Inimesed

Elen Lotman: praegused filmitudengid on varasematest siiramad (2)

Kristjan Roos kristjan.roos@linnaleht.ee, 20. november 2014 16:23
Õppejõud ja operaator Elen Lotman leiab, et miks ei võiks ta tulevikus operaatoritööd teha mõne oma praeguse õpilase filmis. Pildil on ta filmikooli esimese kursuse tudengi Markus Andrease tehtud kunstkaameraga. Foto: Heiko Kruusi
Eesti üks paremaid filmioperaatoreid Elen Lotman on juba rohkem kui aasta olnud ihu ja hingega Balti filmi- ja meediakoolis õppejõu ametis ülesandega anda korralik teadmiste- ja inspiratsioonipagas Eesti filmi tulevikutegijatele.

Praegu on Pimedate Ööde filmifestivali aeg ning võiks arvata, et ka filmitudengid istuvad tundide kaupa kinos ja ahmivad parimatest paladest ideid, mõtteid ja inspiratsiooni. Küllap see nii ka on. Aga toimugu PÖFF või sadagu taevast pussnuge, Tallinna ülikooli Balti filmi- ja meediakoolis keskenduvad tudengid ja õppejõud ennekõike ikkagi õppetööle. Nii asjatavad esmakursuslased pimedatel novembriõhtutel etüüdide tegemisega ja filmikunsti osakonna juhataja Lotman oleks isegi õppejõu töö tõttu peaaegu PÖFF-i avamise maha maganud.

„Filmiõpe, eriti kui see on surutud kolme aasta sisse, tähendab, et tudeng täidab 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas oma aja vaid sellega,” tunnistab Lotman. Eestis pole see alati kahjuks nii olnud, sest filmitudengid pidid aastaid oma õpingute eest ise maksma. Seetõttu oli õppejõududel raskem eeldada tudengitelt täit pühendumist, sest nondel tuli ju õppimise kõrvalt õpingute eest tasumiseks raha teenida.

Haridusreformi põlvkond

Sel sügisel aga olukord muutus. Lotman nimetab filmikooli praegust esimest kursust naljaga pooleks haridusreformi põlvkonnaks. Ta usub, et tänu sel aastal loodud tasuta õppekohtadele on nüüd filmi õppima jõudnud ka neid, kes tasulise õppe korral ilmselt poleks seda teinud. Võib isegi julgelt öelda, et nii suurt vanuste ja elukogemuste erinevust pole filmikoolis ühelgi kursusel olnud. Mõni tudeng on 33-aastasest Lotmanist endastki vanem. „Tunnen iga päev alandlikkuse tunnet, mida tekitab andekate inimestega kokkupuutumine,” märgib Lotman, kuid selles muigamisi öeldud lauses peitub tegelikult suur tunnustus ta õpilastele.

Millised aga üldse on nüüdsed filmitudengid? Lotman on tähele pannud, et praegused filmitudengid, aga ka filmindusega kokku puutuvad gümnasistid pole varasemaga võrreldes nii küünilised. „Sõna „põlvkonnavahetus” oleks siinkohal liiga hämar kasutada, nii paikapanevalt ei julge ma öelda. Ma ei saa öelda, et vähem küüniline tähendaks seda, et nad oleksid tohutult enesekindlamad või julgemad. Aga nad tunduvad kuidagi väga siirad ning ei karda niivõrd palju oma mõtteid väljendada,” selgitab Lotman lähemalt. 2004. aastal filmikooli lõpetanuna mäletab ta, kuidas küüniline olek tundus tol ajal omamoodi äge. Keegi ta kaasüliõpilastest sõnastas toonaste tudengite olemuse lausa nii, et iga küünik on pettunud idealist.

Tegelikult õpib ju praegu filmikoolis esimene põlvkond, kes pole nõukogude aega näinud. Lotman kahtlustab, et ehk võib siit otsida nende siiruse põhjuseid. „Mingi eneseusalduse kasv tundub olevat sellises turvalisemas keskkonnas kasvanud küll,” leiab ta.

Filmiõppejõuna näeb ta paremini kui keegi teine, milline võiks olla Eesti filmi tulevik. Filminduses ei käi aga kõik sugugi kiiresti. Filmikooli lõpetanud ei asu kohe tööle režissööride, produtsentide või operaatoritena. Alustada tuleb ikkagi suhteliselt nullist ehk assistentidena.

Operaatori põnev elu

Nüüdsete koolilõpetajate filmikeel võiks ehk Eesti filminduses tooni hakata andma kümmekonna aasta pärast. Just nii kaua läheb aega selle ajani, mil filmitegija ei mõtle enam nii palju oma töövahendile, vaid on õppinud seda valdama täielikult ja piltlikult öeldes kinnisilmi. „Kui mul endal sai kümme aastat ülikooli lõpust, siis tundsin sellist teistsugust tunnet, et nüüd ma vist saan aru, mis mu töö on,” meenutab Lotman.

