"Isa ütles: löö mind mõõgaga nii kõvasti, et ei pea teist lööki raiskama." (10)

Rindeoperaatori Ivar Heinmaa elu on kui värvilised killud kaleidoskoobis. Ta hakkab isegi värisema, tunneb adrenaliinipuudust, kui neid kilde pole juba tükk aega olnud. Või pole snaiprikuul kaua kukla tagant mööda vihisenud. Ivar tunneb seda vihinat imehästi. See erutab teda.

Viimase aja üks Ivari kõhedust tekitavamaid võtteplatse olnud Süürias. Veidi kummalise tööülesandega – olla Soome ühe kõva kaameramehe Niklas Meltio töövari. Fotoaparaat sai Niklase kätte, filmimasin Ivarile.

Minnakse Süüriasse Aleppo linna. Taas omapärane linn, kus kohalikele tegelastele meeldib kõige rohkem ajakirjanikke tappa. Eriti välismaalasi. Mis neist täpselt saab, teavad vaid vähesed. Lehemehed lihtsalt kaovad ära, sest nende laipu leitakse harva.

Nii kui Aleppos midagi juhtuma hakkab, on Niklase käes olev kaamera vinnas. Jäädvustatakse kaheaastast poisikest, kelle ema ja isa on tapetud; kui linna surnukuuri saabub naine, kes oma surnud poega näeb, selle käte vahele haarab ning oma pojast kuidagi lahkuda ei taha; saalitäit lapsi põrandal, kelle silmad on kinni, näos õnnis ilme – nad nagu magaksid.

Tegelikult on nad keemiarünnakus surnud; isa, kes peab koos poegadega õhtupalvust. Järgmiseks õhtuks on ta juba surnud ja tema lõhkirebitud keha vedeleb linnatänaval.

Ivari filmist "Süüria sõja pale" sai suurteos, mida kannatab saata Euroopa kõige vingematele filmifestivalidele. Film võitiski ühes peapreemiaga Euroopa selle aasta parima dokfilmi tiitli.

Ajakirjanik Madis Jürgen, kes Ivari elu hiljuti raamatuks aitas vormida, arvab Ivari suguste hingeelust juba üht-teist taipavat.

"Ta on tunnistanud, et sõtta minnes tunneb ta end kuidagi nagu olümpiaklassis mängivat. Koju jäädes peab ta paratamatult leppima rajooni meistrivõistlustega. Maailma sõjakolded ja Eesti elu on niivõrd erinevad asjad, et nad ühele kaardile ei mahugi. Ta ei suuda vaimustuda võimalusest minna Toompeale pressikonverentsile või luurama, kas ei ütle Savisaar kusagil midagi põnevat. Tal ei ole tänini tulnud ühtki viljakat mõtet, mida Eestis küll teha oleks."

Ometi on selles elukutses kukkumine väga nobe tulema. Ivar võib üles lugeda käputäite viisi Soome toimetajaid, kes on end aastatega totaalselt põhja joonud, rongi alla hüpanud või lihtsalt segi läinud.

Ivar on vastu pidanud vaid ühel põhjusel – ta pole maailma hädasid endale liiga ligi lasknud ega ülearu hinge võtnud. Tema teeb oma kaadrid ära, paneb need eetrisse ega liimi enda seinale pilte neist õnnetutest ega ela ei unes ega ilmsi koos nendega veel kord lausa õudseid hetki läbi.

Nalja saab ka

Seesuguses ametis ei saa elada ilma naljadeta, muidu minnakse keset sõda lihtsalt hulluks. Ainult et need naljadki on pisut isesugused. Teab, kas tavainimest need naerma ajavadki.

"Ivaril on tuttav Soome toimetaja Vesa Toijonen, kellega nad tegid esimese ühise loo 1991. aastal, kui Vene tankid Tallinna sisse logistasid. Teevad tänaseni. Keegi pole enne nii küünilist soomlast näinud," neenutab Jürgen.

Kord olnud jututeemaks Jeltsin ja tema Moskva Valge Maja pommitamine, et sealt putšiste välja ajada.

