Keanu ReevesFoto: AP / Scanpix
Film
15. november 2014, 16:58

ARVUSTUS: "John Wick" on märulisõpradele ideaalne maiuspala

Keanu Reevesi tagasitulekuroll ja ökonoomne ent mõjuv loojutustus, millesse kuuluvad realistlikud action-stseenid, teevad "John Wickist" aasta parima märulifilmi.

Mitte igal nädalal on võimalus leida kinolevist film, mis teab täpselt enda ulatust ja oma žanripiire ning ei ürita üle oma varju hüpata. "John Wick" on üks nendest filmidest, mis naudib oma B-filmi olemust täies mahus.

Actionžanr on vaatajalt ilmselt kõige vähem nõudev žanr, mis tavaliselt võimaldab aju välja lülitada ning lihtsalt jälgida, kuidas üks härra või ka daam teisele koha kätte näitab. Action eraldi žanrina jagunebki kujundlikult kaheks: on need, kus märul on loo seisukohast vajalik ja on need, milles märul ise ongi looks.

Esimene variandi esindajad on pisut tõsiseltvõetavamad ja pakuvad enamasti usutavaid tegelasi, kelle saatusest vaatajad hoolivad ("Die Hard“, "Rambo", "Lethal Weapon"). Teisse kategooriasse kuuluvad filmid ei võta end eriti tõsiselt, seal on vägivald vägivalla pärast, kus tegelased liiguvad stseenist stseeni, et kellelegi peksa anda (The Expendablesi-triloogia, mitmed Van-Damme´ ja Schwarzeneggeri filmid).

"John Wick“ kaldub siiski sinna tõsiseltvõetavamate märulifilmide kategooriasse. Filmi nimikangelane on relvad maha matnud palgamõrvar, kelle lootused teistsugusele õnnelikule elule on hiljuti kustunud tema naise surma. Kui New Yorgi vene maffiapealiku poeg tapab Johni viimase lootusekiire ja varastab ta auto, otsustab mees taas relvad pihku haarata, et ebaõigluse eest kätte maksta. Positiivne on näha Keanu Reevesi taas arvestatavas filmis, mitte et ta kuhugi oleks ära kadunud, aga mehe viimane korralik film jääb siiski aastasse 2006, kui linastus "A Scanner Darkly".

Viimase tähelepanuväärse rolli tegi mees pigem ikkagi Matrixi-triloogias, nõnda on päris pikk aeg möödas, mil tänavu 50. juubelit pidanud Reevesi korralikus filmis arvestatava rolli tegi. "John Wick" on selles mõttes tema tagasitulekuks suurele ekraanile, milles oma režissööri debüüdi teeb Hollywoodi üks legendaarsemaid kaskadööre ja Matrixi-triloogis Reevesi dubleerinud Chad Stahelski.

Kuna filmi lugu on üsna standarte (juured ulatuvad John Woo "The Killerini"), siis action-stseenid on seevastu Stahelski käe all, vale oleks öelda uuenduslikud, aga pigem realistlikud (väidetavalt tegi Reeves 90 protsenti kaskadööritrikkidest ise), mida ei saa öelda just iga märulifilmi kohta. Need pole üleprodutseeritud ("Fast and Furiousi" viimased filmid) ega näe ka odavad välja ("The Expendables"), vaid on ökonoomsed ja seda enam mõjuvamad. "John Wick" meenutab kõige enam aga hoopis viimaste aastate third-person shootereid ja enam vast Max Payne´i arvutimänge (siiski ilma bullet-time´ita).

Mitte selle poolest et "John Wickis“ oleks konstante kõmmutamine ja veresaun, vaid pigem just nende arvutimängude vahestseenide (cutscene) kokkuhoidlik ja täpne jutustamistehnika on "John Wicki" üle kantud, mis tingib selle, et filmis pole ühtegi üleliigset stseeni ning lugu jookseb äärmiselt sujuvalt. Huvitavaks faktoriks on loo puhul veel see eraldiseisev ühiskonnakorraldus, mis filmi palgamõrvaritel on omavahel loodud.

Neil on oma valuuta, koristusteenused ja hotell, mis on justkui kindlate reeglitega eikellegimaa. Aasta parima actionfilmi tasemele aitavad antud surmatantsu tõsta veel tugevad näitlejad kõrvalosades, millesse on palgatud William Dafoe, Millenniumi-triloogiast tuntud Michael Nyqvist, "Game of Thronesi" Alfie Allan ning "Deadwoodi" Ian McShane.