Filmikooli tööle tulnuna otsustas Elen Lotman, et pühendub ainult õppejõu tööle. Tema süda on aga ikkagi operaatoritöö juures, mida ta kooli lõpetamisest saati on teinud. Nii võib ajutist operaatoritööst loobumist mõnes mõttes pidada ohverduseks, aga kindlasti ka missiooniks. „Olen kindlasti liiga noor, et end siia tugitooli sättida ning mõelda, et elus on küll juba filme tehtud ja nüüd on aeg õpetada. Näiteks Prantsusmaal võetakse filmioperaatorite liitugi alles pärast seitsme täispika filmi tegemist. See, et ma olen Eestis sellises positsioonis, nagu ma olen, on seotud sellega, et Eesti on pisike riik. Pingike on meil siin nii lühike,” tõdeb Lotman. Ta on aga kindel, et ta on tulevikus lausa moraalselt kohustatud operaatorina jätkama, sest tudengite ees tuleb ju säilitada tõsiseltvõetavus.

Ja isegi kui ta igapäevaselt sõna otseses mõttes kaamera taga ei viibi, siis õppejõuna tuleb kaameratega ikka kokku puutuda. Aga mis üldse on operaatoritöö võlu? „Minu jaoks on see umbes sama, kui et mis tunne on, kui sul südant ei ole. Minu jaoks on see töö sügav veendumus, mulle meeldib selle juures kõik. See on amet, milles on kombineeritud loomingulisus, tehnilisus, organiseerumisvõime ja pingetaluvus. Iga operaatori päev on erinev, hämmastavalt põnev ja huvitav,” selgitab operaatorist filmiõppejõud.

Lotman pole mingist küljest vaadates tavaline operaator. Ta on üks väheseid Eesti naisoperaatoreid. „Minu jaoks ei olnud kaua aega küsimus selles, kas minul on filmi vaja, vaid kas filmil on mind vaja. Vaatasin ringi ning mõistsin, et operaator on vaikne ja rahulik keskealine mees. Siis vaatasin peeglisse ja tahes-tahtmata midagi sellist sealt ei paistnud. Ja ükskõik kui palju ma pingutasin, et olla keskealine mees, siis see ei tulnud mul kuidagi välja. Selleks hetkeks olin jõudnud sügavasse identiteedikriisi, olin aru saanud, et ma sinna kunagi ei jõua ja samas tahan olla operaator,” räägib Lotman lähemalt oma filmiteekonna esimestest sammudest.

Siis aga viis saatus ta Taisse kaheks kuuks maailmakuulsa filmioperaatori Chris Doyle’i juurde õppima. Doyle oli kõike muud kui stereotüüpne operaator. Ta oli lausa pöörane: paistis võtteplatsil rohkem silma kui näitlejad, oli tohutu energiline ja elas kui lahtine haav, olles kõige nähtava suhtes tundlik. Kaks kuud ta jälgimist õpetas Lotmanile, et ainus asi, milles ta ise maailmas kõige parem olla saab, on olla ta ise. „Siis leppisin sellega, et kui minust keskealist meest ei saa, on minus võib-olla midagi sellist, mis mul on anda iseendana. Olen üritanud niipalju kui võimalik jääda enda suhtes ausaks ning mitte üritada olla midagi, mis ma ei ole. Ja ma arvan, et see on mind operaatorina kõige rohkem aidanud,” avaldab Lotman.

Filmitegemises on operaatori sõnul kõige erilisem just töö kollektiivsus. Tal on võimalik korraga teha midagi, kus kaks pluss kaks on rohkem kui neli. Režissöör, näitleja, operaator ja kunstnik tulevad oma osaga, helirežissöör, stsenarist ja produtsent panustavad samamoodi ning siis korraga tekib hämming, kui selgub, et tulemus on kordi suurem, kui ise oleks suutnud eales välja mõelda. Just niimoodi sõnastab Elen Lotman filmitegemise ime. „Selles mõttes on see natukene lapsesaamisega sarnane tunne, sest ka laps sünnib sinust väljapoole ja hakkab oma elu elama. Filmi juures on samamoodi: sa tunned hämmastust ja alandlikkust, kuidas inimesed koos loovad midagi enamat kui üksi toimetades.”

Lapsed filmimist ei sega

Oma operaatorikarjääri senise suurima tunnustuse on Lotman saanud 2012. aasta PÖFF-il, kus ta pälvis Läänemere maade võistlusprogrammi „Tridens Herring” parima operaatori tiitli Ain Mäeotsa draamafilmi „Deemonid” ülesvõtmise eest. Erakordne on siinjuures aga asjaolu, et Lotman ootas filmivõtete ajal last. „See oli päris lõbus lugu. „Deemonite” võtteperiood oli kahes osas, augustis-septembris ja novembris. Esimesel võtteperioodil mul iiveldas ja teisel oli kõht juba nii suur, et kohati pidid assistendid mind aitama,” rääkis Lotman Linnalehele kaks aastat tagasi. Kogu filmimeeskond oli talle suureks abiks ja väga mõistev. „Tahaks ka seda öelda, et laste saamine ei takista isegi filmitegemist,” lisas Lotman toona.

