ÕNNELIK PERE: Liz ja Kevin Krainman said kauaoodatud lapse embrüo adopteerimise abil. Pere suhtleb ka tütar Sammy lihaste vanematega. Foto: www.people.com
Inimesed
20. november 2014, 07:00

Seitse aastat tagasi külmutatud embrüost sündis terve tüdruk (15)

Neljakuune Sammy näib kui ema suust kukkunud. Tegelikult on Sammy ema Liz Krainman tüdrukukest küll kandnud ja sünnitanud, aga ta pole lapse lihane ema. 33aastasel Lizil diagnoositi juba mitu aastat tagasi varajane menopaus. See tähendab, et munarakud enam ei küpse ja lastesaamine on võimatu. Liz ja tema 37aastane kaasa Kevin soovisid siiski last ja otsustasid vähetuntud meetodi, embrüo adopteerimise kasuks.

Lizi ja Kevini tütre Sammy elu sai tegelikult alguse juba 2006. aastal üle 2000 kilomeetri Liz ja Kevin Krainmani Texase kodust eemal, vahendab People.

Sammy oli kuuepäevane embrüo, kui tema lihased vanemad – kunstlikku viljastamist kasutanud paar – otsustasid tema kui siirdamisprotseduurist nii-öelda üle jäänud viljastatud munaraku külmutada.

Kuna Sammy lihased vanemad ei soovinud ka hiljem külmutatud embrüot kasutada, sulatati ta üles alles seitsme aasta pärast – ja siis juba selleks, et ta siirata arenema Lizi emakasse.

Üheksa kuud hiljem nägi ilmavalgust Sammy, terve ja tugev beebi. Kogetu on nii uskumatu, et värsked vanemad ei suuda läbielatut veel hästi sõnastada.

"See on uskumatu võimalus, mida on raske sõnadesse panna," räägib õnnelik ema Liz.

Lugu on erakordne sellepärast, et kunstliku viljastamise käigus kasutamata jäänud embrüod kas hävitatakse või annetatakse teadusele, embrüote adopteerimine on keeruline protseduur.

Lapsendamine oli alati variandina kaalumisel

"Ma olen alati suhtunud lapsendamisesse avatud meelega, kaalusime seda tõsiselt, kuid siis juhtusin lugema embrüo adopteerimise võimaluse kohta ja see tundus meile sobivat. Ma tahtsin ka rasedust ja sünnitust kogeda, samuti tundus see uus võimalus midagi enneolematut, tahtsime selles osaleda," põhjendab Liz perekonna valikut.

Naine leiab, et kord juba viljastatud ja siis üleliigseks osutunud embrüod on täpselt sama õnnetus seisus kui lastekodudes oma järge ootavad lapsed.

"Neil on täpselt samasugune õigus elule ja armastusele nagu kõigil teistel lastel. Nad on elusolendid, lihtsalt vastsündinuist üheksa kuud nooremad," selgitab Liz.

Ka Kevin oli kohe algusest peale meetodiga nõus.

"Me saime kogeda rasedust, tundsin, kuidas laps kõhus liigutas, sain täita kõiki naise isusid ja soove ja näha, kuidas meie laps siia ilma sünnib," on Kevin valikuga rahul.

Liz räägib, et kuna nad said kõigega kohaneda sammhaaval, ei löönud võõras embrüo neid rivist välja:

"Me leppisime sellega, et me ei saa kohe lapsi, kui tahame. Siis sellega, et me vajame kunstlikku viljastamist. Siis sellega, et ka see ei aita meid. Kui oled pidanud nii paljuga leppima, oled õnnelik, et mingigi võimalus avaneb."

Said lapsevanemaks jumala abiga

Õnnelikud vanemad kinnitavad, et kuigi enamasti maksab uute meditsiiniliste võimaluste proovimine ränka raha, on embrüo adopteerimine selles osas erand.

"See maksab palju vähem kui tavaline kunstlik viljastamine. Üks adopteeritud embrüotega siirdamine maksab 2798–9595 eurot. Meile läks üks katse maksma umbes 5190 eurot, sest meie protseduurid kattis osaliselt kindlustus," ütleb Liz.

Liz ja Kevin teavad, et leidub neid, kes peavad sellist teed oma lapseni jumalateotuseks ja looduse ettemääratusse sekkumiseks, aga nad ei nõustu niimoodi arvajatega.

"Ma usun jumalasse ja tean, et tema käsi on mängus ka selliste protseduuride õnnestumise juures. Arstid teevad tehnilise töö, jumal annab igale embrüole elu ja hinge, täpselt nii, nagu ta teeb kõikide loomulikul teel viljastatud lastega," mõtleb Liz.

"Kui kunstliku viljastamise ja embrüo adopteerimise õnnestumine oleneks sada protsenti inimestest, oleks ebaõnnestumine ju välistatud. Jumal on see, kes sekkub ja teeb oma valiku. Ma arvan, et on äärmiselt üleolev mõelda, et inimene iseseisvalt annab uue elu. Meie oleme vahendid, uuele inimhingele paneb alguse jumal."

Liz ja Kevin ei usu, et nende tegu oleks ebamoraalne, sest sedasi saavad vastuse lastetute perede palved, ning embrüod, kes muidu oleks hukule määratud, saavad võimaluse elule.

Õnnelikud lapsevanemad tunnistavad, et üks aspekt muutis neid siiski algusest peale murelikuks – kuidas rääkida lapsesaamise kadalipust tulevikus lapsele endale?

Lapse eest päritolu varjata ei kavatse

"Lõpuks otsustasime, et tahame, et meie laps teaks, missugusest perest ta meie juurde jõudis. Ideaalis võiks tal olla võimalus nendega ka suhelda. Võtsime ühendust psühholoogiga, kes on sellistele juhtumitele spetsialiseerunud ja ta julgustas meid valitud teed jätkama. Üheskoos otsustasime, et Sammy imeline tee meie juurde peab temale olema normaalne," ütleb Liz.

Selleks, et teadmine oma siia maailma tulemisest aegamisi lapseni jõuaks, lasksid vanemad koostada juturaamatu, mis kirjeldab Sammy teed Lizi ja Kevinini. Seda raamatut hakkavad nad tulevikus tütrele ette lugema ja selgitavad, et see räägib temast endast.

"Oleme alati valmis vastama lapse kõigile küsimustele, mis tal tekkida võivad. Me ei taha midagi saladuses hoida, sest meil pole midagi häbeneda," räägib Kevin. Neile embrüo annetanud paariga suhtlevad Liz ja Kevin väga tihedalt.

"Nad on osa meie perekonnast. Samal ajal, kui mina Sammyt ootasin, jäid nad ilma oma vanimast tütrest, aga selle asemel, et meist eemalduda, toetasid nad mind ja elasid meie lapseootusele kaasa hoolimata tragöödiast, mis nende peret tabanud oli," meenutab Liz pisarsilmil. Kevin tõdeb, et alguses hirmutas teda pisut embrüoannetajatega läbikäimine.

"Kartsin, et mul tekib nendega suheldes tunne, et meie laps oleks justkui laenuks saadud. Arvasin, et ma ei suuda meie tütart nende juuresolekul kunagi päriselt enda omaks pidada. Nüüd ma usun, et sarnaseid tundeid on läbi elanud kõik, kes kunagi lapse adopteerinud ja tema päritoluperega suhted loonud," arutleb Kevin, kelle hirmud ei osutunud tõeks.

Julgustavad paare kaaluma kõiki võimalusi

"Kui Sammy Lizi kõhus kasvas, muutus ta iga päevaga üha rohkem meie omaks. Minu naine hoidis teda elus, see, kust ta geneetiliselt pärit oli, ei mänginud enam mingit rolli."

Sammy sünnihommikul unustasid Liz ja Kevin hoobilt kõik pettumusi ja meeleheidet täis aastad.

"Öeldakse, et lapse sünd on õnnelikem päev inimese elus, aga see ei anna edasi pooltki sellest, mida me tundsime," meenutab Kevin.

"Kui Sammy esimest korda nuttis, nutsin temaga koos – siirast õnnest. See hetk oli püha, lihtsalt ülim! Seal ta lebas, väike tüdruk, keda saatus polnud meile esialgu üldse ettegi näinud ja kes meile kõige kiuste lõpuks ikka sündis. Uskumatu!" on Kevini emotsioonid endiselt värsked.

Liz ja Kevin leiavad, et kui vähegi vajadust ja võimalik, tuleks lastetutel paaridel kaaluda embrüo adopteerimist, sest enamik kunstlikul viljastamisel mitte kasutatavatest embrüotest hävitatakse.

"See, et embrüod, millest geneetilistele vanematele enam lapsi ei sünni, otsa saavad, muserdab nii embrüote lihaseid vanemaid kui ka viljatuid paare, kes hädasti sellist doonorit vajaksid. Kui need hukule määratud embrüod uue võimaluse saavad, on see kergenduseks kõigile," leiab Liz.

Raseduste katkemised ja hilisem viljatus on valusaim kogemus, mis Lizil on tulnud elus läbi teha.

"Ma tean, kui raske see on, ja ma tean, et on väga palju paare, kes seda valu vaikselt taluvad. Neil pole võimalik ka tavalise kunstliku viljastamisega lapsevanemateks saada ja tavaline lapsendamine pole nende jaoks. Sellest kolmandast võimalusest pole paljud aga teadlikudki!" julgustab Liz viljatuid paare kõikjal maailmas uurima võimalusi embrüo adopteerimiseks.