"Sumedatel suveöödel mererannal jalutavatest noorpaaridest, kus neidisel käes sirelipunt, teises raadio VEF ja noormees plännis kitarril oma kolme akordi, said oma ajastu kuumemad armastajapaarid," meenutab siinse raadioajaloo ilusamaid aegu Eesti ringhäälingumuuseumi direktor Juhan Sihver.
Nädala algul tõi Türil olev Eesti ringhäälingumuuseum Tallinna teletorni oma raadiod. Loomulikult mitte kõik, sest Türil on igast ajastust pärit raadio-krappe vähemalt paarsada. Aga märgilisemad kaugvastuvõtjad on nüüd Tallinnas küll. Igaühel kaasas oma lugu.
Eesti raadioajalugu sai alguse juba läinud sajandi 20. aastatel. Aga see oli kui pidepunktideta metsas ekslemine, sest raadiosaated tulid eetrisse väga juhuslikult. Õige märk pandi maha alles 1931. aastal, kui loodi Eesti Ringhäälingute Liit. Umbes selleks ajaks oli nurgas laulva lustikummuti endale hankinud (või ise teinud) umbes 2000 inimest.
Kümmekond aastat hiljem oli raadioid Eestis juba 100 000. Raadiote välimus kandis vabalt välja luksusmööbli mõõdu, nimetuse ja hinna. Igal endast vähegi lugupidaval tehasel olid kastitöökojad ning erilised poleerimisosakonnad. Kastid kaeti pähkli- või tammespooniga ja sellest olenes raadio hind üsna tuntavalt.
Vähe sellest, et ägedamad raadioaparaadid maksid nii palju, et see igale taluperemehele konti mööda polnudki, tuli tasuda veel raadiomaksu. See oli aga raadioomanikele täiesti vastukarva, sest selle eest ei küsitud vaid peenraha. Kõrvalehoidjad liigitati aga kohemaid inimklassi, mida raadiojäneste seadus ei soosinud ja nendega tegeles edasi politsei, sandimal juhul isegi kohtuorganid.
Maarahva seas läks ühtlasi moodi raadiokuulamine kui ühine sotsiaalne tegevus. Rikas taluomanik, kes jaksas raadio osta, seda ka tegi. Ja ega ilusatel suveõhtutel ei pidanud ta küünalt vaka all, vaid tõstis lustikummuti aknalauale, tegi klaasid lahti ja lasi naabertaludel samuti kaunist muusikat kuulata.
Raadio kui Hiina ime
Teletornis on aukohale sätitud mingi imeriist, mis võiks teatud tingimustes olla Hiina kannel. Aga samahästi ükskõik mis veel. "Sellest imeriistast saigi Eesti raadio lugu alguse," räägib Türilt Tallinna sõitnud Eesti ringhäälingumuuseumi direktor ja parandamatu raadioentusiast Juhan Sihver.
"See on detektorvastuvõtja, mis ei vajanud isegi toiteallikat – töötab selle energiaga, mida saab eetrist. Ja mis peamine: see oli kõige odavam raadioaparaat, mis üldse olemas oli. Pealegi oli seda lihtne ise ehitada. Muuseas – juba 1927. aastast muutus raadio kuulamine maksuliseks. Detektorvastuvõtja maks oli võrreldes kõikide teistega imeväike."
Edasi tuleb umbes 1930. aasta paiku tehases valminud Philipsi pill. "Oleme nimme näitusel praktiliselt kõrvuti pannud raadio tema algaastatel ja 1985. aastal Jaapanis Sharpi tehases valminud raadio – kahe kassetikohaga tollase aja kohta hüpersuper tasemel magnetoola, mis osteti Viru tänava ärikatelt tol ajal hullumeelse 2000 rublaga. Et nimetatud asju rahasse arvestada: Nõukogude Liidus maksis kõige viletsam sõiduauto – uuemat sorti Zaporožets – poes 4000 rubla. Nii et oma aja inimene seisis valiku ees – kas ostab raadio või kogub veel veidi ja muretseb sõiduauto."
Välja on pandud ka kantav Leningrad 002, vene aja üks suuremaid defitsiite üldse. "Vähe on neid, kes seda pilli kusagil poes näinud on. See oli rohkem kaubandusbaaside või valuuta- ehk muude kinniste kaupluste teema. Inimene, kes selle pilli muuseumile loovutas, rääkis, et tema naise sõbranna töötas toona ETKVLi kaubabaasis, kus sellist kraami liikus," rääkis raadiotega omamoodi abiellu astunud Juhan Sihver.