Pärast „Deemoneid” on Lotman üles võtnud Paul-Anders Simma mullu valminud dokumentaalfilmi „Olga – minu sõpradele”. Kas sedapuhku võttis operaator Koola poolsaarele võtete ajaks lapsed kaasa? “„Olgat” filmides olid mõlemad lapsed Eestis. Kunagi üks mu sõbranna tegi nalja – toona olin veendunud, et operaatorid ei saagi lapsi –, et küll mu lastel hakkab huvitav olema, et kasvavad juhtmete vahel üles,” vastab Lotman ning lisab, et tegelikkuses nägi ta operaatoritöö kõrvalt oma lapsi rohkem kui nüüd filmiosakonna juhatajana. „Praegu on minu lapsed need 38 esimese kursuse tudengit. „Olga” tüüpi filmidega aga on niimoodi, et tavaliselt kestab võtteperiood kaks nädalat ja siis olen jälle kodus tagasi. Vabakutselise filmitegija töö on rohkem sprindi moodi, võrreldes praeguse maratoniga. Filmitegijana olen ühele asjale täielikult keskendunud ja seejärel on pikemalt vaba aega, kus tööinimesed lähevad tööle ja mina mängin lastega. Nüüd filmiõppejõuna töötades olen esimest korda elus kontoritööl.”

Lotman rõhutab, et see, mis ta praegu oma ametis teeb, ei oleks olnud võimalik ilma ta eelkäijateta: filmiosakonda enne teda juhtinud ja tõrvikut edasi andnud Arvo Iho, Rein Marani, Jüri Sillarti ja Tiina Lokita ning erialaõppejõududeta. „Nad on kõik need aastad aktiivse filmitegemise kõrvalt olnud nii suure missioonitundega inimesed, et jaksanud ka noorte õpetamisega tegelda. Meie osakonnas on peale nende aastaid töötanud ka kaks väga olulist inimest, keda tudengid filmiosakonna raudvaraks nimetavad: õppeassistent Ly Pulk ja tehnikahoidla spetsialist Tõnu Talpsep. Nemad on meie osakonna silmad, süda ja südametunnistus, kelleta oleks Eesti filmi tulevik kordi vaesem,” lisab ta.

„Olen tihti mõelnud, et aastaid pärast kooli lõppu ei mäleta sa enam oma kursuste õpiväljundeid, hindamismeetodeid või omandatud pädevusi, aga mäletad seda, millised isiksused olid su õppejõud ning millist eeskuju nad andsid sulle selle kohta, mida tähendab olla eelkõige inimene ja alles siis oma ameti esindaja. Meil õpetavad Ringo Ringvee, Elviira Mutt, Sirje Runge, Lembit Peterson, Jaanus Vaiksoo ja veel hulk erialaõppejõude, kelle mõju tudengite kujunemisele hakkab ulatuma aastate taha,” ütleb õppejõud.

------------------------------------

Kaks olulist Jüri

Elen Lotmani elus ja kujunemisloos on suurt rolli mänginud kaks Jüri: ta vanaisa Juri Lotman ja õpetaja Jüri Sillart. „Nad on oma erudeeritusega jätnud minusse suure jälje. Ja ka Rein Maran, Mait Mäekivi ja Rein Pruul – nende julgustuseta ma ei oleks julgenudki kaamera taha trügida,” räägib Elen Lotman.

------------------------------------

Filmitegemine – ilmselge haigus

Oma elukutsest rääkides toob Elen Lotman näite Euroopa filmioperaatorite föderatsiooni küsitlusest, milles osales 300 operaatorit. Tulemustest selgus, et operaatoritöö on igas mõttes ebakindel: puudub tervisekindlustus, pensionisammas, puhkus, pereelu, uneaeg ja kindlus, kas saadakse järgmine töö. Aga ometi märkis 90 protsenti operaatoritest, et kui nad saaksid uuesti elukutse valida, siis valiksid nad ikka sama töö.

Lotman selgitab: „Tegemist on ilmselge haigusega, see ei ole normaalse inimese amet. Üks asi, mida ma tudengitele räägin, ongi, et filmitegemine on üleüldse natukene seotud mingisuguse haiglasliku kirega. Meie välisõppejõud John Bernstein ütles, et sisseastumiseksamitel tuleb vaadata, kas inimese silmist paistab nälg. Filmi tehes peab olema nälg, sest muidu ei pea vastu. Töö on ebakindel ja muutuv ning näljata ei suuda seda teha.”

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee