ei olnud seda raha kuskilt võtta, siis lahendasid neid seise minu eest teised kutid," toob muusik näite oma minevikust.

"Narkootikumid ja joomingud olid samuti igapäevane nähe. Mina istusin kolm kuud jutti pudeli otsas, võltsnaeratus näol, ja üritasin kõik oma mured ja probleemid sinna uputada," ei karda Jaanus, kes oli siis 18aastane, tõde välja ütelda. "Keegi oli suuremas sõltuvuses, keegi suuremat sorti alkoholilembene – puhas poiss polnud põhimõtteliselt keegi. Mina proovisin keelatud ainetest kanepit, õnneks kaugemale ei jõudnud. Üleüldse mulle see narkoteema ei meeldinud, aga viinakuradi küüsi sattusin küll," avameelitseb räppar.

"Mina jõin põhiliselt viina. Aslanovi vodka oli odav ja seda sai kohalikust poest. Kui me astusime poodi sisse, teadis müüja juba, mida anda ja tõstis pudeli kohe laua peale. Mõni päev jõime kaks-kolm liitrit viina mitme peale ära. Tegime seda põhiliselt ühe sõbra juures."

Jaanuse sõnul on ta sattunud politseisse ja olnud ka kainestusmajas. "Me kõik teame, mis see viimane koht on, kuhu lõpuks jõuda võid. Tänan, ei! Alati saab öelda ei. Sa ei ole sellepärast nõrk, pigem tark ja tugev. Nii tugev, et otsustada ise, mida sa oma eluga peale hakkad," soovitab ta noortel oma peaga mõelda ja mitte lasta end mõjutada, enne kui end lõpuks trellide tagant leitakse.

Muusika ja usk iseendasse

Jaanus leidis pääsetee kinnisest ringist tänu muusikale ja iseendale: "Mõistsin, et peab leidma endale teised huvid ja väljundi. Selleks oli muusika. Lapsepõlves käisin laulukooris, 13aastaselt käisime sõbra keldris sünti mängimas ja proovisin juba siis räppida, tegin esimesi katsetusi."

Eneseotsing kestis kümme aastat. "Kuni lõpuks sain aru, mida ma tahan teha. Ja leidsin inimesed, kes on nõus minuga seda rada käima. Enne seda nagu ootasin midagi, mida kunagi tegelikult ei tule. Inimesed, kes muusikamaailmas sees olid, rääkisid suuri jutte ja lubasid käe alla panna. Loomulikult jäidki need ainult juttudeks ja lubadusteks. Sain aru, et kui midagi tahad, siis pead selle nimel pingutama ja ainult iseendale võib loota," usub räppar.

"Aitasin ennast ja teisi. Oli ka neid, kes ei suutnud teemas püsida ja läksid allakäiguteed edasi. Vahel näen nende nägusid mööda noorpõlve tänavaid sõites. Kahjuks on neil Säästumarketi plastõllepudel näpu vahel ja näost on nad ära vajunud," räägib Jaanus.

Kõik on kinni iseendas

"Mõned sõbrad, keda olen aidanud või vähemalt püüdsin aidata, keerasid mulle selja. Kõik, kes olid minuga, neid ma hoidsin ja austasin ning see tunne oli kindlasti vastastikune. See oli meie Pelgulinn, need olid meie tänavad ja sellest sai meie muusika. Me kasvasime koos ja toetasime alati üksteist," peab Jaanus sõprade toetamist tähtsaks.

Pelgulinnas aastaid elanud Jaanus pole praeguseks muutnud üksnes elustiili, vaid ka elukohta ja kolinud ligi neli aastat tagasi oma kodukandist minema, kesklinna lähedale. "Alguses elasime naisega Pelgulinnas, aga hiljem siiski kolisime. Esiteks jäi see elamine väikeseks, ja teiseks teadsid kõik ikkagi, kus ma elan ja tulid ukse taha koputama, nädalavahetustel läks võtmiseks. Rahulikku elu ei olnud," selgitab muusik, miks ta otsustas teise kanti kolida.

"Nüüd olen sellest eemal ja ise ka nii palju muutunud ning täiskasvanulikumaks saanud, et elu on rahulikum. Muidugi on elu kõvasti muutnud ka minu väike tütar Jessica, kes on kolmeaastane ja käib juba lasteaias," on Jaanust aidanud nii tema elukaaslane Diana, kellega nad on koos kuus aastat olnud, kui ka laps.

"Kõik on kinni iseendas. Peaaegu alati. Erandeid on kindlasti, aga kõik ei saagi olla täiuslik ja lihtne," usub Jaanus, et iga inimene on oma õnne sepp.

Kutsekool jäi pooleli

"Koolis ei ole ma istuma jäänud, ehkki hinded ei olnud lõpuklassides kuigi soliidsed. Põhikooli lõpetasin ära, aga kutsekooli viimane semester, kus ma õppisin ehituspuusepa ametit, jäi pooleli. Siis läksin veel edasi õhtukooli, aga tõsi mis tõsi, viimased eksamid jäid ikka sooritamata. Mulle on valmistanud raskusi matemaatika, muud ained tulid kergemalt. Kogu aeg on kiire olnud ja kooli kõrvalt käisin veel tööl ka. Näiteks Soomes. See oli oma 4–5 aastat tagasi. Läbisin asbestikoolituse ja töötasin hiljem Soome firmas mürgiste ainetega. Me kandsime turvalisi kaitsekostüüme, siiamaani pole igal juhul tundnud, et see oleks minu tervist mõjutanud, aga kes teab, millal see võib välja lüüa. Kuna samal ajal hakkas tekkima Eestis ka pere, siis tulin Tallinna tagasi."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee