Sensitiiv Ilona Kaldre: ma ei soovi enam võistelda selgeltnägijate saadetes, tahan töötada politseis (56)

"Kõik juhtumid, millega mul tuli telesaadetes tegelda, olid õudustäratavad. Miks? Sest need saated ei räägi õnnest, vaid võõraste inimeste tragöödiatest. Ma olen näinud oma elus selliseid kuritegusid, et ma isegi kardan nendest rääkida," pihib Eestist pärit selgeltnägija Ilona Kaldre ja meenutab üht õõvastavamat juhtumit: "Leidsime Krimmis lapse surnukeha, kus käed ja jalad olid omavahel ära vahetatud… õigemini oli tegemist isegi kolme lapse surnukehaga…

Kõige jubedam on see, et inimene, kes neid õudusi korda saatis, ei teinud seda esimest korda, vaid mitmendat – ta oli maniakk."

Ilona ei suuda pisaraid peita: "Kohutav on näha ema silmi, kes on oma lapsed kaotanud. See on selliste ülesannete puhul kõige raskem. Sa võid näha palju õudusi, kuid kõige keerulisem on kohtuda inimesega, kes on need üle elanud. Kõik oli hirmutav, see oli kuus aastat õudust!"

Ilona meenutab oma teletöid ohates: "Ma olen teleprojektidest väsinud. Kui te räägite üks päev ühest, teine päev teisest kuriteost, ei pane see teid õudustega harjuma – te hakkate neist mõtlema hommikul, lõunal ja õhtul. Uskuge mind – see toimub minuga. Ma olen uurinud üle 150 juhtumi ja pole ühtegi neist unustanud. Ma ei ole õppinud nendega elama ja vahepeal näen ma õudusunenägusid." 

Ihkab politseisse 

Ilona avameelitseb, et mida rohkem ta telesaadetes osales, seda enam hakkas peas vasardama mõte: "Ma ei tohi teha vigu, sest ma olen ju "Selgeltnägijate tuleproovis" teiseks tulnud! "

Ilona tunnistab, et see loogika segab teda: "Ma ei saa tulistada esimesena pähe tulevad vastuseid, nii nagu ma seda varem tegin ja täppi panin. Kui ma suutsin esimesse saatesse kandideerides isegi öelda, kui palju raha inimesel rahakotis on, siis nüüd mul ei ole õigust eksimiseks ja ma olen palju ettevaatlikum, analüüsivam."

Ilona pillab, et unistab ametlikust töökohast politseis. "Ma tahan uskuda, et lõpuks saan ma ka oma kodumaal ametlikult politseisse nõustajaks. Inimesed on väga tänulikud, kui ma saan neid aidata, aga ametlikult ei ole mind keegi Eestis tunnustanud. Eesti politsei ei ole kinnitanud, et ma neid aitan, ehkki ma teen seda," ütleb selgeltnägija.

"Tõsi, ma olen tegelnud vaid juhtumitega, kus ohvrite sugulased on olnud minu kaasamisega nõus, ja peale selle on teatuid kuritegusid, mis on üldse salastatud."

Ilona sõnul on nii Venemaal kui ka Ukrainas selgeltnägijate abi uurijatele täitsa ametlik. "Ma olen saanud Ukraina miilitsalt isegi autasu. Ma väga loodan, et kunagi mind võetakse ametlikult politseisse tööle ja ma ei tee seda tööd salaja. Siis mul oleks ligipääs kriminaaltoimikutele, ma teaks rohkem detaile ja saaks inimesi paremini aidata. Praegu ei saa uurijad mulle kõike rääkida, aga juhtumite lahendamisel on vaja teada võimalikult palju," kurdab Ilona, et vähene info raskendab selgeltnägija tööd. 

Nõustab poliitikuid 

Selgub, et ühtlasi on Ilona nõustanud mitut Eesti poliitikut. "See pole mingi saladus, et poliitika suurkujudel on olemas omad sensitiivid, kellega nad peavad nõu ja keda usaldavad," valgustab sensitiiv. "Hitleril oli taoline usaldusisik ja Stalinil ja tänapäeva poliitikutelgi on sellised inimesed. Mina suhtlen samuti mitme Eesti poliitikuga, kes need on, ei saa ma muidugi avaldada, kuid neid on mitu. Nad ise võtsid minuga ühendust.

Olen aidanud neid väga tähtsate ja saatuslike otsuste puhul, millest olenes nende karjäär. Nad on mulle tänulikud ja ma suhtlen nendega praegugi." 

Kirjutas kolme kuuga oma elust raamatu 

Ilona loobus telesaadetes osalemisest, võttis aja sootuks maha ja kirjutas kolme kuuga raamatu.

"See oli väga positiivne ja minu jaoks vajalik tegevus. Mind tabas ka inspiratsioon ja ma hakkasin maalima, minu jaoks on see suur võit. Pühendan nüüd väga palju aega oma lähedastele. Teleprojektide ajal ei olnud mul nende jaoks üldse mahti, minu vaene abikaasa oli aastaid üksinda Eestis, minu toetuseta. Ja minu poeg jättis sel ajal ülikooli pooleli, sest mind ei olnud kõrval. Nad vajasid mind väga, aga mina olin eemal." tunnistab Ilona, et samal ajal, kui tema aitas sadu inimesi, kannatasid lähedased.

"Õnneks sai minu poeg ikkagi vajalikud asjad õpitud ja tal on mitu ametit. Nüüd ma tunnen, et suudan ometi aja maha võtta, teha pausi. Ma ei usu, et osalen veel mõnes "Selgeltnägijate tuleproovis", mulle aitab võistlemisest," ei soovi Ilona enam kellegagi konkureerida.

"Nüüd ma tean, kes ma olen ja milleks ma olen võimeline. Pigem on minu eesmärk ühineda teiste selgeltnägijatega ja lahendada üheskoos konkreetseid juhtumeid elust." 

Ilona Kaldre süda on paremal pool 

"Minu elulugu on unikaalne. Minu ema oli soomlanna ja isa sakslane ja minu süda on paremal pool," paljastas Ilona Kaldre oma esimese raamatu "Selgeltnägija Ilona Kaldre tuleproovid" esitlusel.

"Mul on organite peegelpaigaldus. Kõik, mis asub tavaliselt inimestel vasakul pool, asub minul paremal ja vastupidi. See tehti kindlaks juba minu lapsepõlves. Ma kasutan seda füsioloogilist eripära tihti selleks, et kontrollida, kas inimene, kes väidab, et on selgeltnägija, seda tegelikult on, ja kas ta suudab mulle peale vaadates selle eripära välja tuua.

Ma sündisin Kiviõlis ja arstid ei saanud kohe aru, et minu organid asetsevad teisel pool kui tavaliselt. Alles siis, kui mind tuli väiksena opereerida – mul oli song –, avastasid arstid, et mul on selline anatoomiline omapära. Nad jooksid mööda koridori, sest see oli tollel ajal tõeline sensatsioon.

Lapsepõlves ma mõtlesin, et mind tõid tulnukad ja ma olen üksinda selline meie planeedil. Kui ma kasvasin ja hakkasin lugema raamatuid, sain teada, et selliseid inimesi on veel. Kolm aastat tagasi toimus meil, kelle süda asub paremal pool, isegi kokkutulek. Seal sain kinnitust, et vahet pole, kus asub inimese süda, paremal või vasakul, see ei mõjuta inimese võimeid ja ei tee temast sensitiivi."