VEF oli kultuspill
Omaette grupi moodustavad mõistagi kahe naaberliiduvabariigi pealinnas Riias ja Tallinnas nõukogude ajal pisut nagu konkurendidki olnud VEF ja Punane RET. VEF tegi raadioid töötajate kõige laiematele massidele. Seejuures üldse mitte kõige halvemaid. Punase RETi üks viimaseid väljaandeid Estonia 010 osales aga võistluses maailma parimate markidega.
"On üdini vale arusaam, et pärast nõukogude aja algust hakkas NSVLi raadiotehasest tulema sulaselget saasta. Eks oli tõsi, et parim osa raadiotehaste toodangust läks muidugi sõjaväe kasutusse. Aga ka lihtrahvale pudenes midagi ja see ei olnudki paljas rämps. Konkurents oli mõistagi tinglik: Nõukogude Liit oli ju selline mutiauk, et seda täita oli võimatu, anna ette mida tahes."
Ent VEFi transistorraadio sai ikkagi kultuspilliks. "Neid tehti nii palju, et see raadiomark sai kättesaadavaks igaühele. Päris ilma rahata seda ka ei antud, ikkagi 90 rubla ja minusugusele koolipoisile jäigi ta kättesaamatuks. Ehkki käisin peenraid kõplamas terve pika suve, ei saanud ma nõutud summat täis."
Raadioaparaat AGU reisis Rootsi ja tagasi
Enne sõda ostnud üks Kose-Uuemõisas elanud rootslaste pere endale raadiovastuvõtja AGU. Nende saatuserada läks nagu ikka: 1944. aastal evakueeriti nad oma ajaloolisele kodumaale. Ka AGU rändas sama teed.
Uue Eesti saabudes hakkasid rootslased riburadapidi siia tagasi tulema, nende seas ka juba Rootsis sündinud perepoeg. Viimase asjana toonud ta veel sel aastal kaasa päevinäinud AGU. Tallinna jõudes andis ta raadio kohe muuseumile üle koos saatesõnadega: minule meeldiks see asi siis veel kõige rohkem, kui teised seda samuti näha saavad.
Eestiaegsed pillid vaikisid koos Laitse saatjaga
Esimese Eesti ajal loeti riigis kokku kümmekond arvestatavat tehast, mille toodanguks olid suuremal või vähemalt määral raadioaparaadid. Küll tehti neid välismaalt ostetud litsentside alusel, küll mõeldi neid ka ise välja, sest see ei olnud ju tuumafüüsika.
Ja nad mängisid, kuni nendega veel midagi kuulata oli. Pöördelis-murranguline ajajärk tuli Eestisse alles siis, kui 1998. aastal suleti Laitse kesklainesaatja ja Eestis mindi üle ultralühilainealale.
Hoobilt muutusid kasutuks kümned tuhanded raadiod, sest kesklaine oli ju olnud põhiline, kus saated levisid. Juhan Sihveril on meeles, kuidas temani jõudis kiri, milles muuseumile pakuti Viljandimaalt väga rariteetset raadioaparaati. Talumehe pisaratega läbiimbunud teade ütles, et ega tema seda raadiokrappi poleks muidu muuseumile loovutanud, kui Laitset kinni poleks pandud.
"Kui minult muuseumiski küsitakse, kas see antiikvara mängib ka, on mul vastus ikka üks: põhimõtteliselt võib lampraadio alati mängima panna. Ent kesk- ega pikal lainel pole enam midagi kuulata, need on ju tühjad. Paar jaama veel küll tuleb, aga siis peab antenn ülikorralik olema."
Esimene kaasaskantav oli Turist
Aastal 1956 hakati Riias tegema Nõukogude Liidu esimest rändraadiot Turist, mida valmistati veel kirevamates värvides, kui leidub vikerkaares. Maailma kõige kõvemal defitsiidiajastul.
Lehest võis lugeda, milliseid enneolematuid samme tegi meie raadiotööstus, aga poes polnud neid kusagil. Raadiomees Vello Lään, kelle süda kangesti selle mänguasja järele kibeles, sõitis Riiga ja hankis endale sellise vabriku tagaukse kaudu. Kui ta Tartusse tagasi jõudis, uskus ta juba kaljukindlalt, et tal oligi linna esimene kaasaskantav transistorraadio, kusjuures tal võiski õigus olla.
Kommentaarid