"Eks seal olnud paras ports ka surmasaanuid, kui Ivar ja Vesa järgmisel päeval Valge Maja ümber luusima läinud. Esimene pilt olnud säherdune, et tõeline nõtke Vene kaunitar nutnud kibedalt läheduses olnud krematooriumi kõrval kase najal. Vesa reaktsioon olnud ehttemalik: oleme vist tõelise õnnega koos, Ivar, tee kähku omad klõpsud ära – järsku sai noorikul mõni sugulane surma."

Teine ehtne selliste meeste lugu sündinud Bratislavas.

"Soomlased teinud seal mingit lugu venelastest, kes keeranud Euroopa gaasikraanid kinni. Aga elanud seal mingis udupeenes hotellis. Kuid see idüll pühiti jäljetuks väga järsku: üle hotelli anti teada, et kallid külalised, vabandame, on juhtunud selline lugu, et keegi on meie hotellile pommiähvarduse teinud. Äkki likvideerime piinliku olukorra ja läheme paar tänavat edasi mitte halvemasse hotelli. Nii oligi – ees ei olnudki halvem, pigem eelmisest palju parem hotell."

Poeti seltskonnaga peenesse sohvabaari.

"Kohe oli kõpsti kõrval ka kelner kohvikandikuga – üleelamistest suures šokis olev ajakirjanike grupp oli ju vähemalt tasuta kohvitassi ära teeninud. Vesa astus baarimehe ligi, ajas silmad rattaks suureks, tegi hääle kähedaks ja teatas: ma olen tegelikult nii suures šokis, et ilmselt olen ma ka väikese konjaki ära teeninud.

Siis oli Ivari kord: tegelikult olen mina kõige suuremas šokis ja seega ära teeninud päris suure konjaki. Selle ta ka sai. Šokijutt levis kui kulutuli ja lõpuks oli kogu võttegrupp saadud šokist päris kõva auru all."

Patric pandi tapma oma vanemaid

Lugu Patricust võib olla kõige kurvem jutt, mille Ivar Madisele rääkinud on. Vähemalt Madis arvab nii. Ivar jutustab seda pärast reisi Ugandasse, pigimusta riiki. Ivar filmib Patricut, kui ta on koolitunnis. Sandaalid jalas ja linane särk seljas, valmistumas matemaatikaeksamiks.

14aastane Patric ei ole loll poiss, kes ootab palmi all, suu ammuli, banaani. Patric räägib oma intervjuus soravat inglise keelt. Ja ta on üldse hea õpilane. Tal on, mida rääkida:

"Valitsusväed ei suuda juba pikki aastaid ära klattida oma suhteid sissidega. Uganda sissid on aga puhta röövlid, kellele pole püha ükski seadus. Oma vägede suurendamiseks käitutakse üsna julmalt: spetsiaalsed mehed käivad eriti öösiti mööda külasid ja võtavad kaasa iga mehe või poisi, kellel jaksu püssi hoida. Koos püssiga antakse käsk: nüüd hakkad võitlema. Kes käsku ei täida, sellel lüüakse maha kas käsi või pea. Või lüüakse muu hulgas maha ka kõik kodused."

Kuus aastat tagasi olid sissid tulnud onni, kus Patric elas koos isa, ema ja õega. Kõik viidi džunglisse peale Patricu väikese õe, kes jäi siis päris üksinda.

Patricu isa üritas džunglist küll pageda, ent mässulised said ta kätte ja viisid metsa naise ja poja juurde tagasi. Seal andsid nad poisile kirve ja käskisid isa ja ema ära tappa.

Poisike puhkes lohutamatult nutma. Juhul kui Patric oleks loobunud, tapnuks sissid tema ema ja isa niikuinii. Lisaks veel poisi enda ja tema väikese õe.

Väikest julgustavat leevendust pakkusid vaid isa sõnad: Patric, tule ja löö. Ära karda. Aga löö nii kõvasti, et sa ei pea teist lööki raiskama.

Patric pani silmad kõvasti-kõvasti kinni ja lõi.

"Tema isa ja ema surid oma poja käe läbi ühel ja samal päeval," on ka Madis õudusest õnnetu.