Koera perenaine: "Mu lemmik karjus valust. Arvasin, et see ongi tema lõpp!" (134)

"Lendasin rattaga pikali, lohisesin mööda maad, mu koer lebas asfaldil ja karjus valust. Arvasin, et see ongi nüüd lõpp," meenutab Kadri kahe suure koera rünnakut. Ta näeb siiani õudusunenägusid, kuidas lõrisevad penid kallale tormavad.

12. augustil tuli Kadri oma Iiri setteri Gree'ga jõe äärest ujumast nagu igal teiselgi suvepäeval. "Sõitsin rattaga, koer lühikese rihma otsas. Nägin, et eemalt tuleb vastu pere kahe suure Tiibeti mastifiga. Võtsin hoo maha ja läksin teisele poole teed, et nendega mitte otse vastamisi sattuda," meenutab Kadri.

Seepeale jäi mastifitega jalutav pere seisma. Naine pani käe tema kõrval rihma otsas jalutanud koera silmade ette. Kadri sõnul on juba see märk, et loom võib rünnata – miks muidu ta looma silmad varjas.

"Nad oleksid võinud hõigata, et koerad on kurjad, oleksin saanud ehk kiiruga metsatukka peitu minna, kuid seda ei tehtud. Korraga olid mõlemad koerad end juba rihma otsast lahti rebinud ja hüppasid minu koerale kallale," räägib Kadri. Rünnak oli nii äge, et naine lendas jalgratta seljast uperpalli.