Film

PÖFFi arvustus: mitmekihiline "Lindmees" tõuseb kõrgustesse (1)

Lennart Puksa, 18. november 2014, 16:37
Foto: YouTube
"Lindmees" on tehnilises teostuses küll laitmatu, kuid tervikuna siiski mitte perfektne uurimus ühe vaimsete häiretega näitleja võitlusest eneseväärikuse eest.

Mehhiko režissööridel läheb Hollywoodis hästi. Kui eelmisel aastal võitis parima režii Oscari Alfonso Cuarón "Gravitatsiooni" eest, siis sel aastal, ei usu, et võidab, aga nomineeritud saab Alejandro Gonzalez Iñárritu "Lindmehe" ("Birdman") eest kindlasti. Vähesed uskusid, et Iñárritu on võimeline "Lindmehe" suguseks filmiks, sest on ju tema pagasis eelkõige ülitõsine ja huumorivaene surma temaatiline triloogia, kuhu kuuluvad "Amores Perros", "21 Grams" ja "Babel", mis oma olemuselt on suuresti üks ja sama film, kus traagiline õnnetust ühendab omavahel võõrad inimesed eri linnades või kontinentidel, et õpetada neile elu väärtustama. 2010. aasta "Biutifuliga" jätkas Iñárritu samal sissekulunud rajal. "Lindmees" on aga totaalne suunamuutus, kus mehhiklane avastab endas täiesti uue külje ja teeb endast kõvasti huvitavama režissööri, kui ta varem oli.

"Lindmees" räägib loo Rigganist (Michael Keaton), keskealisest unustusehõlma vajuvast endisest megastaarist, kelle kuulsus põhineb "Lindmehe" nimelisel superkangelase filmidel, mida ta paarikümne aasta eest tegi kolm tükki. Nüüd üritab mees tagasitulekut Broadwayl produtseerides, lavastades ja näideldes Raymond Carveri novelli adaptsioonis "Millest me räägime, kui me räägime armastusest". Kogu ettevõtmist saadab aga ebaõnnestumise jada ning Riggan ei saa enda peas lahti Lindmehest, kelle kohalolu hakkab kallutama mehe vaimset tasakaalukust.

Riggani rollis teeb oma karjääri parima osatäimise Michael Keaton, kellel see on äärmiselt metaroll, kuna oli ju Keaton originaalne Batman kahes Tim Burtoni filmis. Bruce Wayne´i alter egoga on seostatud Keatonit kõik need aastad ning nõnda üritabki mees teha seda sama, mineviku stamprollist vabaksvõitlemist, mida üritab filmis Riggangi.

Järgmine tähelepanuväärne ja võib-olla esimene asi mis „Lindmehe" puhul silma hakkab on selle virtuoosne kinematograafia, mille eest vastutab tõenäoliselt parim elusolev filmioperaator Emmanuel Lubezki ("Children of Men", "Tree of Life", "Gravity"). Lubezki on "Lindmehe", Iñárritu visiooni põhjal, ülesvõtnud näiliselt ühe ainsa pika võttena, tehes seda, mida Hitchcock juba tegi 1948. aastal filmiga "Rope". Näiliselt tähendab seda, et tegelikult on "Lindmehes" kokku kaheksa võtet, mille õmbluskohad on sujuvalt ära peidetud, nõnda jääbki mulje, et kogu film on üks katkematute kaadrite jada. Tehniliselt on see muidugi äärmiselt muljetavaldav sooritus ja nõuab metsikut etteplaneerimist ja detailselt koreograafiat, mis näitlejatele on veel eraldi väljakutse.

Küsimus on aga kas see kuidagi toetab ja aitab ilmestada antud filmi süžeed või lihtsalt on filmitegijate eputamine? Tõsi, teatri tagatubades pidevalt liikuv ja tegelasi jälitav kaamera aitab edastada seda hektilist ja närvilist atmosfääri, mis esietenduse ajale teatrimajas eelneb. Samuti aitavad need pikad võtted kujutada seda katkematud survet, mida Riggan tunneb endale järjest enam laskuvat.

Mõtlemiskohaks on, et film vastandab kino ja teatri või õigemini Hollywoodi ja Broadway , ja filmi tegelased arvavad, et teatrilaval paikneb mingi tõelise ja tõsise kunsti meka ja lunastus kommertskino pattudest. Seda usub täielikult Riggan ja loomulikult ka teatrikriitik, kes vihkab kõike hollywoodilikku, ning sama ideed kinnitab ka teatrinäitleja Mike (fantastiline Edward Norton), kes suudab vaid laval aus ja tõeline olla. Küsimus on selles, kas sama ideed jagab ka Iñárritu.

Hollywood oma superkangelaste filmidega saab "Lindmehes" kõvasti alavääristatud, kui teater näib pääsevat suurematest kriitikanooltest. Emma Stone´i mängitud Riggani tütart Sam tundub tegelastest ainukesena ütlevat teatri kohta tõde, kuigi tema kriitika on suunatud peamiselt seal käivale publikule.

Pikkade kätkematute võtetega omistatakse "Lindmehe" näitlejatele klassikalise teatrinäitlemise tehnika, mis põhineb kindlatel sisenemistel, täpses ajastuses ja eksimatusel – see fakt näib rääkivat, et Iñárritu peab Hollywoodi Broadwayst kehvemaks. Ent samas räägib sellele mõttele vastu tõsiasi, et näitlejad näitlevad teatrilaval samamoodi kui teistes filmistseenides, seega ei loo Iñárritu justkui mingit vahet filmi- ja teatrinäitlemise vahel (vahe aga on tegelikult suur). Režissööri seisukoht antud küsimuses jätab tõlgendamisruumi, kuigi jääb loota, et Iñárritu pole nii naiivne ja sisimas arvab, et Broadway on üllam kui Hollywood.

"Lindmees" töötab kõige paremini filmina teatrielust – kui lähivaatlus eesriide tagusesse maailma. Samuti võib vaadata filmi kui musta huumoriga vürtsitatud karakteriuurimust ühe mehe võitlusest kustuva eneseväärikuse ja vaimse mõistusega. Film toimib ka kui uurimus näitlejaameti paradoksidest ja kuulsuse hukutavast mõjust. Kõige vähem on õnnestunud filmi satiiriline pool, mis on oma mustvalge käsitlusega Hollywoodist üsna hambutu.

"Lindmees" markeerib oma formaalses briljantsuses uut suunda Iñárritu filmograafias ja vaimustavat tagasitulekut Keatonile, ning pakub publikule erinevaid vaatamismudeleid, millest kõige lahjemaks jääb filmi satiiriline pool, ent sellegipoolest on "Lindmehes" peidus palju suurepäraseid lahendusi, mis kõrgendavad selle aasta väärikamate linateoste hulka.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee